Kas president Päts oli reetur?

Ajaloolaste kemplemine president Konstantin Pätsi isiku ümber sarnaneb kangesti N. Liidus toimunuga, kus iga järgmise riigijuhi võimuletuleku järel eelmise teod hukka mõisteti. Nii on ka Eestis mõned ajaloolased arvamusel, et presidenti Konstantin Pätsi tuleb hinnata Eesti ajaloos negatiivse isikuna. Alo Raun kirjutab 21.06.2007 ajalehes Postimees: “On ju selge, et 1939.-1940. aastal andis Päts Eesti üsna kergekäeliselt Nõukogude mõjusfääri. Ja isegi kui leiaks tõestust fakt, et Päts ei olnud 1930. aastatel Nõukogude Liidu šantažeeritav, ei muudaks see olematuks asjaolu, et Päts nõustus 1939. aasta septembris Nõukogude sõjaväebaaside Eestisse toomisega ja kirjutas 1940. aasta juunis alla dokumentidele, mis aitasid jätta Nõukogude okupatsioonist juriidiliselt korrektsemat muljet.”

Võitlus Balti riikide pärast algas 1939. aastal

President Pätsi (ja ka kindral Laidoneri) kritiseerijad on jätnud tähelepanuta ühe olulise fakti – kõike seda, mis juhtus möödunud sajandil, ei ole võimalik mõõta niisama lihtsalt ja tänapäeva mõõdupuuga. Teise Maailmasõja eelõhtul valitses meid ümbritsevas maailmas lõputu kurjus, mis sundis riike ja rahvaid tegutsema vastavalt antud ajastu tingimustele. See on ka üheks põhjuseks, miks tänased põlvkonnad ei suuda mõista tolle aja poliitikute ja rahvaste käitumist. Pealegi tuginevad nüüd meie tänased ajaloouurijad peaasjalikult arhiividokumentidele, mis olid koostatud erineva riigikorra ja ideoloogiaga riikide poliitikute ja ajaloolaste poolt, mistõttu need dokumendid ja ajaloomaterjalid ei pruugi mitte alati vastata tegelikult toimunule. Pealegi nähakse tollaseid sündmusi nüüd täna kehtivatest rahvusvahelistest õigustest, seadustest ja normidest lähtuvalt ning ei arvestata sellega, et tollal oli kogu maailmapilt, õigusnormid ja ka olustik hoopis teistsugused. Nagu teada, algas diplomaatiline võitlus Eesti ja teiste Balti riikide saatuse pärast maailma suurvõimude vahel juba 1939. aasta kevadel ja sai Eestile saatuslikuks sama aasta septembris. Juba 28. märtsil 1939 andis N. Liidu väliskomissar M. Litvinov Moskvas Eesti ja Läti saadikutele üle noodi, milles deklareeriti, et Eesti ja Läti iseseisvus ei ole mitte ainult nende riikide puutumatu omand. Noodis olid N. Liidu huvid selgesti sõnastatud – Balti riikide iseseisvuse üle tohib edaspidi otsustada ainult Moskva. Samal ajal olid Hitleri vallutusiha kartuses alanud Moskvas Inglismaa ja Prantsusmaa salajased läbirääkimised poliitilise ja sõjalise kolmikliidu loomiseks N. Liiduga. Kus üsna pea selgus, et N. Liit on nõus astuma kolmikliitu vaid tingimusel, kui ta võib vastutasuks tõmmata oma mõjusfääri Poola, Türgi, Rumeenia, ja Bulgaaria kõrval ka Soome, Eesti ja Läti. Diplomaatilises keeles oli see nõudmine varjatud sõnastusega, et N. Liit saab õiguse garanteerida nende riikide iseseisvust ka siis, kui need riigid sellist garantiid ei soovi. See oli hind, mida Stalin soovis lääneriikidelt kolmepoolse liidu eest Saksamaa vastu. Stalin oli nõus lääneriike nõus abistama kindla tasu eest ja nõudis Ida-Euroopa andmist tema mõjusfääri. Ja 22. aprillil 1939 teataski Prantsuse valitsus oma nõusolekust – allutada Balti riigid vastavalt Prantsuse – Inglise – N. Liidu kokkuleppele ka vastu nende riikide tahtmist N. Liidu mõjusvääri. Briti valitsus teatas esialgu, et ei saa sellega nõustuda. 10. mail teatas Inglise peaminister alamkojas, et läbirääkimised N. Liiduga venivad Balti riikide vastuseisu tõttu, ja 14. mail toimusid Briti alamkoja istungil ägedad vaidlused, kus nõuti Balti riikide “alistamist”. Muidugi oli demokraatlikel lääneriikidel keeruline Balti riike otsekohe Stalinile maha müüa, kuid veenva sõnastuse varjus oli see täiesti võimalik. On naiivne arvata, et Balti riikide loovutamist Stalinile oleks takistanud mingi eriline sümpaatia Balti riikide vastu. Nende riikide saatus jättis lääneriigid suhteliselt külmaks. Seda kinnitab veenvalt Moskvas läbirääkimisi pidanud inglise-prantsuse sõjaväelisele delegatsioonile Londonist saadetud salatelegramm, kus oli öeldud: “Tema Majesteedi valitsus kiidab heaks kokkulepitud abinõud Baltimaade okupeerimiseks.” Prantsuse, Inglise ja N. Liidu vahelised läbirääkimised Moskvas lõppesid 14. juunil kompromissotsusega: Balti riigid allutatakse kolmikliidu lepingu tingimustele salajase protokolli alusel ilma nende riikide nõusolekuta. Sellega oli tehtud algus Balti riikide andmiseks Moskva mõjusvääri. Kuid siis tabas lääneriike suur šokk. Ootamatult katkestas Moskva läbirääkimised Inglismaa ja Prantsusmaaga, kusjuures jahmatama pani läbirääkimiste katkestamise tegelik põhjus. Selgus, et alates 1939. aasta märtsist kuni augustini oli Stalin mänginud kahekordset mängu. Pidades avalikult läbirääkimisi vastastikuse abistamise pakti (VAP) sõlmimiseks Inglismaa ja Prantsusmaaga, oli ta samal ajal nende seljataga pidanud salakõnelusi hitlerliku Saksamaaga. Norides läbirääkimistel lääneriikidega pisiasjade kallal, oli Stalin oodanud Hitleri pakkumist ja kõneluste lõppu Berliiniga, mis lõppes Molotov-Ribbentropi (MRP) salapakti sõlmimisega. London ja Pariis olid Stalinile olnud vaid vajalikud kui hoovad, mille abil Saksamaale survet avaldada.

Punavägede Eestisse toomise ettepanek ei tulnud president Pätsilt

Maailma üldsus oli Saksamaa tembeldanud agressoriks ja üldine arvamus oli, et sõja puhkemine on möödapääsematu.

1939. a. maikuu lõpul teatas Eesti saadik Toffer Berliinist, et Saksa välisminister Ribbentrop oli teinud ettepaneku, sõlmida Eesti ja Saksamaa vahel mittekallaletungi leping. Selle põhjuseks oli Ameerika presidendi Roosevelti kõne, milles viimane oli süüdistanud Saksamaad agressiivsetes kavatsustes. Selle peale reageeris Saksamaa ja teatas, et soovib sõlmida kõigi riikidega, kaasa arvatud Eesti, mittekallaletungi lepingud. See Saksa valitsuse poolt pakutud leping ei saanud meile mitte kuidagi kahjulik olla ja lepingu sõlmimise poolt olid nii president, valitsus kui parlamendi rõhuv enamus.

Kuid juba esimesel väliskomisjoni koosolekul ilmnes, et opositsioon eesotsas K. Pätsi alalise rivaali Jaan Tõnissoniga olid otsustanud lepingu sõlmimise, kui mitte nurja ajada, mida nad ei suutnud, vaid veenda üldsust, et nende arvates on leping Eestile kahjulik.

Eriti tugevaks muutus opositsiooni vastuseis juulikuu lõpul, kui välisminister Selter allakirjutatud lepinguga Berliinist tagasi tuli ja see parlamendi mõlemasse kotta kinnitamisele läks. Tõnissoni üheks toetajaks oli majanduskoja esimees Joakim Puhk, kes kuulus riiginõukogu koosseisu. Lepingu ratifitseerimisel pidasid Tõnisson ja Puhk ühe ja samasisulise kõne – esimene riigivolikogus, teine riiginõukogus. Mõlemad väitsid, et Eesti on otseselt ohustatud Saksamaa poolt tema agressiivsete kavatsuste tõttu ja et ainus võimalus selle ohu pareerimiseks oleks pöördumine N. Liidu poole palvega – saata Eestisse punaarmee väeosad, mis alluksid siin kindral Johan Laidonerile. See ettepanek aga ei leidnud mõlemas kojas toetust.

Sama aasta Augusti alul sõitis Jaan Tõnisson Soome. Seal kohtus ta Hella Wuolijoe korteris N. Liidu Helsingi saatkonna töötajatega, kellele ta tegi teatavaks, et eesti rahva sooviks on, et Punaarmee kaitseks Eestit Saksamaa vallutamiskatse korral ja et seda soovib eesti rahva rõhuv enamus. * * Eesti välisministri abi Oskar Mamers “Häda võidetuile”, Stokholm, 1958 a.

Baaside lepingust keeldumisel ähvardas Moskva sõjalise agressiooniga

24. septembril esitas N. Liidu valitsus Eesti valitsusele nõudmise sõjaväebaaside rajamiseks Eesti territooriumil. Samal ajal oli meie piiri taha koondunud Punaarmee üksused juba pealetungivalmis. 25. septembril alustasid Eesti kohal luurelende nõukogude luurelennukid, mille ülesandeks oli õhufotode ja vaatluste abil välja selgitada, kas Eesti viib läbi mobilisatsiooni. 26. septembril saatis N. Liidu kaitseala rahvakomissar K. Vorošilov Leningradi sõjaväeringkonna ülemale kindral Meretškovile käskkirja, milles nõuti vägede koondamist lähtepositsioonidele Eesti ja Läti piiril.

Selle korralduse kohaselt paigutati Kingissepa alla ja Pihkva-Ostrovi ning Sebezi-Kljastitsõ piirkonda seitse jalaväediviisi, neli tankibrigaadi ja üks laskurbrigaad. Kokku oli neis väeosades 136 245 meest, 1535 suurtükki, 1318 tanki, 600 lennukit ja 156 soomusautot. Poolassse, Vilno rajooni oli koondatud suurearvuline soomusarmee, mis ähvardas Balti riike lõunast. Sõjategevuse valmisoleku ajaks oli määratud 29. september. Juhul, kui Eestile oleks appi tulnud Läti relvajõud, pidi 7. armee (170 000 meest) andma löögi Riia suunas.

Samal ajal oli Eesti Sõjavägede ülemjuhataja käsutuses ainult 16 000 meest, 300 suurtükki, 12 kergetanki ja vaid 37 vananenud tüüpi lahing- ja õppelennukit, milledest vaid üheksa olid lahinguvõimelised. Sõjavägede staap asus seisukohale, et üldmobi- lisatsiooni läbiviimine pole enam võimalik, kuna Punaarmee tehniline ja arvuline ülekaal piiri taga on kohutavalt suur. Lootused teiste riikide abile olid aga nullilähedased. Soome ja Rootsi olid oma hoiakuga näidanud, et sealt pole meil mingi- sugust abi loota.

26. septembril toimus Konstantin Pätsi eesistumisel Vabariigi Valitsuse istung, kus Moskvast naasnud välis- minister Selter kandis üksikasjaliselt ette Moskvas toimunust, kus kau- bandusliku kokkuleppe allakirju- tamise asemel nõudis Moskva Eestilt hoopis vastastikuse abistamise lepingu sõlmimist Kremli poolt esitatud kava kohaselt, motiveerides seda Poola allveelaeva põgenemisega Tallinna sadamast ning laeva „Metallist” uptamisega Soome lahes. Läbirääkimiste käigus oli Molotov korduvalt ähvardanud, et Eesti keeldumise korral lepingu sõlmimisest ja selles ette nähtud N. Liidu julgeoleku huvid eiramisest, saavutatakse see teiste vahenditega.

Valitsuse koosolekul avaldasid antud küsimuses oma arvamust ja seisukohta kõik valitsuse liikmed. Sõjavägede ülemjuhataja kindral Joh. Laidoner märkis oma sõnavõtus:

“Praegu, kus Saksamaa, Inglismaa ja Prantsusmaa on omavahel sõjas, pole loota otsustavat toetust N. Liidu ettepaneku tagasilükkamise korral ühegi suurriigi poolt. Väikeriigid on Poola katastroofist niivõrd kohkunud , et hoiavad hirmunult kinni oma erapooletusest ja ei julge end segada meie ja N. Liidu vahelisse tülisse. Läti toimis samuti nagu teised ja tema toetusele ei saa panna lootusi. Meie oma jõud, mida võime kasutada vastuhakuks, ei suudaks kuigi kaua vastu panna. Eriti, kui pidada silmas, et vaenlase lennuväe tegevus võib halvata meie mobilisatsiooni läbiviimist. Pealegi on Poola katastroof tunduvalt halvanud meie kodanike enesekaitse vaimu. Ajad on väga ohtlikud: ei tohi unustada, et Lääne-Euroopas on tuntud poliitikud ennustanud, et kui puhkeb uus maailmasõda, hävivad Esimese maailmasõja järel tekkinud uued riigid. Kõik need on põhjused, miks on vajalik alustada läbirääkimisi N. Liidu valitsusega ja vajaduse korral sõlmida vastastikuse abistamise pakt.”

N. Liidu valitsuse ettepaneku vastuvõtmise poolt olid kõik valitsuse liikmed – majandusminister L. Lepp, põllutööminister A. Tupits, sotsiaalminister O. Kask, välisminister K. Selter ja peaminister K. Eenpalu ning saadik A. Rei.

President Päts võttis esitatud mõtteavaldused kokku kinnitades, et: meie suurimaks ülesandeks on viia eesti rahvas ja riik tervena läbi praegusest alanud sõjast. Samuti märkis ta, et nüüd, kus Inglis- ja Prantsusmaa on Saksamaaga sõjas ja tasakaal Balti merel on seoses Poola hävitamise ja Inglismaa eemaldamisega Balti merelt, kadunud, on Moskval paras aeg teostada oma ekspansioonipoliitikat. Ja kuna meil pole abi kusagilt loota, seaks Moskva ettepaneku tagasilükkamine Eesti riigi ja rahva ilmsesse ohtu.

Seega ei andnud K. Päts nõusolekut baaside lepingu sõlmimiseks ainuisikuliselt, vaid see oli valitsuse kollektiivne otsustas, mille tingis aja realiteet. Sama teed läksid ka Läti ja Leedu.

Katse luua Sõjalis-poliitiline ühisrinne

Mõned ajaloolased on süüdistanud tollast Eesti valitsust, et see 1939. aastal ei pöördunud ühise tegutsemise ja abi saamise küsimuses oma naabrite poole. Kuid päris nii see siiski polnud.

Sõjavägede ülemjuhataja kindral Laidoner nägi juba aegsasti lahenevaid tulevikumuresid ette. Kogu tema mõte ja tegevus olid suunatud ühise sõjalis-poliitilise rinde loomisele Soomest kuni Poolani. Laidoneri eesmärgiks oli Saksamaa ja N. Vene vahel asuvate riikide koondamine ühtsesse sõjalis- poliitilisse liitu, kuhu oleksid pidanud kuuluma Soome, Eesti, Läti, Leedu ja Poola. See liit ei pidanud olema vaenus ei Lääne ega Idaga. Samal ajal aga eelistas Laidoner suuremat sõprust Läänega.

1939. aasta jaanuaris külastas kindral Laidoner Soomet, kus tal oli mõttevahetus marssal Mannerheimi ja teiste kõrgemate väejuhtidega. Sama aasta aprillis külastas ta Poolat, kus kohtus kõigi tolleaegsete kõrgemate Poola väejuhtidega. Neil külaskäikudel tegi Laidoner kõikjal ettepaneku ühise rinde loomiseks.

Kahjuks ei leidnud need ettepanekud toetust. Eriti olid selle vastu Soome ja Poola. Tolleaegne ametlik Soome ei pidanud kuidagi võimalikuks end sõjaliselt siduda Balti riikide ja Poolaga. Soomlased teatasid meile otse, et nemad kuuluvad Skandinaavia riikide hulka ja see blokk ei või end siduda Eesti ja teiste Balti riikidega, sest see tooks Soomele ebameeldivusi ning halveneksid suhted Skandinaavia ja Nõukogude Venega. Tolleaegne Soome oli seisukohal, et Eesti asub “tõmbetuules”, Soome aga “tuulevarjus”.

Poola aga luges oma suurimaks vaenlaseks Saksamaad ja tal puudus tahe otsida teid vahekorra normaliseerimiseks. Poola juhtkond uskus vankumatult Prantsuse- ja Inglismaa sõjalisse jõusse ja lubadustesse. Poola sõjavägede juhtkonnale ei meeldinud isegi see, et Eesti kindralstaap oli loonud hea vahekorra Saksa kindralstaabiga.

20. septembril 1939 pidi Laidoner kohtuma Valgas Läti armee juhatusega, et arutada koostöökava Läti armeega. Kuid see kohtumine jäi ära, kuna lätlased teatasid, et ajapuudusel pole neil võimalik kohtumisele tulla. Lätlaste käitumine mõjus ülemjuhataja staabis rusuvalt ja põhjustas meenutama meie ajaloolist minevikku. Kui lätlased Eesti Vabadussõja ajal meie abi vajasid, tõttasime me neile otsekohe appi. Nüüd ei soovinud nad meiega isegi rääkida.

Peale Moskva 25. septembri diktaati sondeeris Eesti valitsus pinda, kuidas suhtub meie muredesse hõimurahvas soomlased. Eesti ei oodanud tol ajal Soomelt mingit materiaalset abi. Soomlaste orientatsioon oli meile juba varem teada, kuid ka moraalne abi olnuks meile nüüd suureks toeks. Kui saadik Warma püüdis selles küsimuses võtta kontakti Soome välisministeeriumiga, saime me teise ebameeldiva üllatuse osaliseks – Soome välisminister ei soovinud meie saadikut isegi vastu võtta…

Läti valitsus, nähes Moskva initsiatiivi, tegi viimasele ettepaneku – saata välisminister Munters 1. oktoobril 1939 Moskvasse kaubandusläbirääkimistele. 2. oktoobril 1939 algasid läbirääkimised, mis lõppesid 5. oktoobril 1939 Eestiga sarnane baaside lepingu sõlmimisega.

Samal ajal hakkas Moskva sondeerimine pinda läbirääkimisteks Leeduga, kes oli vahetult sattunud N. Liidu mõjusfääri. Leedule pakuti lisaks veel Vilniuse regiooni. 7. oktoobril 1939 sõitis Leedu delegatsioon Moskvasse, kus peeti kiired läbirääkimised, mis iseenesest olid Leedule, tänu Vilniuse regiooni tagasisaamisele, isegi kasulikud. 10. oktoobril 1939 sõlmiti vastastikuse abistamise ja baaside leping ka Leeduga.

Nende lepete alusel olid kõik kolm Balti riiki teinud esimese sammu Nõukogude okupatsiooni võimalikkuse suunas. Tollased diplomaadid olid Moskva kavala poliitikaga üle mängitud, kuna ühest küljest kasutati ähvardustaktikat (punaarmeeüksuste koondamine piiridele) ja teisalt aga meelitamist (Vilniuse regiooni tagastamine). Balti võimulolevad poliitikud lootsid sõlmida vaherahu, et veretult peatada N. Liidu pealetungi, tehes viimasele järelandmisi. Tagataustaks oli neil teadmine, et peagi alustab Saksamaa N. Liiduga sõda, mistõttu on vaja ainult nii kaua iseseisvate riikidena vastu pidada.

Pätsi korraldustel puudus juriidiline jõud

Alo Raun kirjutab (PM 21.06.2007), et president Päts kirjutas 1940. aasta juunis alla dokumentidele, mis aitasid jätta Nõukogude okupatsioonist juriidiliselt korrektsemat muljet.

Nõukogude saatkonna poolt dikteeritud Varese valitsuse ametisse määramist tuleb vaadelda rahvusvahelise õiguse seisukohast, kuna riigi järjepidevus ja selle säilimine on rahvusvahelise õiguse küsimus.

Balti riikide anneksiooni mittetunnustamise küsimuse välismaised uurijad on tuginenud Genfi ülikooli professori Krzystina Mareki põhjapanevale uurimusele. Prof. Marek on tõestanud, et hetkest, mil võõras võim dikteeris Balti riikidele oma valitsuse koosseisu, oli nende iseseisvus de facto peatatud.

Eestis toimus see 19. juunil 1940, kui Ždanov esitas president Pätsile oma nõudmised uue valitsuse moodustamiseks. Ta tegi teatavaks Moskva seisukoha Eesti uue valitsuse suhtes. Peaministriks pidi saama Nõukogude luureagentuuri poolt värvatud luuletaja-kirjanik Johannes Vares-Barbarus, kes oli juba andnud uue valitsuse moodustamiseks oma nõusoleku. President K. Pätsi soovitatud August Rei, Mihkel Punga ja Anton Palvaderi kandidaadid lükkas Ždanov kategooriliselt tagasi.

Kuna Ždanov oma nõudmistest ei taganenud, siis sellest hetkest valitses Eestis okupatsioonivõim. Rahvusvahelist õigust järgides oli toimunud riigipööre. Sellele juhib oma mälestustes tähelepanu ka saadik A. Warma, kes kirjutab: “Eestile tõotatud rahumeelse okupatsiooni oli Ždanov oma meelevaldsete korraldustega ja järgneva relvastatud sekkumisega muutnud tavaliseks sõjaliseks okupatsiooniks, mis peatas Eesti riikluse.”

Kuna president Päts keeldus 19. juuni allumast Ždanovi diktaadile, puudus presidendi edasistel korraldustel juriidiline jõud. Uus Varese valitsus oli okupatsioonivõimule alluv okupatsiooniorgan, mille tegevust suunasid algusest peale Ždanov ja N. Liidu saatkond. Võib arvata, et K. Päts, määrates ametisse Varese valitsuse, oli kogenud poliitiku ja juristina oma allkirja mittelegitiimsusest teadlik ja jätkas näiliselt presidendiks olemist.

Ka Ždanov otsustas tõestada, et Eesti riigiorganitel pole enam tegelikku võimu. Ta andis siseminister Maksim Untile korralduse organiseerida 21. juunil rahva meeleavaldus, mida afiseeriti kui eesti rahva poolt toime pandud riigipööret.

Veel enne moskvameelse valitsuse ametisse määramist oli aga toimunud juba N. Liidu poolt sõjaline agressioon. Nimelt tungisid punaaramee üksused juba 17. juunil, veel enne vastava kokkuleppe allkirjastamist, mis pidi toimuma 17. juuni hommikul Narvas, üle Eesti piiri. Seega oli Eesti iseseisvus veel enne 19. juunit 1940, mil Ždanov esitas Pätsile tema poolt koostatud valitsuse koosseisu, juba tegelikult de facto peatatud.

Vaino Kallas

Pluralistlik ajalugu – teatud piirini

Enn Soosaar: 13.07.2007

Soosaar Mitte kõik, aga märkimisväärne osa Eesti ajaloolasi kinnitavad, et Aega ei saa kirjeldada ega mõista üheainsa loona. See, missugusena minevikku minevikus nähti või olevikust nähakse, sõltub vaatlejast.

Ja ega olegi siin suurt midagi vastu vaielda. Ajaloosündmustel on tavaliselt ikka mitu osapoolt ja niisiis ka mitu tõlgendamisvõimalust. Puunia sõdade käsitus erines roomlastel ja kartaagolastel. Leedu suurvürstiriigi ajalooline tähendus tänapäeva leedulastele on hoopis teine kui tänapäeva valgevenelastele, ukrainlastele või ka poolakatele.

1944. aasta tõrjelahingute käiku Narva jõel ja Sinimägedes saavad eri maade sõjaajaloolased nn faktide tasandil rekonstrueerida enam-vähem ühtemoodi. Samas pole meil loota, et eesti, saksa või vene tagasivaated leiaksid ühise keele rinde hoidmise mõttekuse määramisel.

Pluralismil on piirid

Seda möönnuna tahan siiski rõhutada – ajaloo pluralistlik käsitamine ei aita meid igal pool ja alati. XX sajand armastas suhtelisust, kuid hoiatas teisalt.Ei sovettide GULAGi arhipelaagi ega natside holokausti saa kirjeldada või mõista mitut moodi.

Ei ole nii, et mahajäänud Venemaa pidi tööstusriikidele järelejõudmiseks kiirkorras industrialiseeruma ja sestap olid esimestel aastakümnetel paratamatud nii armutu sunnitöö kui ka «klassivõitluslik» vaenlaste hävitamine. Ei ole nii, et Euroopa tuli alaväärtuslikust inimmassist vabastada, ja kuna kõiki juute, mustlasi ja muud inimrämpsu polnud võimalik metsaveeres maha lasta ning auku ajada, oli surmalaagrite rajamine vältimatu.

Ajaloolased, kellele on ausaks jäämine Kleio ees oluline, ei saa mitmeti tõlgendada 1940. aasta sündmusi Baltimaades. NSV Liidu valitsuse 16. juuni ultimaatum Eesti Vabariigi valitsusele rikkus räigelt kõiki varem sõlmitud ja kahe riigi poolt ratifitseeritud kokkuleppeid, eriti Tartu rahulepingut (1920), mittekallaletungi lepingut (1932) ja baaside lepingut (1939).

Riigipööre viidi läbi punaarmee suuroperatsioonina, mis algas 14. juunil Balti riikide täieliku blokeerimisega maalt, merelt ning õhust ja lõppes mõned päevad hiljem nende samade riikide täieliku sõjalise okupeerimisega.

Tahan toonitada: tänapäev tunnistab «erinevaid ajalugusid», aga vastandlike käsitluste võimalus ei laiene kõigele, mis minevikus aset leidnud. Möödaniku kuritegusid inimkonna või ka rahvaste ning üksikisikute vastu ei saa mitut viisi mõtestada. Veel vähem neid õigustada.

Relativistliku pluralismi äärmusvormid kammitsevad siiski vaid väikest osa Eesti ajaloolasi. Küll aga on tolle pluralismi pinnalt või kaasmõjul tekkinud meil teine kummasus. Oleviku vajadused mõjutavad mineviku käsitlusi. Arusaamatu hoolimatusega jäetakse kahe silma vahele nii toonased sisepoliitilised tõsiasjad kui ka rahvusvaheline olukord. Aga need erinesid kardinaalselt tänapäevasest.

Eriline Eesti

Eesti juhtum on eriline. Pool sajandit okupatsioone on eestlase psyche’le jätnud haavad, mis pole siiani täielikult paranenud. Miks juhtus meiega see, mis juhtus 1939. ja 1940. aastal? Kes on süüdi? Miks käitusid toonased otsustajad nii, nagu käitusid?

Sotsiaalne tellimus süüdlaste leidmiseks oli ja on immanentne. Ja nii leitigi kurja juur – tolleaegne poliitiline juhtkond. Nemad reetnud oma rahva. Motiiv olnud eri persoonidel erinev, aga kõik lasknud ennast korrumpeerivast võimuihast sõgestada ega saanudki seetõttu langetada «õigeid» otsuseid.

Kõige hullem olnud – Magnus Ilmjärve järgi – toonane president Konstantin Päts, kelle sovetid võtnud juba kahekümnendatel aastatel oma lõa otsas. Eestis saatus olnud ammu enne septembrit 1939 ette määratud.

Lihtsad lahendused lähevad hästi peale – eriti kui sinna lisada vajalik annus masohhismi. Mind on viimastel aastatel pannud tõsiselt imestama, kui paljud muidu asjalikud eestlased on nõus tõlgendusega, nagu olnuks iseseisvuse kaotus varasemate sise- ja välispoliitiliste vigade kulminatsioon. Papagoina korratakse aluseta etteheiteid. Ja painavamaks muutub äng: soomlased läksid sõjale – miks Eesti pauguta alistus?

Ilmjärve silmapete

Jaak Valge ja Eero Medijainen on must valgel tõestanud, et Ilmjärve ja ta mõttekaaslaste kontseptsioon seisab suures osas savijalgadel ja mitmed nende fundamentaalväited on silmapete (et mitte öelda võltsing). Ent jäägu vaidlused, kuidas arhiiviandmetega ümber käia, ajaloolaste pärisosaks. Mind huvitab muu.

Teades seda, mida täna teame, on meil lihtne Pätsi ja tema kaaskonda kritiseerida. Ja tõesti, valearvestusi, pettelootusi, vagurat triivi sündmuste kulus oli liiga palju. Iseseisvuse vältimatu hukuga silmitsi seistes jäi neil ilmselgelt puudu stoilisest väärikusest ja tulevikule suunatud tegevusest.

Samas ei ole meil fakte, dokumente, ka mitte kaudseid tõendeid, mille põhjal väita, et tollal olid Eestis võimul poliitilised kaabakad või olukorda mittemõistvad äpud. Nad olid oma ajastu inimesed – kaugel ideaalpoliitikutest. Nagu oli kaugel demokraatia ideaalvariandist tolleaegne Eesti.

Katsume – mitte õigustamiseks, vaid mõistmiseks – ennast tagasi viia kolmekümnendatesse. Üks väike rahvas, kellel puudus praktilise demokraatia varasem kogemus elas omariikluse teises aastakümnes. Nii valijad kui ka valitud kuulusid sugupõlve, mis tuli isevalitsuslikust keisririigist. Eesti rahvas ei suutnud oma varjust üle hüpata. Ega riik muutuda selleks, kellena tahaksime oma riiki tagasivaates näha.

Puudused igal pool

Liiatigi.Mis oli toimunud mujal Euroopas? Kui palju oli meie maailmajaos sõja süttides demokraatlikke riike? Põhjamaad, Benelux, Šveits, Iiri, Suurbritannia, Prantsusmaa. Tänapäeva mõõdupuuga mõõtes leiame igast mõne vajaka, rääkimata sellest, et neli nimetatut olid tollal pesuehtsad koloniaalimpeeriumid.

Aga Kesk-, Lõuna- ja Ida-Euroopa? Türannia, diktatuur, autokraatia – kuidas keegi peab õigemaks neid täis- või pooltotalitaarseid režiime tituleerida. Enamik rahvaid ja nende juhte olid hullunud. Euroopaliku tsivilisatsiooni ajaloolised väärtused tallati jõhkralt jalge alla. Ja vallandus kõikide aegade kohutavaim katastroof.

Stalini paranoiad Venemaal, Hitleri pukkitõus Saksamaal, Mussolini, Salazar, Franco pluss trobikond väiksemaid võimureid, Tšehhoslovakkia tükeldamine ja hävitamine, Hitleri-Stalini sobingud, Teine maailmasõda, Poola vallutamine ja jagamine…. Kõik see, mis on meile ajaloosündmuste jada, olid kuuskümmend kaheksa aastat tagasi masendav reaalsus.

Eesti katsus ennast päästa neutraliteediga. Sellegipoolest, kinnitavad tänapäeva targad, oleks tulnud mobilisatsioon välja kuulutada ja vastu hakata. Abi ei olnud kusagilt loota. Poola purustatud, Saksamaa N Liidu liitlane ja Balti mere valitseja, Rootsi oma käed mis tahes toetusest puhtaks pesnud. Suurbritannia mured olid hoopis mujal.

Viiskümmend tuhat relvile kutsutud meest oleksid Sügissõjas vastu pidanud – kui kaua? Nädala? Kaks? Siis kapituleerunud. Esimestena oleksid Venemaa vangilaagritesse küüditatud need viiskümmend tuhat. Siis teised sõjaõhutajad, nende pered, natsionalistid, klassivaenlased….

Samas ärge unustage. Eestilt ei nõudnud Molotov – nagu nõudis soomlastelt – mitte jalatäitki maad. Suur sõda käis ja Moskva tahtis Tallinnalt kokkulepitud ajaks kokkulepitud kohtadesse paigutada kokkulepitud hulga sõjaväelasi. Kas saanuks säärases olukorras sõtta minna? Muide, Soomele tähendas kahekordne tõrjevõit tunduvalt suurema maa-ala kaotamist N Liidule kui oli Eesti kogu territoorium.

Me teame täna, millega järeleandmised lõppesid. Aga teame samuti, et tulemus ei sõltunud Tallinnast. Selle määras 23. augustil 1939 Moskvas sõlmitud Hitleri ja Stalini salasobing Euroopa ümberjagamiseks.

Vaata pilte

Laupäeval, 15. oktoobril 2005 taasavati Lagedil, Eesti vabadusvõitluse muuseumis, seni meie valitsusringkondade poolt negatiivse hinnangu pälvinud Lihula mälestussammas. Samba Lagedile paigaldamise kiitsid heaks valitsuse liikmed ja selle taasavamisele lubasid ajakirjanduse teatel tulla ka meie valitsuse ja kaitseväe esindajad (keda aga avamisele muidugi ei tulnud). Kuid sellele vaatamata samba avamine toimus ja valitsuse seisukohalt võib nähtavasti öelda – jumal tänatud, lõpuks ometi on asjad selle sambaga ühel pool! Kuid kas ikka on? Kas kogu küsimus seisnes ainult samba asukohas?

Paraku omab samba paigutamine muuseumi hoopis sügavama tähenduse, kui valitsusringkonnad seda nähtavasti arvavad. Kerkib ju paljudel kunagistel sõjameestel (ja mitte ainult neil) küsimus, kuidas on nüüd lood selle mälestusmärgi kui bolševismi vastu võidelnud eesti sõjameestele austust avaldava sümboliga.

Teatavasti oli see sammas püstitatud nende eesti meeste auks ja mälestuseks, kes Teises maailmasõjas julgesid võtta relva, et võidelda Eesti riikliku iseseisvuse taastamise eest. Paraku ei ole ühelgi siiani võimul olnud Eesti valitsusel jätkunud julgust (või tahet) seda avalikult tunnistada, et Teise maailmasõja käigus pidasid eestlased esmajoones just omaenese sõda nõukogude anastajate vastu.

Samba muuseumi paigutamisega on meie valitsusringkondade arvamust mööda küsimus selle tülika sambaga lahendatud. On ju muuseum koht, kuhu võib viia ükskõik mida – nii negatiivsete kui ka positiivsete sündmustega seotud esemeid, kus need omandavad eksponaadi staatuse. Samba paigaldamisel muuseumi ei oma see enam seda mälestusmärgile omast tähendust, millist see oleks omanud paigutatuna avalikku ruumi. Seega ei ole ka meie valitsusel enam põhjust diskuteerida lääne mõjuvõimsate suurriikidega selle üle, mis Eestis Teise maailmasõja ajal toimus. On nüüd valitsuse seisukoht ju ühemõtteliselt selgeks tehtud – avalikus ruumis võivad Teise maailmasõja mälestusmärkidest Eestis eksisteerida ainult Nõukogude Liidu ja Punaarmeega seotud mälestussambad.

Paraku jäävad endised sõjamehed arvamuse juurde, et Narva ja Emajõe rinnetel võideldi, kuigi saksa vormi kandes, vaba Eesti eest. Ja et koos Lihula sambaga muudetakse nüüd muuseumi eksponaatideks ka sellised väärtused, nagu isamaa armastus ja eesti sõjameeste vaprus.

Ju siis ei ole tänapäeva Eestis neid enam vaja.

Ja tõepoolest – meie kaitseministri poolt soovitud ja soovitatud üleminekuga palgaarmeele ei ole eestlastel lähitulevikus Eesti kaitsmisega enam asja. Milleks neile siis kaitsetahe ja sõdurivaprus? Neil, kes soovivad sõdurileiba maitsta on selleks võimalus palgasõdurina kusagil kodumaast kaugel suurriikide okupatsioonivägedes teenides. Ega keegi ometi tõsiselt võta väidet, et palgaarmee on mõeldud Eesti kaitsmiseks. Mõnituhat meest, olgu nad nii hästi välja õpetatud ja varustatud kui tahes ei ole siis, kui neil konfliktiolukorras tuleks Eestit näiteks Venemaa vastu kaitsta, tõsiselt võetav jõud. Eriti olukorras, kus asi toimuks nagu jalgpallivõistlusel, kus mingi väike punt tegutseb, kogu ülejäänud, sõjaliselt täiesti väljaõpetamata Eesti elanikkond aga vaataks asja lihtsalt pealt (jõukamad, kes õigel ajal on suutnud jalga lasta, teeksid seda muidugi kusagil välismaal).

Loota aga, et NATO kogu oma jõus ja vägevuses, n.ö. tänutäheks meie mõnekümne või mõnesajamehelise panuse eest suurriikide huvide kaitsmisega tegelevates vägedes, meid kohe konflikti alguses välkkiirelt kaitsma tõttab, eriti kui me ise mitte midagi tõsiseltvõetavat oma riigi kaitsmiseks ette ei võta, on küllaltki naiivne. Eriti aga võimaliku konflikti korral Venemaaga. Seda on elu paraku piisavalt tõestanud. Hoopis reaalsem on see, et esimese hooga meiega hoopis pahandatakse, et Eesti Venemaa “õigustatud nõudmistele” õigel ajal järele ei andnud ja on nüüd oma põikpäisusega suurriikidele ebamugava konfliktisituatsiooni põhjustanud. Võib arvata, et enne kui suurriigi suhtes midagi tõsist ette võetakse (kui üldse võetakse ja ei piirduta ainult agressori taunimisega), kulub igasugustele nõupidamistele ja läbirääkimistele oi kui palju aega, mille jooksul kaitsetu Eesti okupeerinud vastane jõuab Eestimaal väga palju kurja korda saata. Seepärast, ehkki me loodame NATO abile, peaks meil endil siiski olema vähemalt selline kaitsejõud, et selle olemasolu teeks Eesti okupeerimise võimalikult ebamugavaks ja looks olukorra, kus võib arvata, et lihtne ja kiire Eesti anastamine ei ole võimalik. Kuna Venemaa austab ainult jõudu, siis võib loota, et ainult selline situatsioon, kus on oodata üldrahvalikku vastupanu, paneb võimaliku agressori ehk pisut mõtlema.

Seega, me vajame preventiivset kaitsejõudu. Selliseks, preventiivseks kaitsejõuks ei ole aga mitte palgasõjavägi, vaid eelkõige eestlaste isamaa armastus, kaitsetahe ning sõjaliselt ettevalmistatud rahvas, kes suudab ja tahab okupandi elu igas Eestimaa nurgas kibedaks teha. Ainult siis, kui me ise ennast kaitseme võib loota, NATO aeglane sõjamasin lõpuks ehk ka käima läheb. Kui seda ei ole, on jutud Eesti kaitsmisest ainult tühi “mullikeste laskmine”.

Austustväärivaks eeskujuks oleksid siin need mehed, kes omal ajal ei kõhelnud, kui kodumaa kaitseks oli vaja relv kätte võtta. Kuid just nende meeste mälestusest ja eesti riigi kestmajäämiseks vajalikest eestlaste eetilistest väärtustest kavatseb Eesti praegune valitsus nähtavasti loobuda. Kurb aga tõsi.

Hendrik Arro

Endise 11. Öölahingulennugrupi lendur,

Sõjaaegsete Eesti Lennuväelaste Ühenduse esimees.