MUUSEUMI SAAMISLUGU

Lagedil, Pirita jõekäärus olevas Külma pargis asub antud hetkel Eestis ainuke sõjamuuseum, kus eksponeeritakse nii eelmistes sõdades  kui Teises Maailmasõjas kasutusel olnud sõjatehnikat, relvi, sõjaväevorme ning palju muud. Muuseumi omanikuks on mittetulundusühing, mille juhatajaks on muuseumi asutaja Johannes Tõrs.

 

Muuseumis on väljapanekud nii Eesti Vabadussõjas, kui Teises Maailmasõjas võidelnud eesti  väeosade kohta. Esindatud on peaaegu kõik sõjaväevormid, mida eesti sõdurid neis sõdades on kandnud. Hoone keldris on suur, erinevatel ajaperioodidel kasutatud käsirelvade kogu. Muuseumi stendidel olevad väljapanekud kajastavad eestlaste osalust möödunud sõdades, sõjasündmusi, meie tuntud sõjaväejuhte ja nende elusaatusi. Samuti on väljapanekute hulgas palju sõjaajalugusid ja sõjas osalenute mälestusi kajastavaid raamatuid, dokumente ja sümboolikat.

Muusemi rajamise mõte sai alguse 1988. aastal, mille kohta Johannes Tõrs ise on jutustanud järgmist:

tors“Selle maatüki siin ostis kunagi endale presidendi vend Voldemar Päts. Ta ostis ära ka vene suurvürsti suvila Narva-Jõesuus, võttis selle lahti, tõi rongiga siia ja ehitas uuesti üles. Kuna Voldemar Päts oli kunstilembeline, siis olid siin igal suvel koos noored skulptorid ja maalijad ja see koht kujunes noorte kunstnike koduks.

Voldemar Päts oli Konstantin Pätsi vendadest ainuke, kes pääses 1944.a. vabasse maa- ilma. Ta läks Austriasse ja oli seal Eesti-Austria Sõprusühingu esimees. Austriast läks ta Rootsi ja elas mõnda aega Göteborgis. Seejärel siirdus Voldemar Päts Kanadasse, kus ta 81 aastaselt elektri- rongis südamerabandusse suri.

1988.a. 20. oktoobril, kusagil kella viie paiku öösel – oli see kas Vana-Jumal ise, või olid need mingid tundmatud jõud, mis panid mulle peale kohustuse – rajada siia muuseum. Järgmisel hommikul  ütlesin abikaasale: “Läheme otsime selle koha üles”.

,,Oli külm oktoobri kuu, kui me esimest korda perega siia tulime. Mul oli süles väike tütar ja me leidsimegi selle koha üles, liigirohke dendropark oli täiesti risustatud, maja varemete vahel kasvas kokku 48 puud, pargis kasvasid võsa ja nõgesed, suur osa vundamendikividest oli laiali tassitud, naine ütles mulle: “Läheme siit ruttu minema, siin kasvavad ju ainult nõgesed.”

,,Kuid kahe nädala pärast oli mul selge, mida ma tegema pean. Sel ajal elas siin veel 83 aastane pargi endine hooldaja, kelle käest ma sain selle maja esimese foto. Maja oli nõukogude ajal maha põlenud ja sellest olid järel vaid vundamendi jäänused. Mõõtsime ära vundamendi ja selle suuruseks oli 18,5 x 22,5 meetrit.

Mõtlesin siis – kui see peab sündima, siis sündigu! Panin siia kogu oma energia. Pargi hooldaja Reinkopi juhendamisel võtsime kõigepealt käsile pargi korrastamise. Siin kasvas 146 erinevat puu ja põõsaliiki. Mati Pätsi abiga saime Kanadast Voldemar Pätsi tütardelt mõned maja pildid, mille järgi Urmas Arike tegi maja projekti. Muuseumi hoone sai nurgakivi 1. juulil 1989.  “Tõmbasime sinimustvalge masti ja kuulutasime saare Nõukogude võimu alt vabaks,” mäletab Tõrs. “Seega on saar kaks aastat kauem iseseisev kui Eesti riik.”Seejärel alustasime maja ehitamisega. 1991. aastal valmis rippsild ja Soomepoiste JR-200 ülemaailmsel kokkutulekul, mis toimus 1994. aasta Võidupühal, avasime siin muuseumi.

1999. aasta suvel ehitasime siia need sillamajakesed, mis sümboliseerivad vana eestlaste linnust. Sel aastal paigaldasime siia ka igavese tule. See süüdatakse kõigil Vabariigi tähtpäevadel.”