Sõdurilaulud
SÕDURILAULUD
Sauna taga...
Sauna taga tiigi ääres
mängis Miku Manniga.
:,: Püüdsid väikseid konnapoegi
lõhki löödud panniga :,:
Mul kodu kaugel maha jäi, jäi, jäi
ja väike neiu kurvaks sai,sai,sai.
:,: Kui ta kuulis, et lähen ära kaugele,
ei tea, kas tulen tagasi, või sinna jään :,:
Kuule Miku, ütles Manni,
eks see ole kena konn.
:,: See vist selle suure konna
väike sugulane on :,:
Mul kodu kaugel maha jäi, jäi, jäi
ja väike neiu kurvaks sai,sai,sai.
:,: Kui ta kuulis, et lähen ära kaugele,
ei tea, kas tulen tagasi, või sinna jään :,:
Rumal Miku, vastas Manni,
ei see ole päris konn.
:,: Suurel konnal neli jalga,
sellel ainult saba on :,:
Mul kodu kaugel maha jäi, jäi, jäi
ja väike neiu kurvaks sai,sai,sai.
:,: Kui ta kuulis, et lähen ära kaugele,
Narva pataljon
Kord võitles Lõuna-Venemaal,
kaugel Doni steppides.
Vapper eesti “Narva” pataljon,
laulis laulu kuradist.
Meid paisati itta, kord läände,
kõikjal seisime kaljudena
ja Neveli sood ja Tšerkassid,
neid iial ei unusta saa.
:,:Rünnakrelvade terasest tules,
kõlab leekides kuratlik naer: ha-ha-ha-ha.
Võrsub vabadus idu, ei murra neid ridu,
sest Eesti eest andnud me kõik:,:
Aeg sangarid kõik unustab
ja tandrid tasandab.
Ja surnupealuu sõdureist
vaid tuul kord jutustab…
Teed tagasi meil ei ole,
ehkki häving on silmade ees.
Vaba Eesti eest palju ei ole,
kui langeb meist viimnegi mees.
:,:Rünnakrelvade terasest tules,
kõlab leekides kuratlik naer: ha-ha-ha-ha.
Võrsub vabadus idu, ei murra neid ridu,
Seal kaugel, kaugel idas...
Sääl kaugel, kaugel idas,
kus sõda on möllamas.
Sääl võitleb sõdur veres,
pea võit on tulemas.
Jää terveks, mu kaunitar, kodumaa neid,
ikka sinule tuksub mu rind.
Ja kui kustubki lootus veel näha kord sind,
ole julge ja armasta mind.
Ahoi, ahoi armsad sõbrad, ahoi, ahoi!
Head ööd, head ööd väike neiu!
Head ööd, head ööd!
Ikka meenuvad mulle need ilusad a’ad,
mil mu juures, mu lähedal sa.
Sinu ilusate sinakate silmade vaat,
seda iial ma unusta ei saa…
Me peame hävitama
selle mõrvarite soo!
Et oleks jäädvalt vaba
me kallis kodumaa.
Jää terveks, mu kaunitar, kodumaa neid,
ikka sinule tuksub mu rind.
Ja kui kustubki lootus veel näha kord sind,
ole julge ja armasta mind.
Ahoi, ahoi armsad sõbrad, ahoi, ahoi!
Head ööd, head ööd väike neiu!
Head ööd, head ööd!
Ikka meenuvad mulle need ilusad a’ad,
mil mu juures, mu lähedal sa.
Sinu ilusate sinakate silmade vaat,
seda iial ma unusta ei saa…
Blondpea neiu
Kord armastasin ma üht blondpea neidu,
teda armastasin kuumalt, palavalt.
:,:Ise mõtlesin siis ma – sellist teist ei leidu,
kui minu väike blondpea neiuke:,:
Suveõhtul laulsin tal, mängides gitarril,
laulsin sinisilmadest, mis võlund mind..
:,:Vaikselt kuulatas siis ta mu armulaulu,
kuuma suudluse sain ma sel kaunil ööl:,:
Sellest möödunud on kuid, olen sõjavangis,
unustanud on ta mind – mu blondpea neid.
:,:Ainus mälestus mis jäänd – ta sinisilmad,
mis sütitasid mind, kui laulsin tal:,:
Laul on loodud sõjavangi laagris aastal 1946;
Tipperary
Nõnda kaugel
Nõnda kaugel, kus on mu kodu
ja nii pikk on sinna tee.
Kuid seal kaugel, kus on mu kodu,
ootab mind mu neiuke.
Kõigil’, kes minult küsib,
vastan, koju lä’en,
:,:ehkki kaugel, kaugel on mu kodu,
kuid mu süda on sääl.:,:
Kodukülas mul vastu tõttab,
minu armas neiuke.
Naratades mind vastu võtab,
sest ma tema peiuke.
Neiu, veel pisut oota,
pea sind jälle näen.
:,:Sinuga siis suveõhtuid veedan –
ja su juurest ei lä’e.:,:
Kaserist
Maantee ääres, kalmukünkal,
seisab valge kaserist.
Läbi lastud kiiver ristil,
räägib langend sõdurist.
Puhkab külmas mullast sängis,
väsind sõdur viimast und.
Kas ta iial teadis seda,
et siin lööb ta viimne tund.
Võitles vapralt lahingväljal,
kaitstes kallist kodumaad.
Tasus kätte vaenlasele,
purustatud õnne eest.
Siin ta kaua vastu pani,
ülekaalus vaenlasel.
Kuni lõpuks leidis surma,
mis on tasuks sõduril.
Vaimusilmas näeb ema
poega koju tulemas.
Aga iial ei juhtu seda-
poega pole olemas….
Puhake nüüd langend kotkad,
lahingus teil lõppes lend.
Aga meile, verevennad,
mälestus on jäädav teist.
Eesti mehed! Eesti naised!,
Hoidke kõrgel tema au!
Sest et teie eest ta langes,
kaitstes Eesti vabadust.
Nonstop
1. Neiu kallis…
Neiu armas, neiu kallis,
meelestub mulle see öö;
:,: kui sa neiu, õhtul pargis
ütlesid mulle adjöö:,:
Nüüd on sellest aastaid möödund,
olen ju sõjamees ma.
:,: Aga neiu, sinu silmad,
meelest ei unuda saa :,:
Tihti seisan vahipostil
taevas on säramas kuu.
:,: Loen ma neiu sinu kirja,
mida post kodunt mul tõi :,:
Nüüd ma olen idarindel,
võitlemas kodumaa eest.
:,: Armas neiu, mõtle mulle,
palveta minugi eest :,:
2. Lepalind
Lenda, lenda lepalind!
Viimast kord veel palun sind.
Lenda üle suure, laia vee,
sinna kus mu kallike!
Lenda kiirel lennul sa,
teda minu poolt tervita.
Kui ta küsib, mis ma teen,
ütle, et ta järel igatsen.
Ütle, et ta ei kurvastaks,
ütle, et ta nutma ei jääks.
Ehk küll kaugel, kaugel viibin ma,
tulen tagasi säält võitjana.
Sinu silmad on kui öö,
ära õnnetuks mind tee.
Nõnda laulis väike lepalind,
kui ta tervitas mu kallim sind
3. Kuldne õhtu päike…
1. Kuldne õhtu päike, ilus oled sa.
:,:Kui sa oma läike, saadad üle maa:,:
Ref.: Hoia kinni, muidu võid sa uppi lennata,
minust kinni hoia sa.
Siis võid kartmata,
mäest alla lennata,
üheskoos, täies hoos, minuga, vallera!
2. Kägu kukkus kurvalt, halja oksa peal.
:,: Ööbik laulis õrnalt, värises ta hääl:,:
Ref.: Hoia kinni… jne…
3. Käo kukkumine, mulle kurbtust tõi,
:,: Rinna tuksumine haavu mulle lõi:,:
Ref.: Hoia kinni… jne.
3.Täna me liigume…
:,:Täna me liigume
küladesse, korteritesse:,:
;.:Kus või ja munaroog ja värskelt lüpstud piim
ja üks väkene viin:,:
:,:Neiu, su voodike,
aidas on nii pehme, kenake:,:
:,:Sest nüüd on aeg sul minna ja ennast peita sinna,
sest suvisel ajal, algab vara ju koit:,:
:,:Neiu, nüüd olen ma siin,
möödas on sinu ootamise piin:,:
:,:Sa aidauks nüüd sule, on voodis pehmed õled.
Siis õnnelik sa:,:
:,:Neiu, sul tuksub mu rind, aga veel ei võta ma sind:,:
:,:Oh, oota veel paar kuud,
siis jälle annan suud
ja toon sõrmuse sul:,:
Kaugel sinust ja kodumaast...
Kaugel sinust ja kodumaast,
kaugel võitluse teel.
Kaugel kodust ja noorusa’ast,
olen võitlemas veel.
:,:Oota kallim, oh oota sa,
kaugelt tervitan sind.
Millal tulen, ei tea ju ma,
seob võitlus veel mind:,:
Kevad kaasa meil lilli toob
ja õilmitseb niit.
Tuju rindelgi uueks loob,
laulan armsamat viit.
:,:Oota kallim, oh, oota sa,
kevad lohutab sind.
Millal tulen, ei tea ju ma,
seob võitlus veel mind.
Olen punkris või rünnakul,
ikka meenud sa mul.
Vaibub lahingu marutuul,
laulan jällegi sul.
:,:Oota kallim, oh oota sa,
tulen vaatama sind.
Millal tulen, ei tea ju ma,
seob võitlus veel mind.:,:
Ja kui väsivad vaenuväed,
ning meile jääb võit.
Saabub oodatud õnnepäev,
algab koju meil sõit.
:,: Sinu juurde siis lendan ma,
enam iial ei lä’e.
Õnne naudime sinuga
ja su juurde ma jään.:,:
Kallike kaugel
Kas tead sa mu kallike kaugel,
kui väga ma armastan sind.
Su pärast mul pisarad laugel
ja tugevalt tuksub mu rind.
Kas tead sa mu kallim, et kannan
Sinu pilti oma südame sees.
:,:Ja õhtul, kui voodisse heidan,
sa uneski seisad mu ees.:,:
Sa iial mu meelest ei lähe,
sind ihkab mu süda ja meel.
nii kaua, kui taevas on näha
ja säravaid tähti me ees.
Sa oled kui õhtune päike,
kui ilusaim Eedeni õis.
:,:Sa oled kui lilleke väike,
mis üleni õisi on täis.:,:
Ma tean, et sa põlgad mind ära
ja külm on mu vastu su rind.
Ma tean, et sul on keegi teine…
Sul õigus on põlata mind.
Oh põlga, kuid ikkagi sulle
jääb tuksuma ikka mu rind.
:,:Kuigi kadunud oled sa mulle,
ma siiski ei unusta sind.:,:
Rosamunde
Schon seit vielen langen Jahren
Liebe ich die Rosamunde,
Und ich denke jede Stunde:
Einmal muß sie es erfahren.
Seh’ ich ihre roten Lippen
Mit dem ewig frohen Lachen,
Möcht’ ich alles machen,
Um daran zu nippen!
Warum läßt sie mich nur schmachten,
Immer lächelt sie von ferne,
Ach, ich wüßte nur zu gerne,
Wie’s bisher die and’ren machten.
Still verborgen wie ein Veilchen
Lebe ich in ihrer Nähe,
Doch wenn ich sie sehe,
Wart’ ich noch ein Weilchen.
Aber heut’ bestimmt, geh’ ich zu ihr,
Gründe hab’ ich ja genug dafür!
Ich trete einfach vor sie hin
Und sag’ ihr, wie verliebt ich bin.
Sagt sie dann noch nein, ist mir’s egal,
Denn ich wart’ nicht auf einandermal!
Ich neh’m sie einfach in den Arm
Und sage ihr mit meinem Charme:
|: Rosamunde, schenk’ mir dein Herz und dein “Ja!”
Rosamunde, frag’ doch nicht erst die Mama.
Rosamunde, glaub’ mir, auch ich bin dir treu,
Denn zur Stunde, Rosamunde,
Ist mein Herz grade noch frei. :|
Rosamunde, schenk’ mir dein Herz und dein “Ja!”
Rosamunde, frag’ doch nicht erst die Mama.
Rosamunde, glaub’ mir, auch ich bin dir treu,
Denn zur Stunde, Rosamunde,
Ist mein Herz grade noch frei.
Lily Marleen
Vor der Kaserne vor dem großen Tor,
stand eine Laterne, und steht sie noch davor.
So wollen wir da uns Wiedersehen,
bei der Laterne wollen wir stehen
:,: wie einst Lily Marleen :,:
Unsere beiden Schatten sahn wie einer aus.
Dass wir so lieb uns hatten, Das sah man gleich daraus.
Und alle Leute sollen es sehen,
wenn wir bei der Laterne stehen
:,: wie einst Lily Marleen :,:
Schon riet der Posten, sie blasen Zapfenstrich,
es kann drei Tage kosten, Kamrad ich komm sogleich.
Da sagten wir auf Wiedersehen.
Wie gerne woll’t ich mit Dir gehen,
:,:mit Dir, Lily Marleen.:,:
Deine Scritte kennt sie, deine sicheren Gang,
alle Abend brennt sie, doch mich vergaß sie lang.
Und sollte mir ein Leids, geseschehen,
wer wird bei dir Laterne stehen
:,:mit Dir, Lily Marleen.:,:
Aus dem stillen Raume aus der Erde Grund,
hebt mich wie im Traume dein verlibter Mund.
Wenn sich die späten Nebel drehen,
Werd ich bei der Laterne stehen
:,:wie einst Lily Marleen.:,:
RAHVALIKUD LAULUD
Valge tuvi
[LA PALOMA]
Eelmäng
Kui kaugele sinu sadamast laev mind viis,
vaid sa minu kurbust aimata suutsid siis.
Lõi kiirgama koit su kodumaa rannateel,
su hääl mulle nukralt sosistas sõidu eel.
Ükskõik, kus viibid, kõikjal ma läbi tuule,
lendan siis valge tuvina sinu juurde.
Leian siis purjed üles ma mereteedel,
Silitan sinu palgeid ma õrnalt, leebelt.
Oo mu tuvike jää, ole minuga sa,
merel sinavas udude vallis
kaugel me helgest maast.
Oo mu tuvike sind, kuidas armastan ma,
nagu voogudel koidiku kiiri,
nagu mu kaunist maad.
Uljad mägikütid
Me uljad mägikütid,
kel’ rõõmus ikka meel.
Meil seljas saagikotid
ja rauas tabv kuul
Sa ela hästi imeilus jahimaa,
meil pauk käib igal pool
ja tabab iga kuul.
Sa ela hästi imeilus jahimaa,
meil pauk käib igal pool,
ka orus, mäel.
Me palju hirvi lasknud,
neil taband südand just.
See kütil ikka olnud,
suur, selge rõõm ja lust.
Sa ela hästi imeilus…
Seal kõrgel mäel on maja
ja majas väike neid.
Ta kallab siis, kui vaja,
meil klaasid viina täis.
Sa ela hästi imeilus…
Mikihiir merehädas
Jutustaja:
Nüüd Miki lä’eb Piiritalt merele
väikse valge süstaga.
Ja õrnalt seal kiigutab laineke,
Miki laulab rõõmuga:
Mikihiir:
Hiuli-hei, meremees hei!
Mikit viib kaugele meretee.
Hiuli-hei, meremees hei!
Laine käib kõrgele.
Jutustaja:
Siis tuul Miki rannast viib kaugele,
rand näib kui sini-niit.
Oi-oi mis kerkib seal lainetest –
see kole merehiid.
Merehiid:
Sind otsind olen ammugi ma,
ah-ah-ah-aa ah-aa-ah-aa…
Mikihiir:
Oi-oi-oi-oi, kardan nii sind!
Halasta seekord, palun sind!
Nii väike olen, ei kaitsta saa end,
Merehiid – säästa mind!
Merehiid:
Merele sind kaasa viin ma siit!
ah-ah-ah-aa ah-aa-ah-aa…
Jutustaja:
Kui noorkotkad rannale saabusid,
tulid appi Mikile.
Ja Merehiiu minema ajasid,
tõid Miki rannale.
Mikihiir:
Hiuli-hei, meremees hei!
Mikit viib kaugele meretee.
Hiuli-hei, meremees hei!
Laine käib kõrgele.
Kõik koos:
Hiuli-hei, meremees hei!
Mikit viib kaugele meretee.
Hiuli-hei, meremees hei!
Rõõmuga laulame.
Kaluri poeg
Sääl Piskaja rannal, üks neiu kui roos
ja nooruke madrus, seal kõndisid koos.
Neid kurtis oma häda ja nukker ta meel –
ei ole mul ema ja kodukest veel.
Vii mind, üle lainete siit mu blond madrus.
Sinu juures lainetel tunnen end kodus.
:,:Me kuulume ühte, nagu meri ja tuul,
ära iial mu’st lahku, nõnda sositab huul:,:
Kuula, mida räägivad lained ja tuuled.
Tule, nüüd kutsuvad sind minu huuled.
:,:Me kuulume ühte, nagu meri ja tuul,
ära iial mu’st lahku, nõnda sositab huul:,:
Torm röövis mul’t isa ja venna viis ka,
mind emaga üksi jättis leinama ta.
Ema nuttis nii kaua, kuni lõhkes ta rind,
nüüd olen ma üksi, kui väikene lind.
Kuule, sireeni mis märgiks on meile.
Kuule, mida räägivad lained ja tuuled.
:,:Me kuulume ühte, nagu meri ja tuul,
ära iial mu’st lahku, nõnda sositab huul:,:
Kuula, mida räägivad lained ja tuuled.
Tule, nii kutsuvad sind minu huuled.
:,:Me kuulume ühte, nagu meri ja tuul,
ära iial mu’st lahku, nõnda sositab huul:,:
Marina, Marina...
Kas tõesti te ei tunne veel Marinat?
Ei teagi kuidas ta mu südant piinab.
Kõik näevad und, kuid mul on uni läinud,
Marina peale mõtlema ma pean.
Ta juuksed on nii säravad ja pruunid,
Kui soe ja vaikne suveõhtu juunis.
Ja kui sa talle korraks otsa vaatad,
On tuju jälle selleks korraks hea…
Marina, Marina, Marina,
sa päikese endaga tood.
Marina, Marina, Marina,
ka valges sa varjusid lood.
Kui sind koju saadan,
iga kord ma loodan,
ainsat sõna ootan,
mis jäädavalt seoks meid.
Aga näib et sulle
meeldib vaba olla,
miks muidu vastad mulle
sa ikka ei, ei ei.
Amor, Amor...
Amor, Amor, Amor
Kord siin kord seal,
ta pidu peab ja ringi ruttab.
Amor, Amor, Amor,
Ei tule ta kui ootan sind ta sinu tuppa.
Kuid ära lootusetult käega veel löö,
kord saad ta soojuse kõik endale sa.
Kord sindki leiab ta ja siis läbi öö
õnne sul südamesse toob.
Amor, Amor, Amor
Kord särav naer, kord kevad aeg
tal tiivad annab.
Amor, Amor, Amor,
Kord lihtsalt tuul ta suvekuul
su juurde kannab.
Amor, Amor, Amor
Kord siin kord seal,
ta pidu peab ja ringi ruttab.
Amor, Amor, Amor,
Ei tule ta kui ootan sind ta sinu tuppa.
Amor, Amor.
Kord Mechiko teel...
See oli kord läänes, sääl Mechiko teel,
Ma kohtasin neiukest,
kes meeles mulle nüüdki veel.
Ta oli nii kaunis, tal naeratav suu –
ei iialgi meelest ei lähe ta mul.
Ma küsisin temalt, kus viib tema tee.
Häälel nii kaunil sain ma neiukeselt vastuse:
Ma lähen nüüd koju. Võid saata sa mind.
Näen, et öö kaunis ka sütitab sind.
Taevas särasid tuhanded tähed.
Saabuv öö oli kaunim meile.
Minu neiuke küsis – miks lähed
sa ära kaugele?
See oli kord läänes, sääl Mechiko teel.
See oli nii palju aastaid tagasi, kuid nüüdki veel,
kui päike lä’eb looja ja viibin veel teel,
meenub taas jälle neid Mechika teel.
See oli kord läänes, sääl Mechiko teel,
Ma kohtasin neiukest,
kes meeles mulle nüüdki veel.
Ta oli nii kaunis, tal naeratav suu –
ei iialgi meelest ei lähe ta mul.
Kui tantsid sa minuga...
Kui tantsid sa minuga taevas siis ma,
viibin seitsmendas armastus taevas.
Kõik maailm siis unub, kui minuga sa,
viibin seitsmendas armastus taevas.
Muusika helidel unistame.
Muinasjutt õnnest – nii meile näib see.
Kui tantsid sa minuga taevas siis ma,
viibin seitsmendas armastus taevas.
Valge sirel õitseb jällegi...
Siis kui sirel valge õide lööb,
ilusamaid laule laulan öös.
Üheskoos siis joome sireli aroome,
muinasjutud tõeks kõik maapeal toome.
Siis kui sirel valge õide lööb,
igatsus ja lootus hinge jääb.
Tantsutuju jalges, õhetavad palged,
Siis kui sirel valge õide lööb.
Kevad, kevad, kevad,
mil ükskord saabud sa.
Kevad, kevad, kevad,
sul’t õnne ootan ma.
On väike ja ühtaegu suur minu soov,
kuid sellega öeldud on kõik.
Sa päikest ja soojust vaid endaga tood,
et unistus täituda võiks.
Valge sirel õitseb jällegi,
mälestusi toob ta tagasi.
Üheskoos nüüd joome sireli aroome,
muinasjutud tõeks kõik maapeal toome.
Siis kui sirel valge õide lööb,
igatsus ja lootus hinge jääb.
Tantsutuju jalges, õhetavad palged,
:,:Siis kui sirel valge õide lööb:,:
Nonstop
Miks näen päikest paistmas kui sajab,
taevas hall nii sinine näib.
Ja miks tuuled tormid, köidavad mu vaadet,
siis kui mõtlen sinule?
Miks ma tunnen igatsust hinges,
kaugusse miks kutsuvad teed?
Ja miks tormis, tuules, su helli sõnu kuulen,
siis kui mõtlen sinule?
Taamal, kus laiub taevas vikerkaar,
vaata, kuis väsimatult rändab suur pilve saar.
Taamal, kus laiub taevas vikerkaar,
on sääl paik mille nimeks antud on õnnesaar.
Ma sooviksin, et oleksin kord seal
kus tõuseb hommikuti päikene.
Siis täituksid mu unelmad,
õnn kustutaks mu silmist peagi kurva läike…
Taamal, kus laiub taevas vikerkaar,
ei saa iial ma sinna, kus sinilinnu paar…
Miks mind võlub muusika mahe?
Miks mu südant hellaks see teeb?
Miks jutustavad tähed su sinisilmist kahest,
siis kui mõtlen sinule?
VIHMASADU
Vihmasadu, kui kostab akna kaudu,
see öelgu sul, et armas oled mul.
Päike paistab, ja kui see su akent paitab,
Siis teadma pead, et sind ma meeles pean.
Õhtul, siis kui kuu on taeva tõusmas,
tulen ise sul’t ma tasu nõudma.
Vihmasadu, kui kostab akna kaudu,
see öelgu sul, et armas oled mul.
SÜGIS
Sügis, juba langevad lehed,
Kõle tuul ulub väljadel,
Tule tagasi sa!
:,: Sest ilma sinuta, pole mõtet ilmas elada.
Sind üksnes armastan ma.
Tule tagasi sa! :,:
Tule, tule unetuil öödel,
Siis kui torm möllab väljadel,
Tule tagasi sa!
:,: Sest ilma sinuta, pole mõtet ilmas elada.
Sind üksnes armastan ma.
Tule tagasi sa! :,:
Kuula, läbi tormi ja maru
Veel kostab mu hüüe-
Tule tagasi sa!
:,: Sest ilma sinuta, pole mõtet ilmas elada.
Sind üksnes armastan ma.
Tule tagasi sa! :,:
Tule, arm kutsub sind jälle,
Surm mõrsjaks saab sulle,
Tule tagasi sa.
:,: Sest ilma sinuta, pole mõtet ilmas elada.
Sind üksnes armastan ma.
Tule tagasi sa! :,:
Vana vokk
Siis kui aovalgus kaob ja päev raugeb,
valge tuhk katab kaminas söed.
Uni kõigil on vallanud lauged,
vanaema vaid ketrab keskööl.
Ja mulle tema vokiratta vurin
kaugest lapsepõlvest mälestusi toob.
Õnne mille mul viinud aeg kuri
hetkeks jällegi tagasi toob.
Kui ma kuulen kuis vuriseb ratas.
vanal vokil sääl kamina ees.
Siis ma hõljun kui endises ajas
kauge hämara unelma sees.
Siis meenub kõik, mis kadund linnu tiivul,
minu lapsepõlv ja hella emake.
Armas vokk, too vaid kord vaiksel viivul
mulle noorusaeg taas tagasi.
Vana vokk, kas on sul veel meeles
Kõik need jutud sääl kamina ees?
Kui vanamemm rääkis ja muinasloos
läks täide iga me soov.
Ja õhtul, kui päikene loojub,
ma tunnen su juttude soojust.
Kauge kodu, kus leegitseb kamin,
vurav vokk unel suigutab mind.
Siis ma hõljun kui endises ajas
kauge hämara unelma sees.
Siis meenub kõik, mis ammugi on möödund,
noorusaeg ja esimene armastus.
Armas vokk, too vaid kord vaiksel viivul
mulle noorusaeg taas tagasi.
Küünlavalguse valss
(Eelmäng)
On küünlavalgus hell ja soe,
süda valssi taktis lööb,
kõik hurmav praegu hinge lööb
veel seob meid hurmav öö.
Me küünlavalgel tantsime
parketil käsikäes.
On viimne valss meil täna see,
mis ei iial unune.
Ja ammu möödund päevi häid
nüüd meenutame koos.
Ei kao nad iial meelest meil,
need kaunid muinaslood.
Vaid meile voolas järvepind,
vaid meile kohas laas.
On palju aastaid mööda läind’
neist kauneist õnne a’ast.
(Vahemäng)
Ma praegu uues valguses
nüüd senist elu näen.
Ja rohkem veel, kui alguses,
Sind armastama jään.
Nüüd viimne küünal kustunud,
Nüüd suudle mind ja siis –
On saabund aeg meil lahkuda,
kui kõlab valsi viis…
On küünlavalgus hell ja soe,
süda valsi taktis lööb,
kõik hurmav praegu hinge lööb
veel seob meid hurmav öö.
Me küünlavalgel tantsime
parketil käsikäes.
On viimne valss meil täna see,
mis ei iial unune.
Vana jahilugu
Juhan, vana naljahammas,
pikad saapad jalga tõmbas.
Kiskus püssil kuke vinna,
lubas metsa kaema minna.
:,:Kas saab mõne linnu kätte,
või ehk jänes sattub ette:,:
Siis, kui puhkes koidusära,
Metsas tõusis kõva kära.
Rebased ja paljud linnud
olid vaevalt plehku pannud.
:,:Jänes lippas suures hädas –
Juhan aina jahti pidas:,:
See jah, see jah.
:,:See on vana jahilugu,
milles tõtt on paras jagu:,:
Andis paugu, mõtle nalaja –
karu tuli koopast välja.
Kümme rebast tema kannul,
kadusid kõik kiirel sammul.
:,:Kõige lõpuks kitsekari,
Juhan kannul neil kui vari:,:
See jah! See jah!
:,:See on vana jahilugu,
milles tõtt on paras jagu:,:
Küll on pühad – mõtles Juhan,
haavleid neile järgi uhan.
Andis paugu karja sekka…
ümberringi kõik jäi vakka.
:,:Juhan saagi arvas kokku,
karud, rebased ja sokud:,:
Kümme metsist, rabakanad,
tõhud mitmed – noored, vanad.
Isegi üks vana põder
haavli ette jäänud nõder.
:,:Ilveseid sai kokku neli,
Tuhkruid kuus või seitse oli…:,:
See jah! See jah!
:,:See on vana jahilugu,
milles tõtt on paras jagu:,:
Saabunud on maikuu
Kui saabund on kaunis maikuu
ja taevasse tõusnud täiskuu,
see rahutuks teeb, meel uneleb
ja ununeb jälle kõik muu.
Ma kohtasin kord üht neidu,
ta sarnast vist teist ei leidu.
Tal ütlesin ma siis salaja:
“Ma tahaksin olla su peiu!”
Tipa-tapa nii, tipa nii,
Tipa-tapa naa, tipa naa.
Ei ta olnud valju
ega puigeln’d palju –
pea mu naiseks sai.
Tipa-tapa nii, tipa nii,
Tipa-tapa naa, tipa naa.
Et see läks just nii
ja mitte teisiti,
selles süüdi on mai!
Taas saabunud jälle maikuu
ja taevasse tõusnud täiskuu.
See rahtuks teeb, meel uneleb
ja ununeb jälle kõik muu.
See oli kord kaunil maiööl,
kas mäletad kallim sa veel,
kui esmakord sind kohtasin
ja joobusin su ilust.
Tipa-tapa nii, tipa nii,
Tipa-tapa naa, tipa naa… jne.
Läänemere lained
Sääl kus Läänemere lained randuvad,
Sääl, kus tuuled tormid aina mühavad.
Seal, kus valge majak, valge nagu luik,
Seal on minu kodu ja mu sünnipaik.
Mäletan, kui olin alles poisike,
Mõtlesin, et rändan ära kaugele.
Nüüd on aastad möödund, olen vanaks saand.
Lapsepõlve kodu meele mul ikka jäänd.
Isa ja ema mul puhk’vad ammu mulla all,
Kaunim neid see hingab teise rinna na’al.
Õed ja vennad on läinud ilma laiali,
Ainult kask on jäänud truviks mul surmani.
Rändamisest väsind tulen koju ma
Vana kase alla heidan puhkama.
Vana kase kohin mulle jutustab
Möödund noorusaegu, meelde tuletab.
Meremehe valss
[Eelmäng]
Sadamas ilusad piigad,
sadamas magus on öö.
Kui sa seal aega ka viidad,
raske on öelda adjöö.
Truud pole nad, aga värsked,
härrasid sallida ei või.
Kuid meremehed kõik karsked,
arm nendes kaunim, ahoi!