Selgituseks: järgnevate lehekülgede paremaks mõistmiseks vajab nende saamislugu väikest selgitust. 25 oktoobril 1943 aastal kuulutati Eestis välja kõigi 1925 aastal sündinud noormeeste totaalne mobilisatsioon Saksa sõjaväkke. Erandeid ei tehtud. Õppisin tol ajal Pärnu I Gümnaasiumi abituuriumis ja meie 21 poisist mobiliseeriti vähemalt 14, teised olid kas nooremad või vanemad. Asjaga oli ilmselt väga kiire, sest juba 3. novembril alustasime teekonda Lõuna-Poolasse, Heidelaagrisse. Pika sõidu ajal hakkasin tühja aja täitmiseks päevikut pidama. Jätkasin seda ka edaspidi. Nii kogunes mitme vihiku jagu ülestähendusi igapäevase sõdurielu kohta, nii nagu 18 aastane nooruk oskas seda näha ja hinnata. 1944 a. sügisel, pärast sõjast kojujõudmist, peitsin päevikud, kirjad ja muud paberid kokkupakituna pööningule sarika ja katuse vahele. 25 märtsil 1949 küüditati isa, ema ja noorem vend Siberisse, kodu rüüstati ja sinna asusid elama võõrad inimesed.
1989 a. suvel õnnestus mul 40 –aastase vaheaja järel esmakordselt pääseda oma kodu pööningule, abilistena kaasas tütrepojad Margus ja Ormes. Peidupaigas pakki enam ei olnud. Pööningutoas kappe läbi sorides leidsime vanade raamatute, ajakirjade, õpikute ja koolivihikute hulgas ka kolm päevikuvihikut. Rohkem peidetud pakis olnud pabereist ei leidnud. Heameel oli neistki. Kuna päevikud olid kirjutatud keemilise pliiatsiga. ruudulistesse vihikutesse ja aastakümnete jooksul tublisti tuhmunud, siis kirjutasin need lugemise hõlbustamiseks masinal ümber. Päevik lõpeb 16.maiga 1944.a. Mulle on soovitatud panna meenutustena kirja, kuidas kulges edasine teenistus Saksa väes.
Nii sündiski käesolev kaust, mis koosneb kahest osast:
” Noore Sõduri Päevik (1943,1944a.)” .
” Vana Mehe Meenutusi (1992a.)”. Viimased on kirjutatud 48 aastat hiljem ja niivõrd, kuivõrd tolleaegsed sündmused veel meeles on. Palju on ununenud, palju tublisti tuhmunud, kuid on ka seiku ja juhtumusi, mis veel üsna hästi silme ees seisavad. Neid ma püüdsingi meenutustes võimalikult tõeselt kirja panna.
Abjas, jõulukuul 1992 Rein Olm

I Noore Sõduri Päevik, 1943 aasta. Sõit laagrisse
3.november, kolmapäev 1943 aasta.
Tol sügishommikul kogunes kaunike hulk noormehi Pärnu linnast ja maakonnast Pärnu Omakaitse staapi, kus asus kaitseteenistuskohuslike noorte vastuvõtukomisjon. Komisjon läbitud, koguneti Pärnu linnavõimlasse, kus anti lõunat ja pärast seda siirduti linna, et veel õiendada viimast hädavajalikku. Kella 9 ajal toimus võimlasaalis midagi aktusetaolist, kus linnapea Ernesaks ja omakaitse ülem major Lilleleht esinesid lühikeste sõnavõttudega.
Pärast seda kinnitasid naisomakaitselased igale lahkujale rinda lillekimbukese. Marss jaama oma raskete pakkidega toimus suure rahvahulga saatel. Jaama jõudsime aegsasti, rongi minekuni jäi üle tunni. Jaama perroonil voogas tohutu rahvahulk edasi-tagasi, otsides lahkujate hulgast omakseid ja sõpru. Lahkumine kujunes tõesti südamlikuks ja mõneti liigutavakski. Kõigi saatjate mõtted ja sõnad koondusid ühiseks suureks sooviks: Tulge jälle tagasi!
Rong lahkus jaamast kell 23 20 võimsate isamaaliste laulude saatel. Öine loksumine kitsarööpmelise ”härjakupees” tüütas lõpmatuseni, kestes kogu öö. Ahi oli küll sees, kuid küttematerjali puudusel pidime siiski vahetevahel lõdisema. Tallinna jõudsime järgmisel hommikul kell 9.30.

4.november, neljapäev 1943
Kui järgmisel hommikul kell pool kümme Tallinna Sadama jaama jõudsime, oli seal ootamas 2 veoautot, mis pidid meie pakid Toompeale Kohtu tänavale viima. Ise läksime jalgsi järgi. Seal löödi meid suurde saali, kust ei lubatud enam lahkuda. Isegi kloseti tarvitamisel pidi seisma sabas. Seal viibisime kuni kella 14.30-ni, mil meid viidiKloostri tänavale ühte aeda, kus anti kätte viie päeva marsitoit. Oma pakid olid isegi rasked, lisaks neile nüüd veel uus toidukraam. Andis aga kanda! Pealegi veel Kopli jaama, kuhu oli umbes kolm kilomeetrit. Koplis oli veel igavest segadust, sest isegi saatjad ei teadnud õieti vagunite asukohta. Viimaks siiski leidsime need kätte ja vallutasime suure sõjakisa saatel. Umbes õhtu kella kümneks olime end vagunis sisse seadnud ja paljud juba magasid kui rong üheteistkümne paiku jaamast väljus.Ülemistel seisime jälle tükk aega. Kui kaua just, seda ei tea, sest olin ka magama jäänud.
5.november, reede
Hommikul koites oli rong juba Tallinnast kaugel. Väiksemates jaamades peaaegu üldse ei peatunud. Esimene pikem peatus oli Aegviidus. Sealt läks sõit edasi Tapa suunas. Tapa jaama jõudsime umbes kell 11. Edasisõit pidi toimuma paari tunni pärast. Ent sellest paarist tunnist kujunes välja 24 tundi. Jaama Verpflegungstelle`st (toitlustuspunkt) anti ka sooja kohvi ja suppi. Nii et elul ei olnud veel viga. Poisid rüüstasid kaubavaguneid, korjates neist kõike, mis kõlbas põletamiseks. Öö magasime soojas vagunis nagu härjapojad. Kord köeti ahi isegi nii kuumaks, et pidi särgiväele võtma.

6.november, laupäev
Hommikul algas jälle hiigla sagimine. Käidi pesemas ja sooja toitu otsimas. Kell 10 väljus rong Tartu suunas, arendas head kiirust. Igas jaamas ei peatutudki. Jaamades rongipeatuste ajal oli suur jooksmine – kirjade posti viimine ja vee vagunisse kaasavõtmine. Tänu heale kiirusele hakkasid peagi paistma Tartu tornid. Jaama jõudsime kell 12. Peatust lubati anda umbes paar tundi. Seepärast läks osa poisse linna tuttavate ja sõprade poole. Ülejäänuil oli samuti palju tegemist. Jällegi jaama Verpfleg`s, põhku ning kivisütt muretsemas ja mujal. Umbes kell 15 väljus rong Tartust, sõitsime läbi kaunis ühetoonilise maastiku Valga poole. Esimene peatus oli Elvas. Varsti hakkas hämarduma ja enam midagi välja ei näinud, istusime vaguninurgas ja jutustasime anektoode.
Valka jõudsime kella 19 ajal. Oodates rongide korraldamist, kolasime paar tundi jaamas ja selle lähemas ümbruses ringi. Vesteldi veel viimast Valga tütarlastega. Enne kella 21 algas sõit. Kaks Saksa sõjaväelast oma kompsude ja pakkidega mahutati ka meie vagunisse. Oli veidi vaheldust. Kell 21.00 ületati Eesti-Läti piir võimsa Eesti hümni saatel. Peale hümni lükati vaguniuks kinni ja heideti magama. Sõit kestis kogu öö peaaegu vahetpidamata, ainult mõni paariminutine jaamapeatus. See oli esimene öö Läti pinnal.

7.november, pühapäev
Hommik saabus Läti pinnal juba lumesajuga. Pikem peatus oli Wangaschi jaamas. Jaamahoone oli kaunis uus ja moodne ehitis. Meeldejäävad olid oravareljeefid hoone esiküljel. Saime jälle pesta pärast ligi neli päeva kestnud sõitu. Poisid vehkisid Rodenpois`i jaamas peatudes einelauapidajalt sisse limonaadipudeleid, mille pärast oli igavest sõitu. Umbes kella 11 ajal jõudsime Riiga, kus seisti ligi 12 tundi. Õhtul edasi, terve öö ühetoonilist sõitu. Igav.

8.november,esmaspäev
Hommikul veidi enne viit jõudsime Miitavisse, kus oli jälle peatus, seal saime ka kohvi. Oleksin peaegu rongist maha jäänud, suure kiiruga sain siiski veel viimasesse vagunisse. Peatus Alt-Platone`s. Kel 18.20 ületati Läti-Leedu piir. Üldiselt torkas silma, et Leedus oli elu-olu viletsam kui Lätis. Hooned-põllud ja muu armetum kui Eestis ja Lätis. Paistis arvukalt tuulikuid, mis enamikus korrast ära. Läbisime Śiauliai.
Radvilidz`s peatusime viis tundi. Poisid tõid õunu ja viina. Saime ka sooja kohvi. Häda oli vaid selles, et iga natukese aja järel oli kohv otsas. Sakslane keetis niivõrd väikse nõuga, et ei jätkunud kuigi paljudele. Videvikus lahkusime. Raudtee ääres nägime mõnd kraavijooksnud rongi. Kell 23.30 jõudsime Tauroggeni jaama, kus käisime ka täisaunas.

9.november,teisipäev
Täisaunas aurutati riided ja saime ka ise veidi vett nahale pärast ligi nädal kestnud sõitu. Sealt anti ka täivaba tunnistus (Entläusungschein). Saime kahe päeva marsitoidu. Esmakordselt kogu sõidu kestel anti vorsti, või asemel margariini, lisaks veel 12 sigaretti. Varahommikul sõitsime välja ja 6.30 ületasime Leedu-Saksa piiri Tilsiti juures. Kohe pärast piiri märkasime et oleme sattunud kõrge kultuuriga, eriti põllukultuuriga maale. Kõikjal korralikud kivihooned ja torutatud põllud. Selliseid kraave ja laiu kraavikaldaid põldude vahel nagu Eestis ei näinud me kuskil. Näis domineerivat suurmaapidamine. Endise aja mälestistena oli näha ka üksikuid tuulikuid. Kell12.30 jõudsime Insterburgi, kus poisid müüsid Saksa raudteelastele rentenmarkade eest leiba, üks rentenmark kilo. Kell 17 jõudsime Allensteini, kus anti jälle sooja kohvi. Saksa raudteejaamade auks peab ütlema, et kõikjal valitseb piinlik kord ja puhtus. Jaamahooned suured ja moodsad. Allenstenis seisime kogu öö. Lipud olid 1923 aasta mässukatse tähistamise puhul pooles vardas.

10 november, kolmapäev 1943
Kella 11 paiku lahkusime Allensteinist. See on ca 50.000 elanikuga linn. Möödusime ühest lennuväljast väikese maajaama Gieseleni lähedal. Läbisime Niedenburgilinna ja hiljem Soldau, mis enne sõda kuulus Poolale. Öö veetsime ühes väikses jaamas 50 km põhja pool Warssavit.

11.november,neljapäev
Kell 12.30 väljusime jaamast, kus veetsime öö. Poola alal põllud võrdlemisi korralikud, kuid siiski tunduvalt kehvemad kui Preisimaal. Hooned allpool arvustust. Majad lagunenud ja õlgkatustega. Mitmes kohas oli näha veel praegugi kasutuselolevaid hobustega ümberaetavaid viljapeksumasinaid. Harvalt oli ka moodsaid ehitisi. Küla elamud koondatud kobarkülaks ümber tänava. Üldiselt jätsid külad väga räpase mulje. Kõikjal oli näha sõja jälgi. Uudsusena torkas Poolas silma rohkearvuliselt vanu riste külades majade ees ja isegi viljaväljade keskel. Nende tähendust ei teadnud keegi ja jäigi teada saamata. Ka üksikuid tuulikuid nagu Leeduski. Kraavideta põllud. Puudub kindel väljasüsteem nagu meil. Põllud lappidena segamini. Üks lapp orast, kõrval kõrrepõld, kolmas jällegi rukkioras või küntud põld. Poolas nagu Preisimaalgi torkas silma taliviljaoraste rohkus. Kell 14.30 jõudsime Warssav-Pragasse, ühte Warssavi kõrvaljaamadest. Siin saime jälle marsitoitu kolmeks päevaks. Seisime ööpäeva, poisid käisid linnas kolamas. Seal oli peaaegu kõike saada rahuaegses külluses, ainult hinnad olid soolased. Näiteks maksis väike kondiitrikook 2 marka (4 zlotti). Taskulamp kõige juurdekuuluvaga 16 marka, patarei 4 marka jne. Meie spekulatsioonihindadega võrreldes siinsed hinnad olid siiski kaunis mõõdukad. Normeerimist ega hindade kontrolli siin vist ei tuntud. Hangeldavad isegi väikesed plikakesed, käies vagunite vahel ja müües kirjaümbrikke, -paberit ja muud. Sakslaste vastu on poolakad üldiselt vaenulikud, meisse aga suhtuvad võrdlemisi hästi. Rongides on vagunid eraldi sakslastele ja poolakatele, samuti trammides. Kõikjal poolakate hulgas liikudes kannavad sakslased relvi. Öösel ümbritses meie rongi Saksa valvepostide ahelik. Sellest hoolimata tapeti sel ööl meie rongi vedurijuhi abi. Muidu möödus öö selles Warssav- Praga jaamas rahulikult.

12.november, reede
Päeva esimestel tundidel sadas veidi lund, mis aga hommikul sulas. Üldiselt on Poola kliima muutused umbes kuu meie omast taga. Siin on lehtpuudel alles lehed küljes. Lätis ja Leedus oli kaunis tubli lumi. Poolas ja Preisimaal polnud sest jälgegi. Valitseb varasügisene ilmastik. Siin saime ka esimest marketendrit – 18 sigaretti. Keskpäeva paiku sõitsime ühe jaamavahe edasi – Warssav-Danziger`i jaama. See on südalinnale juba palju lähemal. Ületasime Visla. Jõgi jättis üpris viletsa mulje: liivaste kallastega, nähtavasti kaunis madal, üksikute saarekestega jõe keskel. Linnas on juba rohkem sõjajälgi- paljudel suurtel ja moodsatel majadel on aknad katki ja seinad pommikildudest lõhutud. Nende väheste tähelepanekute järgi, mida tolle lühikese ajaga oli võimalik teha, on siin trammiliiklus väga tihe ja intensiivne. Trammivagunid samuti sakslastele ja poolakatele eraldi, kusjuures poolakatele olid ainult lahtised platvormid. Öö veetsime W-D jaamas.

13.november, laupäev
Päev algas kerge vihmasajuga, mis vahepeal lakkas, lastes paista isegi päiksel. Siit saime jälle sooja kohvi. Kirjutasin kirja koju, avaldades lootust, et jõulud veedame Eestis. Päev muidu üldiselt ühetooniline nagu kõik pikemad peatuspäevad jaamades. Käisin jaamas, ostsin limonaadi. Poisid käisid linnas ja ostsid üht-teist, mida saadaval oli. Mina ei raatsinud midagi suuremat osta, kartsin raha lõppemist, mis hiljem oleks võib-olla viinud raskustesse. Kella 24 paiku lahkusime.

14.november, pühapäev
Läbisime Warssav-Ost`i jaama, kus lühike peatus. Edasi sõitsime sealt kell 3.30. Tõendeina partisanide tegevusest rongirusud kõikjal teede ääres. Kella 10 ajal läbisimeRadomi jaama. Kell 14 jõudsime Skarzysko- Kamienna jaama, kus saime jälle sooja kohvi. Ka anti sealt marsitoitu üheks päevaks. Kogu reisi kestel saime siit parimat leiba. Öö veetsime Kamiennas.

15.november, esmaspäev 1943
Skarzysko-Kamiennast lahkusime kell 10.40. Möödusime kohast, kus eelmisel õhtul oli õhku lennanud üks rong, rusud suitsesid veel tee ääres. Möödusime ka ühest suurest vabrikust. Edasi nägime üsna tihti kraavilastud rongide rususid – ümberlükkamatud tõendid Poola partisanide tegevusest. Ühe jõe ületamisel avanes ülihuvitav ja nauditav vaatepilt: jõgi voolas sügavas orus, ühel kaldal asus küngastel vanas stiilis ehitistega linn. Eriti meeliköitev oli vana kirik, millel punased tornid. Kell 17.30 jõudsime Chmielovi maajaama, kus ka ööbisime. Kogu öö rabistas vihma.
16.november, teisipäev
Vihmasadu jätkus ka hommikul. Jaama lähedal huvitav vanastiilne kirik. Samuti nagu põhjapool Warssavit, nii siingi kõikjal külades ja aianurkades mingisuguste tähistena ristid. Kell 11.15 väljusime Chmielovi jaamast. Möödusime ühest suurest lennujaamast. Lõppjaama – Kochanovkasse jõudsime kell 13.10. Ešelon rivistati üles ja tehti üleloendus. Palju poisse oli pika sõidu ajal kaduma läinud. Enamikus jäid nad Eestisse, ent üksikud ka Lätti, Leetu ja Poolasse. Pärast loendust siirdusime juba laagri maa-alale, mis oli okastraadiga piiratud. Jäime ühele väljakule täisauna pääsemist ootama. Pimeda tulekul viidi meid väikesesse telklaagrisse, kus kergetes papptelkides pidime edasi oma saunajärjekorda ootama. Tegime kõva laulu. Teised, kel aeg igavaks läks, pistsid telkides oleva paberipahna põlema. Selle eest tehti ühele mehele sõdurielu sissejuhatuseks mõnikümmend korda ”püsti-pikali”. Kell 23.00 tulime täisauna ukse taha, kus ootasime jälle tundi poolteist. Seega oli 14 päeva kestnud loksumine ”härjakupees” lõppenud ja algas paikne elu Heidelaagris.

II Laagris
17.november, kolmapäev 1943a.
Saunaruumi pääsesime mõni minut pärast 24. Lahtiriietunult ootasime seal jälle tükk aega. Korraldus ja sauna ehitus üldse oli väga vilets. Tauroggeni saun oli selle kõrval loss. Tolles täisaunas nägin esmakordselt välismaasõidu kestel avalikul plakatil ka Eesti keelt. See oli aga äärmiselt vigane, vaevalt arusaadav. Kell 2.30 saime omad riided jälle kätte, mis vahepeal olid gaasikambrist läbi käinud. Unustasin suure kiiruga sinna oma seebi ja käteräti. Tuntav kaotus. Pärast sauna siirdusime laagrisse –3.ringi, kuhu sai umbes neli kilomeetrit. Laagris oli igavene häda, ei leidnud endale barakki. Vantsisime raskete pakkidega mitu korda vihmasajus ringteel edasi-tagasi. Lõpuks siiski saime enda asukohaks baraki nr 35. Esialgu juhtusime tuppa, mis oli määratud 8-10 mehele. Siis viidi meid tuppa nr 6, kuhu mahtusime kenasti ära. Saime kõik omad poisid ühte, välja arvatud Janson, kes läks 9.tuppa ja sai seal toavanemaks. Meie toavanemaks määrati Helila. Meie toa esialgne koosseis oli:
Helila Vello, Lepik H. Tammsalu H. Lume E.
Soans O. Lilleste A. Paul Arnold, Roodus E.
Olm Rein, Hunt A. Aruväli Elmar, Eesmaa Richard,
Viidemaa K. Paljapealt V. Martveli H. Alvik Endel
Kella 4.30 ajal, mil laagrisse jõudsime, saime ka suppi. Siis lubati magada kuni kella 7-ni. Magamisest suurt midagi välja ei tulnud, sest tuba oli hirmus külm. Pool üheksa aeti jälle üles. Saime sooja kohvi. Seejärel käisime end Schreibstubes registreerimas. Hiljem rääkis untersturmführer (leitnant) Pihu meile laagri korrast ja korraldusist. Eriti toonitas ta et igasugune läbikäimine poolakatega on kõvasti keelatud. Õhtul oli loendus ja kell 22.00 öörahu. Nii möödus esimene päev laagris.

18.november, neljapäev, 1943a
Uus päev algas hariliku laagri päevakava kohaselt. Äratus kell 5.30. Hommikune kohv köögist, hommikusöök ja ruumide koristamine. Hiljem läksime tööle – 2.ringist välikööke ja vankreid tooma. Umbes kella 11 ajal lõppes töö. Siis stabsscharführer (veltveebel ) küsis, kes tahab minna köögitoimkonda. Astusime Lepikuga kohe kahekesi ette ja olimegi määratud kööki. Seal oli kaunis huvitav elu. Asusime kohe kibedasti tööle ja näitasime end parimast küljest. Süüa saime niipalju kui tahtsime. Õhtul rääkisime kokkadele ära, et tuleme ka järgmisel päeval. Lubati. Oma tuppa jõudes tekkis kohe kõva kära. Küsiti üht-teist köögi elu-olu kohta jne. Kell 22.00 öörahu.

19.november, reede
Peale äratust ja loendust jälle kööki. Täna on kaunis kerge päev. Mitu uut poissi, kes teevad suurema osa tööst. Meie juba vanade tegelastena jagasime suppi välja ja logelesime niisama. Kauplesime end ka järgmiseks päevaks ja meile vastati sellele kui loomulikule küsimusele jaatavalt. Et sattusin kööki, siis sain seal kokku ka kõigi Are poistega, kes kuuluvad Stammkompaniisse ja saavad toidu 3. köögist. Nemad sõitsid Tallinnast välja 6.novembril ja jõudsid laagrisse 15 –da õhtul, seega olid nad teel kolm päeva vähem kui meie. Täna oleme juba kolmandat päeva laagris ja hakkame siinse eluga harjuma. Ruudiga sain kokku juba esimesel päeval, sest ta asub 32. barakis, seega meie naabruses.

20.november, laupäev 1943
Kolmas päev köögis. Jälle kerge päev. Kui barakis käisime siis poisid pesid parajasti tuba. Üleüldse oli üks suur puhastamine ja küürimine, sest on ju laupäev. Täna saime ka varem õhtule. Jõime veidi õlut ja siis igamees oma kodu. Homme pidi antama pudingit, aga et piima ei saadud, siis jäime sest magusroast ilma. Õhtul poisid lõbusad, lauldi.

21.november, pühapäev 1943
Esimene pühapäev Heidelaagris. Läksime kööki umbes kell 9. Kaunis kibe päev, sest töölisi oli täna vähe. Tüütav. Meeleolu ei tõsta ka lõunane praad. Elektrit ei ole ja seepärast tuleb teha kõik masinate töö käsitsi, lõuna hilines ligi tunni. Kell 16 pidime õhtule saama, aga Stammkompanii ei tulnud tee järele ja see venitas meie tööpäeva kaks tundi pikemaks. Õhtul jälle laul ja kaardimäng. Üldiselt on elu üsna lõbus. Sisseelamise asi, õppust väga vähe.
22.november, esmaspäev
Täna enam kööki ei läinud. Ilm vihmane. Kell 9 aeti kõik mehed välja ja viidi vannutamisplatsile, kus pataljoniülem Sturmbannführer (major) Ahlemann pidas meile tervituskõne.
Kogu see aeg sadas vihma, leotas meid põhjalikult läbi. Tuju oli kõigil mitu pügalat alla nulli ja seepärast näidati kõikjal vaenulikkust sakslaste ja kogu selle ”saksa värgi” vastu. Viimaks lasti läbi metsa otse koju. Tuba oli külm ja märgi riideid võimatu kuivatada. Arvestades olukorda anti meile siis ka varsti briketti. Lõunale paljud poisid, nende hulgas ka mina, ei läinud, sest kellelgi polnud huvi seista veel väljas vihma käes. Õhtuni vaba aeg.

23.november 1943, teisipäev
Täna käisime Stammkompaniis ankeetlehti täitmas. Pärast lõunat läksime Revier`i (arstipunkt) arstlikule kontrollile. Seal läks üle kolme tunni, minu andmed järgmised:
pikkus 178
raskus 75
rinnaümbermõõt 83/91
silmad 1,0
kuulmine korras
hambad 013
pulss 102
Õhtuni vaba aeg. Poisid arutasid omavahel tuleviku väljavaateid.

24.november, kolmapäev
Tervete saabastega mehed tegid väljas väikselt õppust. Teistel oli sisetund. Õpetati tervitamist ja rivi. Muidu jälle midagi teha pole. Liiguvad visad kuuldused, et lähemal ajal viiakse meid Eestisse. Kuivõrd see tõele vastab ei tea keegi öelda. Üldse elatakse praegu mingi erakordse sündmuse ootuse tähe all, sest igasugused kuulujutud Eesti Vabariigist jne. on meeste närvid üles pitsutanud. Kainemad siiski rahustavad teisi, et ei maksa iga juttu uskuda, see tekitab asjata ärevust. Aga “kus suitsu, seal tuld” – midagi on siiski teoksil ja liikvel.

25.november, neljapäev
Täna käisime saunas. Nimi on olemas, aga nime taga pole midagi. Külm riietusruum, paar minutit sooja vett ihule ja kõik. Vaevalt sai mõni end korralikult seebitadagi. Kiiresti kuivaks ja marss! tagasi. Pärast lõunat oli jälle õppus. Mind määrati tõlgiks ühe sakslasest allohvitseri juurde. Oli kaunis huvitav poisse käsutada ja õpetada. Tegime seal tund aega ära ja jälle õhtuni vaba. Täna saime ka esimest sõduripalka – 90 zlotti (= 45 RM).

26 .november, reede
Hirmus killustamispäev. Täna löödi meie kompaniist osa mehi 3.kompaniisse. Meie toast läksid sinna Lume, Martveli ja Lilleste. Pärast lõunat kutsuti ära ka “Narva” pataljoni mehed Helila, Aruväli, Paljapealt ja Viidemaa. Seega lahkus täna meie toast 7 meest. Uueks toavanemaks sai Roodus. Õhtul toodi asemele kolm uut meest – Võru poisid Reiljan, Laine ja Punson. Neli kohta jäi siiski veel vabaks. Esimesed sigaretid 10 päeva kohta (60 tk).

27.nov, laupäev
Täna pidi jaotatama ka ülejäänud, kuid pikale ootamisele vaatamata jäeti kõik endist viisi. Ainult nõuti kõva korda, tuba pidi olema piinlikult puhas, voodi korras jne. Käidi mitu korda kontrollimas. Pärast lõunat tuli aga jälle igalaupäevane suur küürimine. Üks saksa unter sai meie peale vihaseks ja hakkas nöökima: pidime viima kõik taburetid pesuruumi ja nende jalad puhtaks nühkima. Lepik viis isegi toa ukse kraani alla. Kontrollimisel jäi sakslane siiski rahule. Õhtul läks osa poisse kantiini õlut jooma. Tagasi tulles kukkusid nad haledasti sisse, sest oberscharführer (veltveebel) Urmet oli meie toas kaunis kahtlases olekus ja poisid tormasid ilma talle esinemata sisse. Vana tegi igavest lärmi. Pärast andis tükk aega asja klaarida.

28.november, pühapäev
Täna on peaaegu ilusaim päev kogu laagrielu jooksul. Kella 9 paiku käsutati mehed jällegi vannutamisplatsile, kus patül kõneles Narva lahingu 25 aastapäeva puhul. Oma viletsate saabaste tõttu ei saanud ma sellest osa võtta. Tagasi jõudes poisid rääkisid, et patül olevat oma kõnes maininud, et lähemal ajal lahkume siit laagrist. Uut kohta polevat ta öelnud. Enne lõunasööki tuli prohmakas – 5.kompanii koostamine. Endisest 5-ndast jäi järgi vaid 20-30 poissi. Meie toast jäid Paul ja Soans. Esialgu pidi ka Lepik jääma. See oli aga eksitus ja ta löödi 4.ringi. Meie, ülejäänud tulime 2.kompaniisse, barakk 43, tuba 3. Papist barakk, tuba kui seapesa. Korralagedus nii meeskonnas kui alljuhtide seas. Õhtul jõime kõvasti õlut.

29.nov, esmaspäev
Teine päev uues kodus. Hakkab juba pikapeale harjuma. 3.toas oleme neljakesi: Janson, Alvik, Hunt ja mina. 12 toas on Tammsalu, Eesmaa ja Roodus. Päev läbi pole midagi teha. Maga või tee mis tahad. Käisin väljas kolamas. Külastasin Juhan Alamaad ja Enno Siimu. Nemad ja Heino Rabi on ainukesed Are poisid, kes pääsesid “Narva “
pataljonist. Heino päästis ta tervislik seisund, Juhanil ja Ennol vedas sellega, et andsid end üles autojuhtidena. Praegu on nad 5.kompaniis tankiküttide rühmas. Õhtul oli kuivtoidu kättesaamisega igavene häda. Uuest kompaniist ei antud, viiendast samuti mitte. Siis käisime Stammkompanii rechnungsführeri juures, kes viimaks käskis meile toidu välja anda. Kui saime söönud, oli juba käes magamamineku aeg. Poisid nokkisid veel üht toatoimkonna meest, ei osanud oma eest seista ja oli üldse imeliku käitumisega.

30.nov, teisipäev 1943
Päev algas hirmsa külmaga, sest kütteaine puudusel oli ahi öösel jahtunud. Ja et toa lagi on nagu sõelapõhi, siis pole ka midagi imestada, et tuba nii külm oli. Ilm vihmane. Juba enne seitset algas jant. Kogu kompanii käsutati ringteele paigale. Loeti ette mõned nimed ja kästi tubadesse tagasi minna, et mõne minuti pärast jälle välja vihma kätte ligunema kutsuda. Kolmandal korral loeti ette hambaarsti juurde minejad. Ülejäänud jälle tubadesse. Siin saime lõunat üle poole tunni hiljem kui 5.kompaniis. Üldiselt on siin ka köögikorraldus viletsam endise köögi omast. Pärast sööki käisime uudiseid kogumas Eestisse sõidu kohta. Uued ja hullemad kuulujutud, kindlat mitte midagi.
Kell 14.30 rivistati meid jälle üles ja kutsuti välja need, kes pole veel Soldbuchi täitmas käinud. Neid aga siiski täita ei saanud, vaid lükati see toiming edasi. Praegu oleme määramata, ei tea millal saame kindla asukoha ja mundri. Muide, 3.kompanii sai täna juba varustuse kätte ja kuuldavasti sõidavad nad mõne nädala pärast kui rindele kõlbmatud Eestisse siseteenistusse. Tuba oli kogu päev külm. Õhtul saime briketti. Normaalselt antakse 8 briketti toa kohta, aga meie toavanema eestkostmisel ja julge pealehakkamisega saime terve vannitäie pluss puud ja üksikud briketid, mis poisid sisse vehkisid. Nii et tänaseks on soe tuba kindlustatud. Toiduga on täna sama sõit nagu eilegi. Sooja toitu ei saanud. Kohvi asemel anti magusat teed. Kuivtoit koosnes leivast, võist ja juustust. Lõpuks saime toidu siiski 2.kompaniist. Hiljem tõid poisid suure kohvikannu täie õlut. Soe tuba ja õlu sundisid juba kella 9 ajal voodisse.

1.detsenber 1943, kolmapäev
Iseloomustavaks näiteks Poola ilmastikust on tänane päev. Eile sadas vihma ja oli üldiselt niiske ilm. Täna hommikul on aga kerge kahu ja õhuke lumekord maas. Ilm selge ja võrdlemisi ilus. Päevakava algas siinsele kompaniile omase välise loendusega. Lõunani täiesti vabaaeg. Mingit ülesannet meil pole. Istu, mängi kaarte ja maga. Täna saime jälle uusi kindlamaid teateid juttude kohta Eestisse sõidust. Nimelt 13.novembri 1943a. ”Rindelehes” ütles Soodla oma kõnes, et vaatamata raskustele on kavatsus Eesti väeosade väljaõpe üle tuua Eestisse. See sõnum tõstis märgatavalt tuju .
Pärast lõunat oli 2.kompanii koosseisu määramine. Endisest kompaniist jäi enamus alles. Meie poistest määrati 2.kompanisse Endel Alvik. Ka Elmar Aruvälja nimi loeti ette, kuigi ta on juba “Narvas” sees. Jurist käis praegu siin ja teadis rääkida, et ”Narva” mehed löödavat kõik tagasi teistesse kompaniidesse. Pärast lugemist kolisime kohe oma endisest toast sama baraki 7. tuppa, kus seadsime end koduselt sisse. Momendil on meie saatus veel otsustamata, aga kuuldused liiguvad, et üks osa määratakse teiste kompaniide täienduseks, ülejäänud aga brigaadi täienduseks. Praegu veetleb mind isiklikult brigaad kõige enam, sest kuuldavasti sõidab see üksus Heidelaagrist ära, arvatavasti kusagile Eestile lähemale. Kella kuue ajal külastas meid endine kaasvõitleja Arnold Paul, kes teatas, et jälle tuleb “hale” lahkumine. Nimelt on Janson jaHunt määratud tagasi 5. kompaniisse tankiküttide rühma. Samuti on sinna määratud ka meie endine toakaaslane Vello Helila. Umbes kella 19 ajal tuli teade et 2.kompaniist lahkujad peavad valmistuma “reisiks”. Toit jagati välja, pakiti asjad ja oodati minekukäsku. Ainus pahe oli, et pidime vastu ööd jätma maha oma sooja toa ning suure vaevaga hangitud briketi. Schreibstubes kontrolliti nimed ja siis viidi meid 4.ringi barakki nr 16, tuppa nr 12. Saime jälle kõik oma poisid, niipalju kui meid veel järele jäänud oli, ühte tuppa. Ka Janson ja Hunt tulid ühes siia. Nagu me endistelt poistelt kuulsime, olevat siin eeskujulik korralagedus. Esimeseks tõendiks sellest oli üks oscha (veltveebel), kes meid vastu võttes kooserdas toatuhvlites ja erapükstes ringi ning oli tumedam kui öö. Võtsime vähe einet ja siis öörahule. Tuli magada tekkideta, sest neid ei antud meile õhtul välja. Hommikuks oli tuba külm kui hundilaut. Tuba on muidu kaunis korralik, ainult mõned praod seintes ja laes ei tee talle au.

2.dets, neljapäev
Järjekordseks tõendiks siin valitsevast korralagedusest oli hommikune äratus. Korrapidajal pole ei kiivrit ega vilet, vaid hõikab niisamuti, et poisid, tõuske nüüd üles. Tuba oli külm sest juba õhtul jäi ahi tühjaks. Sellest saime aga varsti üle ja nüüd elame kui härrapojad soojas toas ja vaatame aknast, kuidas lumi langeb porisele maale. Hommikusel loendusel loeti ette nende nimed, kes peavad siit lahkuma. Üllatava uudisena määrati ka Eesmaa tagasi 3.ringi. Hiljem oli üks tund lauluharjutust. Pärast seda jällegi vaba aeg. Lõunat saime üllatavalt vara – juba kella 12 ajal. Peale lõunat kästi lahkujail valmistuda marsiks. Õhtu eel läksime Rooduse ja Tammsaluga 3.ringi. Külastasin Ruudit, sain temalt värskemaid ajalehti. Õhtusöögiga oli jälle igavest
madinat. Meile lubati süüa anda kell 17.45, tegelikult saime aga pool tundi hiljem, sest kahe baraki mehed trügisid vahele. Kuivtoit ja kohv tulid võrdlemisi hilja. Äraminejad Janson, Hunt ja Eesmaa lahkusid veidi enne kella 20. Täna on tuba jälle kaunis soe, sest käisime tühje talle rüüstamas ning saime kolme päeva briketi- 38 tükki. Uued tugevad kuuldused Eestisse minekust.

3.dets, reede
Täna sai täis üks kuu sõdurielu, sest 3 nov. kell 8 astusime tegelikult sõduriseisusse. Hommikune loendus kell 8. 9.15 algas laulutund. Õpime hoolega rivilaule, et hiljem nendega hätta ei jääks. Lõuna umbes kell 16. Siinse kombe kohaselt pidime seisma sabas külma tuule käes pool tundi ja selle tasuks oli viletsaim lõunasöök kogu laagrielu kestel. Sain täna vastuse kirjale, mille ma 13.nov Warssavist kodustel saatsin. Lahkus jälle osa poisse 4. ringist, et asuda oma kompaniidesse 3. ringis. Õhtul millegipärast sooja toitu ei antud, aga kuivtoidu pärast elame täna jõukalt: lõunaks anti 3 muna, õhtul pool pätsi leiba, 100g vorsti ja võid. Varsti pärast sööki valitses öörahu.

4 dets, laupäev
Hommikul ärgates oli tuba mõnusalt soe, sest kella 4 ajal lõin ahju puid ja briketti täis, kuna väljas oli kaunis külm ilm. Selge ja karge, nagu meilgi harilikult talvehakul. Hommikuse loenduse ajal hõigati jälle paarkümmend nime välja, kes peavad meilt lahkuma. Meie toast läks kaks meest, seega jäi tuppa veel vaid 11 poissi. Nagu igal laupäeval, nii ka täna on suur küürimise ja puhastamise päev. Küte on muretsetud, tänu siinsetele tühjadele tallidele, kõvasti terveks päevaks. Vähe aja eest käis endine toakaaslane Lepik siin ja rääkis uusi uudiseid Eestisse sõidust. Üks nende unteritest öelnud, et varsti lahkume siit. Ja kuhu mujale kui Eestisse? Enne lõunat tegime väljas ringteel veidi marsi- ja lauluharjutusi. Seepärast nõuti ka lõunale minekul laulu. Et see ei tulnud aga hästi välja, siis tehti paar korda ”Nach rechts vegtreten – marsch!”. Lõuna jälle võrdlemisi kehv. Pärast lõunat käisin Roodusega postis kirju sorimas. Rõõmsa üllatusena leidsin teiste kirjade vahelt ka kirja endale, emalt, mis oli kirjutatud 24.nov. Ka Luha Enno`le oli kiri, mille leidsin täitsa juhuslikult. Õhtu eel käisin 3. ringis poisse vaatamas. Erilist uudist mitte midagi. Ka täna õhtul ei saanud me sooja sööki. Kuivtoiduks oli veerand leiba, võid, kohupiima ja isegi mitu tükki magusat teekooki. Õhtul lahkus meie toast jällegi üks mees. Kokku on meid nüüd toas 13, sest päeval tuli 3 meest teistest tubadest juurde.

5 dets. 1943, pühapäev
Kolmas pühapäev laagris. Siinse korratu elu näitena lasti meid magada ainult pool tundi kauem, kuigi ette on nähtud üks tund. Ka oli meil laulutund varem – juba kella 8 ajal, kohe pärast loendust. Kirjutasin uue kirja koju – vastuse ema kirjale. Lõunani vaba aeg. Lõunat saime umbes kella 15 ajal. Tahtsime kohe 3.ringi minna, aga Kapten ja ta kaaslased tulid meid külastama. Hiljem aga enam ei lubatud, sest kompanii Spiess (kompanii-veltveebel) pidi jälle tulema nimesid lugema. Kella 16.30 ajal luges meie oma oscha mõnikümmend nime, kes pidid 4. ringist lahkuma. Meie toast ja isegi vist meie barakist ei läinud ühtki meest. Tahtsime minna pärast seda lugemist 3.ringi, aga ikka veel oodati Spiessi. Õhtul pidime saama õlut, aga nagu siin tavaline, jäime sellest ilma. Sooja toitu õhtul ei saanud, anti vaid teed, millele eemalt oli ka suhkrut näidatud. Kuivtoiduks saime pool leiba, võid ja vorsti. Õhtu saabus rahulikult, sest barakivanemad ja kõik teised tegelinskid olid kuuldavasti natuke “palju saanud”. Ometigi üks häirimata õhtu.

6 dets, esmaspäev
Jälle üks neist harvadest hommikutest, kus ärkamisel oli tuba veel soe. Väljas oli aga kaunis külm, selge ja karge ilm, nagu meil koduski. Hommikupoolikul aeti mehed välja staabi juurde tööle. Hiilisin sellest kõrvale ja läksin “maad kuulama”. Kõigepealt tegin tiiru peale 2.ringile, siis läksin 1.ringi. Tahtsin minna sealsesse poodi, kuid ei leidnud seda üles. Poisid, käies varustuslaos, vehkisid sealt sisse kolmveerand liitrit viina. Enne lõunat käisin veel 3.ringis ja tõin sealt kaks liitrit mahla. Pärast lõunat uus reis, millega tõin veel neli liitrit. Sellel käigul kuulsin, et Ruudi pidavat Eestisse sõitma. Seepärast läksingi õhtul uuest 3. ringi, aga nüüd selgus, et ei olevat veel midagi kindlat. Jõudsin tagasi tükk aega enne õhtusööki, sest see hilines poolteise tunni võrra. Õhtul kaks loendust: üks kell 19, teine 20.30. Enne magamajäämist tehti veel ”aplaavat”. Kaks unterit kargas sisse ja tegid loomalikku kisa. Kellel olid tallaalused veidi mustad – kohe voodist välja ja pesema. Seega saabus öörahu umbes tund aega hiljem tavast.

7 dets. teisipäev
Tänane päev valmistas meile üllatuse. Hommikul ärgates tundus tuba väga jahe olevat. Välja minnes selgus, et ilm oli kaunis külmaks läinud, mis on siinkandis üpris haruldane. Pärast hommikust loendust algas laulutund. Välja minna ei lubatud, sest oli oodata süstimisele minekut. Laulutunni ajal lippasime siiski koos paari poisiga välja, et üritada poola poodi minekut. Ei leidnud aga õiget teed ja pöördusime tühjalt tagasi. Enne lõunat läksime uuesti. Seekord ebaõnnestus aga seetõttu, et arvataval teel kolas ringi igasuguseid kahtlaseid selle. Pärast lõunasööki läksin postkontorisse, kus pärast pikka otsimist leidsin 5. kompanii posti hulgast kirja Viinist – tädimehelt. Postkontorist tulles läksime kohe Revieri juurde süstimisele, mis kestis peaaegu videvikuni. Ka hambad vaadati üle. Õhtul saime kätte ka oma noorte lisanormi. Nii oli toit küllaldane ja saab mitu päeva jälle lahedasti läbi. Igapäevasele normile lisaks veel pool pakki juustu. Kuigi päeval oli külm, hakkas õhtu siiski tugevat vihma sadama. Veelkord näide siinsete ilmade muutlikkusest.

8 dets, kolmapäev

Et eile õhtul sadas tugevat vihma, siis täna hommikul välja minnes pidin soolasambaks kangestuma – paks lumevaip kattis porist Poolamaa pinda. Samuti kui ei või usaldada poolakaid, ei või usaldada ka Poola ilmastikku. Kavatsesime täna uuesti minna külapoodi, aga et lumi oli sügav ja saapad viletsad, siis jätsime selle plaani katki. Veidi enne lõunat käsutati kõik mehed ringteele paigale. Ootasime tükk aega ja siis saabusid härrad Stammkompaniist ja valisid rivist osa mehi välja. Valimise otstarvet ei selgitatud. Pärast tuli välja, et neid võeti “Narva” pataljoni täienduseks. Meie toast läksid Roodus, Polding ja Sündema. Pärast lõunat käsutati need, kes eile süstimas ei käinud ja ka “Narva” mehed välja ja viidi Revieri. Arstlik kontroll praakis mõned mehed siiski välja, nende hulgas Roodus ja Sündemaa. Õhtuni möödus aeg rahulikult nagu harilikult. Õhtul mängisin härrat ja lasksin endale toidu koju tuua. Külmtoiduks saime või asemel marmelaadi ja kompvekke. Hommikuse postiga sain jälle kirja – seekord Pärnust Hilja Kaintsilt. Pärast lõunat viisin posti neli kirja: koju, Hansbergile, Reissale (nii kutsusid Pärnu I Gümnaasiumi poisid oma tolleaegset direktorit) ja Hiljale.
Õhtul oli leivajagamisega janti. Kolm leiba oli kaduma läinud. Unter praalis mehed kõvasti läbi. Leivatoojad said süütult viis tiiru ümber baraki. Aga see tõi ka leivad välja.

9 dets, neljapäev
Ometigi viimaks sama ilm, mis eelmiselgi päeval – lumi maas ja paras väike külm. Hommikupoolikul viidi süstimata mehed süstimisele ja sabastega mehed tööle. Lõuna lasin jällegi koju tuua. Saime teada, et eile valitud ”Narva “mehed löödi oma endistesse kohtadesse tagasi. Igavene segadus kõige selle värgiga! Kogu selle pealelõuna olin paljajalu toas ja tõmbasin pikalt viili. Õhtul kirjutasin kirja Aadu Arvedile, hiljem pusisin ka ühe Viini. Lubati teha kõva kontroll tubades, aga et unterid olid purjus, siis jäi see nali läbi elamata. Võisime terve öö rahulikult magada. Toidusedeli rikastamiseks anti täna jälle kolm muna.

10 dets, reede 1943
Täna jällegi samasugune talveilm nagu eile. Kuna meile pole mitmel päeval kütet antud, siis läksime jälle talle rüüstama. Lõhkusime hulk laudu lahti, aga tulema hakates jäime oschale vahele, kes käskis lauad talli tagasi viia. Hiljem laskis ta talli uksed kinni panna. Kella ühest (pl.) hakkasin korrapidajaks, kus esimese ülesandena tuli valvata baraki pesemise ja puhastamise järele. Ainus hüve korrapidajaametil on see, et ei pea ise tööd tegema. Õhtul läks osa poisse Revieri. Tagasi tulles jutustasid nad säravate nägudega, et saavad nädala pärast vabaks ja sõidavad koju. Igatahes hea vedamine.
Õhtul viisin oma baraki poisid kööki ja jagasin pärast haigetele supi välja. Uscha (allohvitser) rääkis, et homme hakatavat varustust andma. On ka viimane aeg, sest osa mehi on juba peaaegu paljajalu ja riieteta. Abikorrapidaja oli valves esimese poole ööd, pool kaks pidin mina asuma valvekorrale. Täna õhtul sai iga mees jälle kaks muna.

11 dets, laupäev
Et minu valvekord oli hommikusel ööpoolel, siis kütsin tublisti ahju, nii et ärgates oli poistel hea soe olemine. Varsti pärast loendust korjati jälle kamp tervete sabastega mehi kokku ja saadeti briketti tooma, mis juba enne lõunat kohale jõudis. Täna jälle kõva pesemine ja puhastamine, hoolimata sellest et alles eile kõik puhtaks tehti. Seda põhjendati sellega, et meil polevat muidu midagi teha ning aeg minevat igavaks. Lõunal viisin mehed sööma ja jagasin ka paljasjalgsete ja haigete toidu välja, siis olin oma ametist vaba. Ette oli nähtud ja ka lubatud 4 tundi täielikku puhkust, aga sellest ei tulnud midagi välja, sest osa poisse aeti köögi juurde tööle ja teised naabertuppa lauluharjutusele. Ja et mina võisin ainsana kohale jääda, siis pidin toa korda tegema, kuna oli oodata mingit kontrolli. See jäi aga tulemata. Õhtul hoiatati veel kord ja kästi kõik imepuhtaks teha ja korda seada. Täna said esimesed barakid 4. ringist juba varustust. Näis, millal järg meie kätte jõuab. Lubatakse enne vormi saamist saata veel “täipõrgusse”. Ei veetle just eriti see 4-kilomeetrine ots. Sain Krakovist tädimehe vennalt Fr.Eggerilt kirja.

12 dets, pühapäev
Kell pool kaks öösel löödi kõik mehed üles ja koridori paigale. Kartsime juba “täipõrgusse” minekut. Asi oli aga hoopis lihtsam, nimelt palga maksmine 20 päeva eest – 60 zlotti. Pärast seda jälle voodisse ja täielik öörahu kuni kella 6-ni, mil algas taas harilik igapäevane elu. Kuna eile õhtul kuulsin et olen paki saanud, siis olin juba varakult Poststelles. Rõõmsaks üllatuseks oli see pakk Viinist – tädilt. See on esimene pakk, mis ma laagris saanud olen. Lõunasöögiks seapraad ja magustoit. Pärast lõunat käsutati meeskond välja ühes tekkidega ja sõit läks lahti. Täisauna. Kohale jõudes olid alles eelmise baraki mehed ees ootamas. Umbes kella 18 ajal pääsesime väljast külma käest sisse. Eriti tüütav ootamine oli pärast pesemist. Kella 20 paiku saime sealt tulema, koju jõudsime 21-ks. Toit oli juba välja jagatud. Kõik oli muidu korras, ainult öö tuli magada paljastel laudadel.
Täna sõitis välja “Narva” pataljoni täiendus, poiste oma jutu järgi kuhugi Lõuna-Venemaale, arvatavasti Kiievi ruumi. Relvastuseks oli neil iga 10 mehe kohta üks püss ja 500 mehe peale 200 käsigranaati.

13 dets, esmaspäev
Juba hommikul liikusid jutud, et täna saame varustust. Seepärast ei lubatud ka kedagi barakist lahkuda. Mõni tund enne lõunat käsutati meid välja, et minna 3. ringi, kus asuvad varustuslaod. Lõunasöögil olime juba mundris. Viimaks ometi oli saabunud see suur moment, mil esmakordselt kanname sõdurikuube. Varustuse kohta midagi laitvat öelda ei saa, kõik on esmaklassiline. Seda head meeleolu segab vaid see, et on kuulda, nagu peaksime minema tagasi 3. ringi ja juba täna õhtul. Kohutav, sest pakid on ülisuured ja tee võrdlemisi pikk. Aga et sõduril on kõik võimalik, siis kolisime õhtul ikkagi ära. Enne äraminekut oli mul tekkide üleandmisel väike sekeldus. Näis, kuidas see laheneb.
Üliraskete pakkidega koormatult jõudsime kella 23 paiku 3. ringi. Endale leidsin asukoha barakis 25, tuba 8. Meie säilinud kolmikust lahkus selle kolimise ajal Harri Tammsalu. Tuba oli küll külm, aga et meil oli brikett kaasas, siis saime varsti sooja ja kolme teki all oli mõnus magada.

14 dets, teisipäev
Hommikul võrdlemisi vara, igatahes enne kelle 7-t, käsutati igast toast 10 meest välja tööle. Pataljoni staabi ees ootasime hea tüki aega ja et meil hakkas külm, siis marssisime ühe korra ümber ringi. Hiljem üks saksa allohvitser määras mind 20 mehega liiva vedama. Lõunani töötasime, siis saime süüa. Osa mehi aeti köögi juurest tagasi, sest oli käsk minna Revieri süstima. Pärast anti neile veel süüa ja siis läks õppuseks, esimeseks tõeliseks õppuseks. Juba esimestel tundidel võisime kogeda, et siin on meil kaunis kena elu ülemuste poolest. Neid on väga vähe ja needki ladnad mehed. Kell 16 tulime õppuselt tagasi, siis oli väike laulutund, millele järgnes vaba aeg. Sain täna kaks kirja. Lõuna ajal ühe kodust ja teise Pärnust. Tuba külm, sest puudub brikett, aga mitme teki all võib magada.

15 dets, kolmapäev 1943a.
Täna läksime kohe hommikul kell 7 õppusele. Õpetati ka väikselt “Hinlegen – auf ! ” Enne 9 tulime koju, sest meid ootas saun. Saime isegi seepi. Pärast sauna läksime kinno, kus näidati üht õppefilmi luuresalga tegevusest. Lõuna oli võrdlemisi tugev ja korralik. Lõunavaheajal pakkisin oma erariided saatevalmis. Sain jälle kodust kirja. Kell 14 läksime uuesti õppusele. Kavas oli tervitamine. Ära tulime paari tunni pärast. Siis oli väike sisetund üldisest korrast. Meie rühma ülem ütles, et pärast jõule sõidame siit ära, Venemaale, 5-6 km kaugusele Eesti piirist. Homme lubati anda sigarette, toavanem korjas juba raha kokku – igalt mehelt 13 zlotti. Lubati ka esimest marketendrit. See saabus küll keskööks kohale, aga jagamine tuleb kindlasti alles homme. Õhtul käisin üle hulga aja juuksuri juures. Viimati lasin juukseid lõigata 2.novembril Pärnus.
Täna öösel anti õhualarm ja käsutati kõik mehed täies varustuses välja. Vaevalt saime aga korda, kui kästi voodisse tagasi minna ja anti öörahu.
16 dets, neljapäev
Hommikupoolikul jälle tavaline õppus. Andsin oma seljakoti kompüli käsutusse, sellega sain õppuseajast ligi tunni kõrvale viilida. Enne lõunat tehti väljas veel veidi lauluharjutust. Pärast lõunat läksime varustuslao juurde varustust saama, aga patül sõitis sinna ja pani selle seisma, öeldes et varsti tuleb sõit, seepärast välja anda vaid hädatarvilik varustus. Õhtuni vaba aeg. Käisime ainult 4. köögi juurest toitu toomas. Õhtune loendus venis jälle niivõrd hilisele ajale, et ei saanud pärast seda enam kuhugile mujale minna kui voodisse. Täna sain Lembit Andressonilt kirja. Õhtul käis osa mehi, ka mina, Stammkompaniis Wehrpassi täitmas ja Erkennungsnummerit saamas.

17 detsember, reede
Hommikul läksime jälle välja õppusele. Alljuhtide puudusel juhivad poisid ise jagusid. Ka mind määrati ühe jao juhiks. Pärast lõunat läksime uuesti varustust saama, seekord gaasimaske. Tõime tekkidega kogu kompanii varustuse oma barakki. Maskide väljaandmisel määrati mind sinna kirjutama. Umbes kella 19-ks oli töö valmis. Õhtul oli kibe maskide proovimine, nende heade-halbade omaduste arutamine. Et saime briketti, siis on täna õhtul tuba jälle soe. Õhtul saime kolm muna ja 186 sigaretti

18 dets, laupäev
Täna välisõppust ei ole. Kella 7 ajal läksime ühte tühja talli, kus Stabsscharführer (Spiess = kompanii-veltveebel) Tamm pidas väikese loengu sõjagaasidest. Pärast seda algas gaasimaskide proovimine. Küttekriisi lahendamiseks läksime kambaga metsa ja tõime igavese laadungi kuivi oksi, nii et kütet jätkub mitmeks päevaks. Pärast lõunat käisime gaasikambris. Sealt tulles algas ruumide koristamine ja pesemine. Täna saime noorte lisanormiks ligi pool kilo maksavorsti ja õhtul poolteist pätsi leiba. Lisaks sellele veel kaks muna. 5. Kompanii staabist toodi õhtul kaks kirja: üks Alo Raudsepalt ja teine Leili Madissoolt.

19 dets, pühapäev
Hommikupoolikul pidi meil olema õppus, aga vaevalt jõudsime õppeplatsile, kui toodi käsk: Mehed poole tunni jooksul koju, garnituur selga, toad korda! Kell 10 võeti meid väljas paigale ja viidi vannutamisplatsile, kus patül pidas väikese kõne, öeldes et varsti lahkume laagrist ja asume Ida-Preisimaale. Kell 12 jõudsime tagasi. Lõunaks saime seapraadi ja magussööki. Pärast lõunat käisime 4 köögi juurest toitu toomas. Saime jälle vorsti ja üle poole leiva. Õhtuni vaba aeg. Istusime niisama ja ajasime lorijuttu.

20 dets, esmaspäev
Juba varahommikul aeti meid välja tööle. Käisime varustuslaost vankritega kartuleid toomas. Pärast lõunat saime oma tööga valmis. Pärast lõunat läksime Revieri süstimisele ja rõugeid panema. Üks marsikompanii tuli meie kompanii vahele ja seetõttu pidime väljas lumesajus tükk aega ootama. Sealt naasnud, aeti ennelõunased mehed jälle pataljoni staabi juurde tööle. Viilisin sellest kõrvale, aga varsti aeti uuesti garaazide juurde. Ka sealt tulin varsti ära. Kella 19 ajal aeti meie barakist veel 15 meest ärajooksnute asemel tööle. Sattusin jällegi sinna. Olime riidepakkidega juba teel jaama poole, kui juhtus taas nii, et sain ära putkata. Näis, mis homme sest naljast välja tuleb.
Õhtuse loenduse ajal “spiiss” siiski suuremat lärmi ei löönud. Täna õhtul asendan puuduvat toakorrapidajat ja pean toa üle andma. Õnneks aga saabusid töölolijad enne 22-tagasi ja kõiki kästi magama minna, ka toakorrapidaja. Sain kirja Arnolt ja kaardi Leili M-lt. Kirjutasin kirja koju.

21 dets, teisipäev
Hommikul jällegi tavalisele õppusele, ainult selle vahega, et täna olid esimesed harjutused püsside ja õppe-käsigranaatidega. Pärast lõunat kästi riietuda A-garnituuri ja valmis olla väljaminekuks. Rivistatigi kompanii teele üles, kuid lasti siis veerandtunniks tuppa, et selle möödudes olla jälle 3 minutiga rivis. Kõik kompaniid viidi suurele õppeplatsile, mis asub 3. ringi taga. Pimenes juba, kui pataljon oli korralikult üles rivistatud. Algul ei taibanud keegi selle ürituse mõtet, ent patüli kõnest selgus, et pühitsetakse talvist pööripäeva, päeva mil valgus saab võidu pimeduse üle. Ka kaugemal, teistes barakkides tehti sama, sest kõlasid kahuripaugud ja tõusid raketid. Tseremoonia lõpuks laulsime Eesti hümni, mis siin mitmest tuhandest noorest, jõulisest suust laulduna kõlas võimsana ja vallutavana, kaikudes veel kaua Poola metsades, kaugel kodumaast ja oma rahvast. Vaevalt jõudsime koju, kui mehed käsutati katelokkide järele, sest täna saame nendega toidu kätte. Pärast rutulist söömist kõik kinno! Ära jääda said vaid vähesed. Pärast pikka ootamist suures saalis algas lõpuks etendus. Jooksis film “Alkazar” Hispaania kodusõja ainetel. Kell 22.30 lõppes etendus, tõttasime tagauksest välja ja kohe minema. Pärast jäime selle pärast vahele, sest väljaspool rivi ei tohtinud keegi ära minna. Karistuseks pandi meid öösel barakki puhastama. See kestis kella üheni, mil lubati magama minna.

22 dets, kolmapäev
Täna välisõppust ei ole. Kella 7 ajal anti käsk minna palga järele 27. barakki. Saime 30 zlotti 10 päeva eest. Pärast seda kästi erariiete pakid korda seada ja lattu viia, kust nad peagi alustavad teekonda koju. Hiljem tuli saunaminek. Pärast seda oli barakiümbruse koristamine. Lõunat anti hariliku viisi järgi köögist. Seejärel oli kaks sisetundi relvadest. Meie rühmale näidati kõigepealt saksa jalaväe vintpüssi. See tund läbi, viidi mehed MG-d (kuulipildujat) tundma õppima. Sellest hiilisin ära ja kadusin sooja tuppa. Täna määrati ka GvD-de (korrapidajate) järjekord kindlaks. Üldse on neid baraki kohta 10, meie toast 8. Õhtusööki anti jällegi katelokkidega. Loendus jäi täna ära. Saabus ka meie kauaoodatud Marketender. Juba eemalt oli näha, et see valmistab meile suure pettumuse. Ja nii see ka oli. Võrdlemisi vilets. Et olen homme GvD, siis tahtsin küll varem voodisse minna, kuid ei saanud, sest lärm oli nii suur, et oleks surnudki hauast üles ajanud.
Öörahu ajaks olid kõik siiski omadega enam-vähem valmis.

23 dets, neljapäev
Täna pidin tõusma veerand tundi enne teisi, sest olen GvD juba kindlaksmääratud nimekirja järgi. Mehed läksid hommikul õppusele ja siis algas mul ulaelu. Ainuke tegevus oli see, et käisin Rottenführeriga (kapraliga) tube kontrollimas. Tõmbasime nii mõnegi voodi segamini, mis tekitas meeste hulgas palju paksu verd, aga teha polnud midagi, sest lõppude-lõpuks kord on ikkagi kord. Enne lõunat võeti mehed veel mitu korda paigale. Lasti minutiks-paariks sisse, et siis uuesti välja käsutada. Lõunasöögi ajal oli jälle tegemist, GvD-d peavad terve kompanii üle korda pidama. Pärast lõunat läksid mehed jälle välja õppusele. Sel ajal käis Ruudi mind külastamas. Välisõppus lõppes täna kaunis vara, nii et ei saanud isegi oma päevast kirjanormi valmis. Kirjutasin Arnole, Leili Madissoole ja Lembit Andressonile. Sisetunde pole, seepärast kogu õhtupoolik vaba. Õhtusöögi saime taas katelokkidega. Annud öörahu, pidin ootama veerand tundi, enne kui Rttf, kes täna on UvD (korrapidaja-allohvitser), meie barakki jõudis. Et mõnel mehel olid saapad puhastamata, siis aeti kaks tuba üles ja tehti poistele igavest sõitu. Kella 23 paiku sain lõpuks magama. Sain Pärnust Helga Petermannilt pühadekaardi.

24 dets, reede Jõululaupäev
Viimaks ometi saabuvad nad – meie esimesed jõulud eemal kodumaast. Hommikul täitsin natuke aega korrapidaja kohuseid. Umbes kell 9 läks lahti suur puhastamine ja küürimine. Lõunaks pidi kõik valmis olema, et hakata vastu võtma jõule. Et kindlustada pühadeks sooja tuba, läksime komandatuuri laost briketti tooma. Tagasi jõudsime parajasti seks ajaks, kui pesemine oli lõpetatud ja kõik korras. Pärast lõunat sai iga mees liitri veini. Kuivtoiduks anti pool leiba ja päts saia. Õhtul olin jällegi GvD. Õhtuse toidu saime katelokkidega. Et poisid olid veidi purjus, siis tekkis köögis väikselt korratusi. Seda aga ei pandud, arvestades olukorda, tähele. Ka võib täna kauem üleval olla – kella 23-ni. Läksin aga kell 22 magama, sest poisid olid kõik enamvähem “haiged” ja puudus mürgeldamiseks tuju.

25 dets, laupäev
Lõpuks ometi üks korralik päev siin laagris, nimelt selle poolest, et võib magada nii kaua, kui keegi tahab, kasvõi päev läbi. Ainsaks paheks vaid see, et olin toa toimkonnas ja pidin hoolitsema toa puhtuse ja korra eest. Üldiselt valitseb poiste hulgas pühademeeleolu. Ilm on ka peaaegu nagu kodumaal: kerge külm, kena lumi maas ja puudel. Barakid ja toad on kaunistatud. Kõigele krooniks veel ERÜ pakid, mis meile täna kätte anti. Minu pakis oli partii Eesti mängukaarte, kaks kammi, kaks pakki hambapulbrit, kirjutusmaterjali, niiti, piip ja maiustusi. Lõunasöök valmistas vist küll kõigile pettumuse, sest lootsime tõesti paremat toitu jõulude puhul. Pärast lõunat käisime 4. köögi juurest toitu toomas. Selle reisiga sain lisaks harilikule normile veel terve leiva.
Õhtul tulid 27. baraki poisid purjuspäi meie barakki ja hakkasid tüli norima. Meie rühmaülema õhutusel tehti kõige ninakamale veidi “haiget”. Magama heitsime häireolukorras, sest kartsime uut kallaletungi, kõik jäi aga rahulikuks.

26 dets, pühapäev
Täna läheb kõik jälle vana rada. Isegi õppus on. Eile tuli meie barakki uusi alljuhte ja täna tegi vastne unter meiega esimese “tuleproovi”. Käisime nimelt läbi Poola külade ühe raudteeliini juures ära. Sealt tagasi tulles anti käsk toad ja kapid korda teha, sest täna lubati meie viin kätte anda ja kui kuskil on midagi korrast ära, siis jääb terve tuba viinast ilma. Enne seda anti veel paberosse ja sigarette, kokku 90 tk. Juba pool tundi pärast viina jagamist oli meestel paras “aur” peas. Vähe oli neid, kes püsisid kainena. Et mitte lollusi teha, heitsin juba enne 18-t magama. Peale selle on homme äratus 5.30 ja korralik puhkus ei tee liiga. Viina anti 20 mehe peale 3 liitrit.

27 dets. esmaspäev
Ja ongi läbi need kauaoodatud jõulupühad ja elu hakkab kulgema jälle endist viisi. Täna on meil väljaminek varem tavalisest, sest päevakavas on esimene laskeharjutus. Laskerada on 4. ringi taga kõrgendikul. Laskmine toimub 100 m distantsilt, korraga mahub paugutama ainult 8 meest. Et jäin kaunis kompanii lõppu, siis sain oma 6 tehtud alles 14.30 ajal. 72-st võimalikust lasin 60. Laskmine läbi, läksime kiiresti oma barakkidesse, sest täna peab olema veel kompanii jõulupuu, mida siiani on korduvalt edasi lükatud. Lõunat anti katelokkidega köögist. Pärast sööki vaba aeg enda ja toa korrastamiseks. Ootamatult tuli aga minna enne toitu tooma, igast toast 5 meest. Toidu pidime saama 4. köögi juurest, aga millegipärast tuli minna 4. ringi. Mehi oli vähe, tee pikk ja koorem raske, seepärast oli tegemist sihtkohta – 31 barakki jõudmisega. Vaevalt sain end korrastada, kui juba anti käsk välja minna. Ootasime tükk aega, enne kui sisse saime. Lauad olid kaunis rikkalikult kaetud: igal mehel ees kuhjaga taldrik piparkooke, viina, õlut, kooritud kartulid (esmakordselt pärast kodust lahkumist) ja lihasoust. Veidi aja pärast saabusid külalised Eestist: Sturmbannführer (major) Mere ja kaks ERÜ esindajat. Stbf Mere esines lühikese kõnega, rõhutades eriti, et varsti saame rõõmustavaid teateid Eestist, mis on “Narva” pataljoni ja Eesti Brigaadi saavutuste vili. Valitses lõbus meeleolu, lauldi jne. Hiljem saabus ka pataljoni komandör Sturmbannführer Ahlemann. Lahkusin jõulupuult juba kella 22 ajal ja heitsin koju jõudes kohe magama, et end järgmiseks päevaks korralikult välja puhata.

28 dets, teisipäev
Alles 8.30 anti vile välja paigalevõtuks. Rühmad viidi küll harilikule õppeplatsile, aga et andsid tunda veel jõulupuu tagajärjed, siis istusime ja logelesime niisama ettenähtud kaks tundi ja selle aja möödudes läksime tagasi. Lõunani jälle ulaaeg. Pärast lõunat käsutati välja paigale süstima minekuks. Hiilisin sellest kõrvale, sest tahtsin minna Poststellesse. Vaevalt koju jõudnud, käsutati õppustele. Nagu hommikulgi kolasime maneezil natuke aega ringi, hiljem käisime korra ka raudtee ääres ja siis tagasi koju. Enne õhtut oli ka üks sisetund, kus meie barakivanem Unterscharführer Senka rääkis veidi üldisest kasarmukorrast. Täna õhtul sooja toitu ei saa, see-eest aga juustu ja mune. Veidi enne 19.-t kustus elekter. Kobisime magama. Umbes 21.30 aeti uuest üles, sest tuli oli põlema hakanud. Igaõhtused toimetused tehtud, anti jälle öörahu.

29 dets, kolmapäev
Täna aeti juba videvikus välja. Läksime igapäevasele õppeplatsile, kus tegime umbes pool tundi rivi. Kell 8 pidime saunas olema. Pärast seda oli ruumide korrastamine kuni kelle 10.30-ni. Siis oli üks sisetund, kus Uscha (allohvitser lüh.) Senka pidas loengu gaasimaskist. Väikese vaheaja järel oli teine sisetund – püssi materjalosa. Lõunat saime kaunis hilja, umbes kella kahe ajal. Kohe peale lõunat läksime jälle välja – 17. garaazist püsse 31. barakki vedama. Seal kolasime kella neljani. Seejärel väike laulutund. Laulsime paar laulu ja kõik. Hiljem kirjutasin isale kirja. Õhtusöögi saime katelokkidega köögist. Loendusel luges Spiess ette nimed, kellele on tulnud ERÜ vahendusel pakid. Ka mina olin nende õnnelikkude seas. Pärast loendust läksime kantseleisse, kus andsime allkirjad pakkide saamise kohta. Pakid saime kõrvaltoast. Mulle oli 4 pakki: 3 linnast Hansbergi juurest ja üks kodust. Meie toast sai pakke üldse 8 poissi. Esimene pakkide proovimine kestis öörahuni, mil korrapidaja vile sundis kõik voodisse.

30 dets, neljapäev. 1943a. Juba jälle videvikus välja. Läksime metsa taha õppust tegema. Täna tuli meiega ühes üks Untersturmführer, uus mees, kuuldavasti kompüli kt. Kell 8 olime aga jälle kodus. Meie barakist saadeti 15 meest metsa puust käsigranaadi mudeleid tegema. Aega anti üks tund. Kella 9 ajal läksime uuesti metsa taha õppeväljakule. Õpetati püssiga sihtimist, esmakordselt näidati kuulipildujat MG-42 ja lõpuks pildusime neid omatehtud “granaate”. Pärast lõunat oli ette nähtud maastikuõppus (Geländeausbildung) kõrgendikul 235. Seal rassisime kuni pimedani. Kell näitas juba üle viie, kui koju jõudsime. Õhtusööki saime jälle katelokkidega. Loenduse ajal teatas Spiess, et homme ja ülehomme antakse taas viina. Enne öörahu sain kätte kirja ja kaardi emalt. Olen täna kella 22.00-00.30 öövalves. Sel ajal kirjutasin ühe kirja koju ja teise Hansbergile.

31 dets, reede 1943 aastal
Hommikul tegime vähe ka õppust. Hiljem, umbes kella 9-10 ajal oli sporditund. Meie rühm kasutas seda endale kütte hankimiseks. Lõunani saagisime ja lõhkusime puid. Täna ma lõunat söömas ei käinud, tegin endale ise ahjul veidi kodupoolist. Pärast lõunat algas pesemine ja küürimine. Sel ajal käisime jälle komandatuuri laos briketti näppamas, nii et soe tuba on mitmeks päevaks kindlustatud. Kell 17 käsutati mehed kiiremas korras välja paigale ja läksime 4. ringi, kus Stammkompanii ülem meid uue aasta puhul tervitas. Koju jõudnud, hakati kohe viina andma. Iga mees sai 1/6 l, homme saab veel teist samapalju. Pärast õhtusööki algas viinavõtmine. Tõin oma veinipudeli, mille kodust sain, lagedale, segasime viinaga ning lasksime hea maitseda. Jäin varsti magama, aga südaööl aeti üles UUT AASTAT vastu võtma. Haarasime relvaruumist püssid ja tegime ka oma paugud ära. Olid vist esimesed meie ümbruskonnas. Uue aasta vastuvõtmist jätkasime toakaaslase Paju konjakipudeli tühjendamisega juba 1944 aastal.1.jaanuar 1944 laupäev
Keskööl läks väljas lausa põrguks. Igast kandist kostis pauke ja tõusis rakette. Meie rühmaülem Uscha Senka tuli meile head uut aastat soovima, surudes igal mehel tugevasti kätt ja ütles ka väikese uusaastatervituse. Öörahu anti kell 01. Pärast seda tuli paar purjus unterit, et n.ö. tube kontrollida. UvD tuli neid välja ajama, sellest tõusis tüli, mis ähvardas kujuneda kaunis ägedaks. UvD sai veel õigel ajal minema. Purjus unterid lärmasid veel tükk aega meie toas, enne kui lahkusid. Magasime kõik kaunis kaua. Hommikune aeg kulus niisama märkamatult õieti mitte-midagi tehes. Lõunaks saime üle hulga aja jälle magustoitu. Pärast sööki käisin poisse vaatamas. 5. kompanii on ärasõidu ootel. Õhtupoolikul saime kuue mehe peale 1 liitri viina. Pärast toidu saamist algas üldine viinavõtmine. Kutsusime endale külla ka omarühmaülema Senka ja veel paar unterit. Pealevõtmiseks praadisime suitsuliha. Ruudi käis ka sel ajal meil, saades osa meie olengust. Et viin lõppes vahepeal otsa, siis ostsime veel pudeli juurde. Trampimine kestis üle kella 22, hoolimata öörahust. Pärast külaliste lahkumist heitsime kohe voodisse. See õhtu läks mul viina näol maksma üle 50 zloti, peale selle umbes 1,5 kg sinki. Magama läksime leilisauna temperatuuriga toas, sest raudahi oli peaaegu üleni punane.

2.jaanuar, pühapäev
Olen täna jälle GvD, seepärast pidin tõusma veerand tundi varem. Hommikul läksid mehed ühetunnisele välisõppusele, pärast väikest vaheaega oli relvaõppus. Peale lõunat vaba aeg. Korrapidajana ei saanud ma just eriti palju seda nautida, aga veidi siiski. Kell 17-18 oli laulutund. Seejärel hakkasime raha peale mutti mängima, mis kestis 21.15-ni. Siis ajasin toimkonnad tööle, et valmistuda öörahuks. Annud öörahu signaali, käisime Rottenführer Toomikuga toad läbi. Kolmes toas ( 3,7 ja 12) ei olnud asi korras ja need pandi hoolega kirja.

3 jaanuar, esmaspäev
Pühad on läbi, algab igapäevane argielu. Esimene tund oli gaasimaski kasutamisest ja puhastamisest. Kell 8 võeti paigale maastikuõppuseks. Läksime jälle kõrgendikule 235, kus võeti läbi märkide ja sihtide otsimine ning nende seletamine. Õhtupoolikul oli nii sise- kui ka välistunde. Täna tuli meile uusi alljuhte juurde – kaks noort Uschat Tölzist. Õhtul saime ka jaanuarikuu suitsukaardid kätte.

4 jaanuar, teisipäev
Hommikul jälle üks tund barakis, kus selgitati tunnimehe kohustusi jm. Et väljas on vihmane ja halb ilm, siis jäi ettenähtud maastikuõppus ära. Selle asemel olid mõned sisetunnid ja ka väljas veidi püssiõppust. Lõunalt tulles läksime kohe 4. köögist kartuleid tooma. Sealt naastes olid kõik poisid juba ammu õppustele läinud. Kasutasime siis seda aega juuksuri juures käimiseks. Enne õhtut käisin kord ka rivis. Õhtul saime kätte need fotod, mis kunagi varem tehti. Iga mees sai ühe pildi, mis läks maksma 2 zlotti. Endine klassikaaslane Arnold Paul tõi 5. kompaniist mulle kirja Tessalt ja paki, mis saadetud Viinist tädi poolt.

5 jaanuar, kolmapäev
Pärast hommikust sisetundi ja lühikest välisõppust oli meie kompaniile ette nähtud saun. Lõunani võis igaüks omi asju korraldada Õhtupoolikul jälle tavaline õppus väljas. Õhtul anti viina, 8 mehe kohta liiter. Heas usus, et varsti saame sellele vähesele lisa, jätsime pudelid terveks, et siis kunagi hiljem oleks rohkem käepärast võtta.

6 jaanuar, neljapäev
Täna tegime esimest korda lahkrivi. Kompanii viidi 3. ringi taha suurele õppeplatsile. Purjus Uscha Raja tegi meestele mõttetut ”sõitu”, seepärast saadeti ta koju ja tema asemele tuli üks uus alljuht. Jaod on liiga suured (14-15 meest) ja et lahkrivi juures iga mees käsklusi kuuleks, pidin hääle ära karjuma. Õhtupoolikul oli metsas väike “partisanisõda”.
Õhtuse loenduse ajal tehti teatavaks, et toad, kapid, voodid jne peavad olema piinlikult puhtad ja korras. Selle saavutamiseks algas kohe kibe pesemine ja puhastamine, mis kestis kella 22-ni. Pesemise ajal sain kaks kirja kodust: ühe Alvarilt ja teise emalt. Pärast pesemist võeti mehed koridori paigale. Rivist kutsuti välja 10 jaoülemat ja abi, teised lasti magama. Meile tehti veel väike instruktaaz, siis oli ka meil öörahu.

7 jaanuar, reede
Täna on meie, värskete jaoülemate n.ö. tuleproov. Hommikupoolne õppus nagu tavaliselt suurel õppeplatsil, kus tegime veidi lahingõppust. Umbes kell 10.30 hakkasime sealt liikuma ja läksime 4. ringi mahapõlenud kino juurde, kus Stammkompanii ülem Ustuf Peebus andis üle väejuhatuse uusaasta-tervitused. Pärast lõunat oli õppus meie oma õppeplatsil. Täna õhtul oli esimene õppus uutele jaoülematele MG-st.

8 jaanuar, laupäev
Õppus jälle lagedatel põldudel-lahingõppus. Hiljem, veidi enne kojuminekut, kästi meid end metsa alla ära peita ja olemine mugavaks teha. Lõunavaheajal kutsus Spiess meid enda juurde ja selgitas meie uusi ülesandeid jaoülematena. Ka tegi ta korralduse meie ülekolimiseks eraldi tuppa. Selleks valisime toa nr 3. Ülemised voodid ja kapid viisime välja, tegime oma toa tip-top korda. Õhtul saime jälle viina -8 mehe kohta 1 liiter. Peale selle lasksime kantiinist tuua veel 1 liitri. Seetõttu oli kõigil tuju hea, ainult mina pidin suuremast naljast ilma jääma, sest kurk oli haige. Pärast öörahu andmist ei saanud kuidagi rahu majja. Vana ”rott” tegi siis igavest aplaavat, ajas mehed koridori paigale, sõimas läbi ja saatis uuesti magama.

9 jaanuar, pühapäev
Liiguvad kuuldused et täna tuleb mingi kõvem kontroll. Kõik mehed on ametis oma asjade korrastamisega. Algab õppus. Meie Ausbilderid, jääme sisse, et ette valmistada kuulipildujatunni andmist. Uus Uscha Oidermaa tegi meile saksa MG-34 enam-vähem selgeks. Pärast seda tundi tuligi kontroll. Igas toas oli midagi korrast ära. Meil ei leidnud ta küll midagi .Peale kontrolli oli sisetund, kus pidime oma tarkused poistega jagama. Kell 10.40 läksime välja, Poola külade vahele, terve kompaniiga. Tagasi jõudsime veidi enne ühte .Pärast lõunat oli vaba aeg. Õhtu eel käisin ka 5. kompaniis. Hiljem heitsin kurguvaluga voodisse. Õhtul sain Mealt kirja.

10 jaanuar, esmaspäev
Olen täna jälle GvD. Päevakavas on lahinggranaadi heitmine. Kell 7 hakkasid mehed baraki juurest minema. Granaadiheitmine pidi kestma kella 15-ni. Nii oli mul kõvasti vaba aega. Kasutasin seda osalt kirjade kirjutamiseks. Kirjutasin Meale, Petermanni Helgale ja Viini. Minu üllatuseks saabus meeskond tagasi juba enne 13-t. Õhtupoolik on vaba. Aeg kulus enda ja oma asjade korrastamiseks. Õhtusel tubade vastuvõtul öeldi meie baraki kohta väga halbu sõnu, olevat must ja räpane. Selline asi peab lähemal ajal kaduma. Selle tõotusega heitsin magama. Täna võeti musta pesu pesemiseks.

11 jaanuar, teisipäev
Täna oli pärast sisetundi ette nähtud lahingõppus .See aga jäeti ära, sest oli oodata varustuse andmist. Ooteaja täiteks võeti mehed kokku lauluharjutuseks. Varsti katkestati see ja anti korraldus varustuse järele minna. Seekord saime kätte kõik puuduva kraami.
Õhtuni oli aega seda kappi mahutada ja korrastada. Enne lõunat läksime jälle briketti “joonistama”, jäime aga rumalasti vahele. Võeti ära meie head seljakotid, ise pääsesime terve nahaga. Õhtul saime palka- oma hariliku 30 zlotti. Loenduse ajal sain kodust kolm kirja: Arnolt, isalt ja emalt.

12 jaanuar, kolmapäev
Meeskond käsutati juba kell 6.30 välja, sest tuleb laskeharjutus. Laskmine on seekord 150 meetrilt, lamades käelt. Enne kui meie rühm lasta sai, tegime metsa all riviõppust ja logelesime niisama. Lasksin kaunis kehvasti, 60-st 41, norm oli 36.

Kell 13.30 oli laskmine läbi ja algas marss kodu poole. Pärast kojujõudmist saime kohe süüa, millele järgnes saun – leilisaun! Ajapuudusel ei saanud ma seda luksust kasutada. Pärast sauna sai iga mees 2 tükki seepi. Hiljem anti ka 1/8 l viina. Et olen täna korrapidaja siis pean kaunis kaua üleval olema, pealegi on unterid täis ja kõik see värk logiseb. Kella 22.30 paiku tuldi ka meie tuba kontrollima. Kontrolli ajal sadas ootamatult sisse üks Hauptscharführer (arvatavasti FvD-Führer vom Dienst = korrapidaja ohvitser), kärkis UvD läbi ja siis saime ka meie korralikult magama.

13 jaanuar, neljapäev
Pärast harilikku igahommikust sisetundi läksime oma tavalisele õppeplatsile, kus mehed rivistati nelinurkselt üles, sest kompül Hauptscharführer (kapten) Lamptahtis juhtida meekonna tähelepanu mõningatele vigadele väljaõppe juures. Seejärel jaotati 3. rühmale paukpadrunid välja ja läks “lahinguks”. Hiljem pidasime ühe pika pausi ja siis läksime koju tagasi. Õhtupoolikul ma õppusele ei läinud, vaid ühe toakaaslasega laost briketti muretsema. Vaatamata meie agarale tegutsemisele ei saanud me aga midagi. Külmast toast päästis meid vaid see, et 7.toa poisid olid õppuse ajal külast kirve” leidnud”. Sellega läksime metsa ja veidi aja pärast oli puid külluses.
Õhtul anti viina – 8 mehe kohta liiter. Kobin täna kaunis vara voodisse, sest eile olin kaua üleval.

14 jaanuar, reede
Täna hommikul oli juba talveilma moodi. Tuba haruldaselt vilu, akendel ilutsevad jäälilled. Hommikusest sisetunnist ei võtnud ma osa. Sellele järgnes välisõppus, kus võeti läbi tegutsemine vaenlase raskerelvade tule all. Vahepeal käisime kodust püsse toomas ja siis läks õppus jälle endistviisi edasi. Pärast lõunat läksime taas õppuse ajal metsa puid tegema. Liiguvad kuuldused, et staabid ja varustuslaod pakivad ärasõiduks oma koli. Umbes poolteisetunnise õppuse järel oli vaba aeg. Pärast öörahu andmist käis kaks 27. baraki ausbilderit meie tube kontrollimas, said aga selle eest Uscha Oidermaalt haledasti pähe. Täna saime ka pestaantud pesu tagasi.

15 jaanuar, laupäev
Hommikusest sisetunnist ma osa ei võtnud. Pärast harjutasime väljas luuregrupi tegevust. Selle harjutuse läbi teinud, läksime kohe koju. Pidime varustust vahetada saama, aga tuli mingi takistus ette ja see asi jäi pooleli. Õhtupoolik oli plaanitud ruumide korrastamiseks ja pesemiseks. See töö valmis, oli ka laupäeva õhtu käes. Õhtu üldiselt rahulik, sest viina ei antud ja polnud midagi, mille abil lärmi teha. Hilja õhtul aeti vaid igast toast 5 meest staapi asju pakkima. Tagasi jõudsid nad alles poole öö ajal. Kirjutasin kirja koju. Õhtul sain Arude Endlilt kirja.

16 jaanuar, pühapäev
On kätte jõudnud iga sõduri n.ö. suurpäev – vannutamine. Seks kogunesid kõik kompaniid 3. ringi taha suurele õppväljakule. Pataljoniülema kõnele järgneski vannutamine. Seejärel lauldi Eesti hümni, mis kukkus aga häbiväärselt halvasti välja. Kojumarsil defileerisid kompaniid patüli autost mööda.
Õhtupoolik oli vaba nagu tavaliselt pühapäeval. Anti ka viina –1/8 l.
Õhtul kirjutasin Arude Endlile ja Leili M-le. Et poisid olid kõik heas tujus, siis möödus õhtu kaunis lõbusalt, nii et öörahu saamisega oli tegemist. Aga ka sellest saadi lõpuks kuidagi üle.

17 jaanuar, esmaspäev
Hommikusest sisetunnist ma osa ei võtnud, samuti sellele järgnenud lahingõppusest. Meeskond tuli juba varakult tagasi, seega vaba aega jälle külluses. Ka pärastlõunane aeg oli vaba. Ainult osa mehi käis püsse toomas ja see oli ka kõik. Tänase päeva logelesin täielikult maha, sellest hoolimata oli voodi siiski mõnusalt kutsuv.

18.jaanuar, teisipäev
Päev algas ja lõppes ilma eriliste sündmusteta nagu paljud varasemadki. Nii välis- kui ka siseõppustest viilisin täna jälle kõrvale. Üle mitme päeva anti küllalt piisav kogus briketti. Kogu minu päevane tegevus seisnes selles, et viisin kaks korda mehi staabi juurde tööle. Kirjutasin kaks kirja – Leili M-le ja Hilja K-le.

19 jaanuar, kolmapäev
Űle hulga aja läksin jälle õppusele. Võeti läbi sissemurru tegemine vastase rindesse. Lõunaks olime juba varakult kodus. Pärast lõunat käisime korra metsa all “nalja tegemas”. Koju tulles läksime sauna, sellele järgnes vaba aeg. Olen täna toakorrapidaja koos sellest tulenevate ebamugavustega.

20 jaanuar, neljapäev
Täna jälle GvD. Õppust ei ole. Ajaviiteks lasti poistel veidi baraki ümbrust korrastada. Hiljem käisid üksikud komandod jaamas laadimistöödel. Õhtul saime teada, et homme lõunaks peame olema reisivalmis. Ka esitasime täna elulood Tölzi sõjakooli astumiseks. Post tõi mulle kaks kirja- ühe Arnolt, teise isalt. Almalt sain 100 zlotti, mis juba ammu olevat postis seisnud. Öörahuga oli jälle tegemist. Et igale mehele anti ¼ l viina, siis oli kisa laialt. Aga FvD ilmumine tegi mürglile lõpu.

21 jaanuar, reede
Kohe peale äratust võis märgata, et pole enam tavaline õppusepäev. Poisid on laisemad ja hooletumad. Kogu päev möödub logelemise tähe all, mängitakse kaarte ja viidetakse muidu aega. Sain Viinist paki, milles oli maiustusi ja suupill. Muud erilist sel päeval ei olnud

22 jaanuar, laupäev
Kordub täpselt eilne päev. Ainult moepärast pesime oma toa põranda üle. Anti ka palka. Palgasabas seistes sain kolm kirja-isalt, Leili M-lt ja Viinist tädimehelt. Kirjutasin kirja koju.

23 jaanuar, pühapäev
Nagu harilik pühapäev ikka. Hommikul saime kauem magada. Vahepeal tõusime kord üles, aga läksime uuesti voodisse tagasi. Enne lõunat võeti kompanii ringteele paigale, kus Spiess andis meestele kätte Soldbuchi aseainena Bescheinigungid. Peale seda kutsuti Ott, Nelis, Tõevälja, Tammsalu, mina ja 27. barakist Mändkantseleisse Tölzi sõjakooli astumise avalduste lehti täitma. Õhtul anti marketendrit, mis läks maksma 38 zlotti. Peale selle korjati igalt mehelt veel 2 zlotti lõhutud esemete kinnimaksmiseks. Talveabi heaks andsin ka 2 zlotti. Õhtul ostsin 40 zloti eest viina ja õhtu mööduski lõbusalt.

24 jaanuar, esmaspäev
Täna teeme taas veidi õppust. Ilm on siin praegu kevadiselt soe, veed lahti. Umbes nii nagu meil kodus paari kuu pärast. Lõuna ajal käisime jälle kompaniiülema juures oma Tölzi astumise paberite pärast. Pärast lõunat läksime 2. ringi Bildstellesse paberite tarvis pilte tegema. Sealt tagasi tulnud, vedelesime niisama kuni korrapidaja vile sundis meid voodisse. Kirjutasin enne veel kolm kirja- Viini, koju ja Aadu Arvetile. Viimaselt sain ka täna kirja.

25 jaanuar, teisipäev
Hommikul õppus väljas. Hiljem oli söögisaalis sisetund. Pärast lõunat toimus rühmadesse jaotamine. Jäin edasi 3. rühma, mille ülemaks on marsi alates Uscha Loone. Õhtul saime ERÜ pakid, võrdlemisi kehvad. Ka anti 1/8 l viina, samuti suhkrut. Õhtul mürgeldasime kuni magamaminekuni.

26 jaanuar, kolmapäev
Hommikupoolikul kell 8.30 oli saun. Pärast sauna paar sisetundi MG-st. Lõunajärgne aeg vaba. Õhtuse postiga sain kodust paki ja kirja. Pakis oli soola, suhkrut ja seepi. Toiduks saime jälle üle hulga aja mune ja marmelaadi. Enne lõunat anti kätte esmaabi pakikesed ning Erkennungsmargid. Käisin juuksuri juures habet ajamas – esimene kord juuksuri juures habet ajada.

27 jaanuar 1944, neljapäev
Hommikune aeg kulus tervenisti magamiseks. Oleme küll kuuendat päeva reisivalmis, aga marsist endast pole kuulda midagi. Pärast lõunat pesime kõik põrandad, et jätta maha puhtad ruumid. Kirjutasin koju ja Leili M-le. Õhtul saime ka pildid kätte, millised kamraad Ott veel viimasel hetkel ära tõi. Võtsin kirja uuesti lahti ja panin ühe pildi sinna sisse, et seda koju saata. Dokumentide juurde minevad pildid andsime ka ära. Pärast öörahu andmist tehti veel igavest janti.
III Vihik. Sõit Venemaale

28.jaanuar, reede
Juba hommikul oli selline tunne, et täna läheb sõiduks. Hommikupoolikul ajasime veel oma paberite asjad korda, andsime pildid ära ja muud. Varustuse kontrollimiseks korraldati mitu apelli. Enne lõunat anti kätte ka kolme päeva marsitoit. Kell 14 .00 pidi kõik juba korras olema. 14.15 olime barakkide ees rivis, kus meie senine kompülHauptsturmführer Lamp mässavas marus meile oma lahkumissõnad ütles. Veidi aja pärast liikusime sealt edasi, pataljoni staabi ees oli jälle peatus, seal vaatas patül veel kord kõik ärasõitvad üksused üle. Raskete seljakottidega koormatuina jõudsime Kochanovka jaama natuke enne 15.30-t. Seisime vagunite vahel. Hakkas sadama peenikest rahet ja puhus kõva tuul. Kui vaguneisse jõudsime, lakkas ka sadu. Õhtul kell 19.45 alustasime sõitu põhja poole. Enne kella 22 jõudsime Sandomierzi jaama, kuhu jäime ka ööbima.

29 jaanuar, Laupäev
Edasi sõitsime alles peale lõunat. Õhtu eel oli lühipeatus Starachowice jaamas. Sealt edasi algas partisanidest ohustatud piirkond. Peatuste ajal ei lubatud enam vaguneist välja. Kogu öö kestis sõit mõningate lühemate peatustega.

30 jaanuar, pühapäev
Täna öösel tapeti meie rongi vedurijuht ära. Esimene tõsine hoiatus partisanidest. Kell 7.30 jõudsime Warschau-Praga jaama. Pärast mõnetunnilist peatust sõitsime edasi. Möödusid sügisesest sõidust tuttavad kohad ja asulad, nagu Modlin, Soldau jt. Veidi enne lõunat jõudsime Nasielski jaama. Seal käisid poisid õlut joomas. Poola raha siin enam ei võetud. Edasi sõitsime umbes kell 13. Möödusime Illovo ja Tautschkeni jaamast. Videvikus jõudsime ühte suuremasse jaama, mille nime aga pimeduse tõttu ei olnud võimalik kindlaks teha. Pärast lühikest peatust jälle edasi. Kell 22 olime Allensteinis, kus anti sooja suppi ja kohvi. Poole tunni pärast algas edasisõit, mis kestis lühikeste peatustega kogu öö.

31 jaanuar, Esmaspäev
Kell kuus jõudsime Girbalteni jaama. Siin saime jälle sooja suppi ja kohvi. Umbes kell 8 sõitsime sealt välja. Pärast mõnetunnist sõitu läbi mitmekesise maastiku ületasime Kaunase lähedal Memeli jõe. 10.45 sisenesime Kaunase jaama, kus peatusime vaid mõne minuti. Jaamast väljudes läbisime ühe tunneli. Sõit läks kogu aeg ühetooniliselt edasi, kell 14 jõudsime Vilno jaama, kus taas anti suppi. Selle saamiseks tuli aga enne tükk aega maaaluseid käike mööda uidata. Ka sain üle mitme päeva jälle nägu pesta. Paaritunnise seisu järele sõitsime edasi Dünaburgi suunas. (Vahemärkus: Enne Vilnot oli veel üks tunnel). Vilno külje alt jäi meelde omapärane küngastele rajatud kalmistu. Alates Vilnost oli juba kaunis tihedalt näha kindlustatud vahiposte raudtee ääres. Ilmne partisanideoht. Sõit läheb kogu aeg ühtesoodu edasi. Mõni väike peatus üksikutes jaamades. Südaööl jõudsime Griva-Semgalleni jaama.

1.veebruar 1944, teisipäev
Grivas anti meile ka eelmisel õhtul saamata jäänud marsitoit kätte. Saime isegi veidi viina – 1 liiter 20 mehe peale. Kohtasime siin ka esimesi väliseestlasi. Kirjutasin kirja koju Hommikul sadas lund, aga õhtupoolikul hakkas juba vihma valama. Pidime küll täna välja sõitma, aga sellest ei tule vist midagi välja.

2.veebr, kolmapäev
Hommikul ärgates leidsime end ikka veel Griva – Semgalleni jaamas seismas. Sain üle kahe päeva jälle end pesta. Sajab sulalund, mis maapinnale jõudes kohe sulab, sest maa on vesine ja märg. Millal edasi sõidame, ei tea. Õhtu eel hakkas vihma sadama. Poisid käisid lähedases külas või alevikus endale provianti hankimas.

3.veebruar, neljapäev
Ikka veel vanas kohas. Kell 7.45 käsutati meid vagunite ette rivvi. Ešeloni ülem Ustuf Raude hoiatas mehi ärahüppamise ja külas käimise eest. Ta avaldas ka lootust, et sõidame Eestisse. Hiljem teatati vagunivanemate kaudu, et Eestis on mobiliseeritud mehed kuni 40 aastani sõjaväkke ja 41-50 aastased omakaitsesse. Kirjutasin teise kirja koju. Kauaoodatud ärasõit Grivast algas veidi pärast keskööd.

4.veebruar, reede
Hommikul sõitsime juba Venemaa pinnal. Kõikjal raudtee ääres kindlustatud vahipostid. Tihti näha kraavilastud vagunite rususid. Maastik ühetooniline, külad äärmiselt viletsad. Kell 10.30 jõudsime Polotski jaama. Varsti hakati vankreid maha laadima. Vaevalt jõudnud selle tööga valmis, kui anti uus korraldus- vankrid uuesti peale laadida. Iga asi vihjas rinde lähedusele. Sombuse ilma tõttu polnud vaid kahurimürinat kuulda. Umbes kell 18 sõitsime tuldud teed mõnikümmend kilomeetrit tagasi, ühte väiksemasse maajaama. Mehed käsutati vaguneist kogu oma varustusega välja. Seisime jaamaesisel tükk aega külmas tuules. Siis viidi meid veidi maad edasi küla vahele, kus seisime keskööni.

5.veebr, laupäev
Pärast südaööd algas marss meile määratud asukohta- naaberkülla, mis asus umbes 1,5 km kaugusel. Mööda porist teed marssides jõudsime lõpuks “oma” küla vahele .Võttis jälle rängalt aega, enne kui saime kätte endi öökorteri, esialgu ühe viletsa onni nr13. Hiljem selgus, et ses vene külas polegi paremaid hurtsikuid. Hommikul lasime endisil elanikel toad ära puhastada. Et meie majas oli liiga palju mehi, siis viidi kompül`i korraldusel osa poisse uude kohta. Läksime oma kambaga üsna küla lõppu, majja nr 18. Kell 15 oli staabi ees loendus. Sealt tagasi tulnud, algas mul vahtkond, mis kestab 24 tundi. Õhtu eel oli veel sula, kuid juba kesköö paiku algas külm ja puhus vinge tuul.

6.veebruar, pühapäev
Algab ka väikselt õppus. Mehed käsutati hommikul välja ühes leivakottidega. Hiljem kuulsime, et nad käisid rännakul Drissa pool. Vahtkond jäi koju, seega ka mina. Pärast lõunat tuli uusi mehi juurde. Selleks käsutati terve kompanii staabi ette ja seal jaotati täiendus majadesse. Meie majja on nüüd majutatud 23 meest, kaasa arvatud ka Ausbilder. Õhtupoolik oli ette nähtud koristamiseks ja elamise sisseseadmiseks. Hommikul käis kompül meil, andis muuhulgas teada ka uue väliposti numbri – 38087 B. Kirjutasin kohe koju kirja, mis aga õhtul jäi ära andmata. Öö jäi pooleli, homme jätkame.

7.veebruar, esmaspäev
Nagu arvata võis, anti meile veel tänane päev maja ja ruumide korrastamiseks. Käisime paar korda staabi juures, kus anti mitmesuguseid korraldusi ja juhtnööre. Õhtu eel pidi olema veel üks sisetund tühjas aidas. Asi lõppes aga sellega, et Spiess andis jälle uusi korraldusi ja teateid. Pärast seda algas nn. öörahu. Ilm hakkab vist külmale minema, puhub kaunis tugev kagutuul. Lund on aga vähevõitu.

8 veebruar, teisipäev
Juba kell 5.00 äratati meeskond Wache poolt, sest kell 6.30 pidime olema staabi juures õppusteks paigal. Kavas oli õige mitu tundi: koondrivi, tervitamine, järkjooks jne. Veidi enne lõunat pidas meie rühma ülem meestele ergutava kõne. Lõunaks ei saanud muud kui vaid tilgakese kohvi. Väljamineku käsku ei tulnud, kästi vaid oodata korraldusi, sest uus kompül (senine kompül läks brigaadi juurde tagasi) oli läinud pataljoni ülema juurde nõupidamisele. Lõuna ajal kirjutasin kirja Hansbergile. Umbes poole nelja ajal tuli meie Ausbilder staabist ja teatas, et lähemail päevil algab Eestisse sõit. Brigaad on rindelt välja vahetatud ja läheb Eesti rindele. Pärast seda läksime õppusele, mis koosnes vaid pooletunnisest laulmisest küla vahel. Enne kella 17-t tulime koju. Viisin poiste kirjad GvD kätte, kes need edasi kantseleisse toimetas. Toitu saime alles kella 22 ajal, kui enamik juba magas.

9 veebruar, kolmapäev
Äratus jälle enne 5-t. Sain enda kuidagi sokutada maja koristajaks ja jäin seepärast koju. Koristada polnud õieti midagi, paar korda vaid põrandad üle pühkida. Aeg kadus aga, nagu vaba aeg kunagi, kaunis kiiresti ja peagi olid poisid taas kodus. Pärast lõunat mindi jälle õppusele. Õhtupoolne aeg möödus samuti kui hommikupoolikki. Veidi enne pimenemist tulid mehed väljast koju. Siinset elu iseloomustab see, et kui väljas läheb pimedaks, on ka sees pimedus, sest kunstlikku valgust siin ei tunta. Ei näe korralikult süüagi, muust rääkimata. Ka kuivtoitu saab niivõrd hilja, et pimedas jagamisega on alati igavene häda .

10 veebruar, neljapäev
Hommikul õppusele minnes anti meie rühmast kümnele mehele püssid kätte. Algas tavaline lahingõppus, mis kestis kella 10.30-ni, siis oli rühmale ette nähtud saun. Mina sauna ei läinud, sest kütsime eile endile eraldi sauna. Kell 13 algas mul vahtkond. Enne seda käisime staabi juures vahtkondade vannutamisel. Et ilm oli kaunis pehme, siis ei valmistanud kahetunnine väljasseismine kuigi suurt raskust. Ööpatrulli ajal “ostsime” ühest laudast kana ja peitsime ära, et homme kanapraadi teha. Enne vahetuse saabumist kärkisime purjus venelastega, kes hilisel ajal veel küla vahel ringi lonkisid. Kell 23 lõppes meie vahikord ja läksime magama.

11 veebruar, reede
Kell 3.00 pidime olema jälle väljas. Kell 5.00 äratasime mehed ja mu kaaslane läks magama, sest alates kella 5-st jäid vaid üksikpostid majade juures. Mul vedas nii halvasti, et pidin ühtejärge neli tundi postil olema. Sel ajal, kui mehed õppusel olid, puhastasime meie kana. Ka kompül Ustuf Karulin käis meie maja kontrollimas. Leides mitmest majast väga palju “viile”, võeti meilt ka vahtkonnapuhkus ära ja saadeti õppusele. Õppuste lõpus teatati, et nüüd algab jagude ja jaoülemate määramine. Õhtul läksid värsked jupijumalad staapi läbirääkimistele.

12 veebruar, laupäev
Hommikupoolikul harilik lahingõppus jõe ääres. Enne seda oli kompül`i sisetund, kus ta selgitas sõjaväe korda ja karistusi. Õhtupoolikul oli üks gaasimaski-tund. Juba poole neljast lasti meid vabaks tubade ja enda korrastamiseks. Seda aega aga keegi ettenähtud otstarbel ei kasutanud, vaid igaüks püüdis niipalju laiselda, kui vähegi võimalik. Lõuna ajal tegime ka oma kanaprae valmis. Õhtul tõin külast 1,5 l rõõska piima. Maitses pärast kolme ja poole kuulist paastumist kaunis hästi. Täna tuli meile uus Stabsscharführer (Spiess), sakslane.

13 veebruar, pühapäev
Pühapäev, aga ainult kalendris. Äratus oli, selle asemel, et lasta vähe kauem magada, hoopis pool tundi varem. Pärast loendust oli väike sisetund. Sellest hiilisin ära ja lonkisin kogu päeva ring. Ka pärast lõunat ei läinud ma välja, vaid kööki, kus keetsin oma viimasest pudingipulbrist kisselli. Õhtune kohvijagamine venis kaunis pikale, sest anti ka esimest palka Venemaal – 91 Rm. Osale meeskonnast jagati veel püsse.

14 veebruar, esmaspäev
Tüdinud Venemaa viletsast elust ja kogu sest kremplist, võtsin täna hommikul “viilimise” eesmärgil ette oma sõjaväeelu kestel esmakordselt teekonna Revier`i. Kohale jõudes ei olnud haigete vastuvõtt veel alanud. Enne meid võeti ette 3. kompanii mehed. Lõpuks jõudis järg ka meieni. Suure nurumise ja nõksudega sain ühe päeva siseteenistust. Pikkamööda lonkides jõudsin viimaks külla tagasi. Esimene asi oli minna kööki jooma, sest janu muutus juba üsna piinavaks. Olin nimelt palaviku tekitamiseks söönud mitu lusikatäit soola. Muidu möödus päev kaunis kenasti, igatahes paremini kui rivis olles.

15 veebruar, teisipäev
Et eile hommikul kästi uuesti Revier`i tagasi tulla, hakkasin juba varakult astuma. Sealt löödi aga tagasi- teenistusse. Koju jõudes ütlesin, et sain veel ühe päeva siseteenistust. Enne lõunat aeti meid välja staabi juurde, kus Spiess määras mehed tööle, kööki ja sauna kütma. Sattusin sauna. Saun köetud, olime jälle vabad. Ka õhtupooliku. Õhtul oli ööõppus, millest siseteenistuse mehed loomulikult osa ei võtnud. Magasin sel ajal suurima rahuga sooja ahju taga, kui teised väljas pimedas õppust tegid. Kell 21 lõppes õppus ja kõik mehed said magama.

16.veebruar, kolmapäev
Täna on kavas laskeharjutus. Kuna laskerada on meie asukohast võrdlemisi kaugel, siis otsustasin jälle natuke ”viilida”. Veidi enne meeste väljaminekut hakkasin astuma jaama poole, teeseldes Revier`i minekut. Juba oma küla vahel jäin rühmaülemale pihku. Läksin edasi. Jõudnud suurele teele, pidin juba tagasi pöörduma, aga kompanii tuli vastu, nii et tahes-tahtmata olin sunnitud alustatud teed jätkama. Dorovka küla vahel oli jälle kohtumine rühmaülemaga, mis aga ka seekord lõppes õnnelikult. Niipea kui sain, tulin hiiglakiiruga koju tagasi. Et hiljem mitte vahele jääda, hakkasin lõunast GvD`ks. Midagi erilist ei juhtunud, nii et sain kaunis varakult magama.

17. veebruar, neljapäev
Täna on 1. rühmal ees väike retk kuhugi kaugemasse külla. Poisid relvastusid hambuni – igaks juhuks, sest oli karta partisane. Kuna olin GvD, siis ei saanud ma kaasa minna.Veidi pärast lõunat jõudsid poisid tagasi. Õhtupoolik vaba. Ettevalmistus homseks suureks haaranguks. Õhtul pidi kompanii hakkama külast liikuma. Mind määrati käskjalaks ja pidin seepärast juba 19.30 Drissa poole astuma. 3.kompanii käskjalad pidid tulema hobusega. Hobusemees oli aga mingi eksituse tõttu varem ära sõitnud ja me pidime nüüd jalgsi Drissasse vantsima. Pataljoni staabis jäime adjutandi tööruumis korraldusi ootama. Veidi aja pärast viidi meid ühele vankrile, mis oli ärasõiduks valmis. Oodanud seal natuke aega, kästi minna 4. kompanii juurde. Mehed lasti väheks ajaks ruumi, meie ka ühes. Pärast ei vajanud meid enam keegi, kästi minna pataljoni staapi tagasi. Pataljoni UvD lubas meid minna adjutandi ruumi magama, kus veetsimegi öö täies varustuses põrandal magades.

18.veebruar, reede
Hommikul ärgates oli esimene asi tuba soojaks kütta. Siis ajas pataljoni Spiess meid välja puid saagima. Töö kestis kuni kella 11-ni, mil saime vabaks. Staabist tulles läksime juuksuri juurde, kus esimest korda Venemaal oleku ajal sai juukseid lõigata ja habet ajada. Nagu kõikjal mujal, paistis ka siin silma äärmine viletsus ja mustus. Juuksuri juurest läksime Soldatenheimi, kus sõime tugeva lõuna ja kell 14 hakkasime kodu poole astuma. Teatanud endast staabis UvD-le, läksime oma majja ja heitsime magama. Saanud veidi pikutada, tuli teade, et olen määratud GvD-ks. Muud ülesannet ei ole, kui ainult meeskonna tagasi tulles kord staapi minna. Kell 23.30 jõudsid mehed tagasi. Käisin staabis ära, seal polnud aga kedagi kohal ja tulin sama targalt tagasi kui läksingi.

19.veebruar, laupäev
Vaba päev. Igal mehel aega piisavalt omi asju korraldada.

20.veebruar, pühapäev.
Olgugi pühapäev, on täna siiski ka õppus.

21,veebruar, esmaspäev
Pidin täna hakkama jälle “viilima”, aga sain teada, et 1. rühm läheb üle Düüna saaki tooma, siis arvasin paremaks ühes minna. Retk kandis täieliku röövretke iseloomu. Tagasi jõudsime pärast kella 20-t.

22,veebruar, teisipäev
Meie rühmal algasid õppused mõni tund hiljem kui tavaliselt. Hommikupoolsest õppusest ma siiski osa ei võtnud. Lõunast alates olin GvD. Õhtul lasin külas endale kana keeta.

23,veebruar, kolmapäev
Täna terve kompanii ulatuses retk partisanide alale. GvD-na jäin koju. Teha polnud kogu päeva jooksul peaaegu mitte midagi. Umbes kell 19 jõudsid mehed tagasi üsna hea saagiga.

24.veebruar, neljapäev
Vabaduspäev. Scharführer Arras määras mind enda asemele UvD-ks. Kell 8 algas õppus, mis kestis vaevalt tunni. Kell 10 läksime Drissasse aktusele, jäime aga hiljaks. Siis käisime Soldatenheim`s. Tagasiteel taheti meilt vägisi hobune ära võtta. Omanik tundis ära. Lasin õhtuks jälle 2 kana praadida. Kamraad Ott sai esimese paki kodust.

25.veebruar, reede
Hommikupoolikul väike õppus. Vahepeal olime tund aega toas. Lõunast jäin maja vahtkonda.

26.veebruar, laupäev
Vahtkonnas olemise tõttu on tänane hommikupoolik vaba. Pärast lõunat käisime saunas. Varustuse ülevaatus.

27.veebruar, pühapäev
Täna hommikul jälle puusaagimine. Mind määrati kööki tööle, seal ei olnud aga midagi teha ja nii jäin päris vabaks. Pärast puusaagimist kõigil vaba aeg. Mehed pakivad asju. Lõunast hakkasin GvD-ks.

28.veebruar, esmaspäev
Äratus kell 4.00. Terve kompanii paigal kell 6.00. Osa mehi läks puukoormatega jaama, teine osa talutas lehmi. Olin relvuri asjadega üks viimaseid minejaid. Mehed vagunitesse jaotatud, algas loomade ja muu varustuse pealelaadimine. Heidelaagrist järelesaadetud pakke nägime ka, üksikud said suure rabamisega isegi kätte. Väljasõit kell 17.00. Sõit üksikute peatustega kestis kogu öö.

29.veebruar, teisipäev
Hommikul olime juba Läti pinnal. Esimene pikem peatus oli Krustpilsi ( Kreutzburg ) jaamas. Esmakordselt nelja kuu kestel tunnen end halvasti. Kesköö paiku läbisimeRiia.

1.märts 1944, kolmapäev
Sõit läheb juba pidevalt põhja suunas. Lähenedes Valga`le läks lahti metsik paugutamine, peamiselt alljuhtide poolt. Kell 15 ületasime Eesti piiri. Selle hetke tähistamiseks põrutasin kuulipildujast paraja valangu läbi vaguni katuse, nii et taevas paistis. Üle kodumaa pinna laiub igal pool paks lumevaip. Kell 23.30 jõudsime Tartusse.

2.märts, neljapäev Kodumaal
Tartus peatusime veidi üle tunni. Paljud Tartu poisid käisid kodus. Hommikuks jõudsime Tapa`le. Siin vahetati vedur ja sõit läks edasi Tallinna poole. Kell 10 olimeKehras, kus maha laadisime. Jaamast saatsin kaardi koju. Kell 13 algas marss 17 km kaugusel olevasse Alavere koolimajja, kuhu jõudsime umbes kell 18.30 (3 km tunnis). Läksime kohe külla sööma ja piima tooma. Õhtul anti ka kuivtoitu.

3.märts, reede
Kell 6.00 oli äratus ja tunni pärast olime väljas paigal. Andsime ära oma relvad ja laskemoona. Saime kahe päeva marsitoidu ja kell 8 algas tagasimarss Kehra läbi tuisu ja tuhkja lume. Jaama jõudsime kell 13.15. Rongile laaditi kõik 6 kompaniid ja kell 14 algas sõit Jõhvi suunas.

4.märts, laupäev
Jõhvi jõudsime kell 2.00. Seisime 2-3 tundi jaamahoone taga koos oma pakkidega ja külmetasime hirmsasti. Poole viie paiku hakkasime astuma. Tegime suuri tiire enne kui jõudsime õigele teele. Marssisime Toila jaamani, kus tehti pikem peatus. Pärast peatust läksime veel edasi, siis lasti metsa alla laiali. Tegime tuld ja magasime seal kuni kella 10-ni, mil terve pataljon Toila jaama taha üles rivistati. Algas erialade jaotamine. Kõigepealt võeti välja gümnaasiumi haridusega poisid kahurväe jaoks. Hiljem olevat veel igasuguseid ametimehi võetud. Sõitsime kohe autodel välja Narva –Jõesuu suunas. Tee ääres oli näha juba sõja purustavaid jälgi. Kohalejõudmiseks tuli veel paar kilomeetrit jalgsi minna. Videvikus saabusime patareide juurde. Et seal polnud majutamisvõimalust, siis pidime umbes 5 km tagasi minema. Ühte suvilasse jõudes, mis oli meile öökorteriks määratud, olime rängalt väsinud. Öö tuli magada täiesti kütmata ruumis.

5.märts, pühapäev
Hommikul algas kibe toiduvalmistamine. Lõuna ajal läksin köögimeeste reega arsti juurde. Tagasi tulles võeti juba mehi paigale ja algas patareidesse määramine. Sattusin 3. patareisse. Hakkasime kohe oma uude asukohta minema (ca 3 km). Kohale jõudes käisime Rechnungsführeri juures. Heitsin kõrge palaviku tõttu kaunis vara magama.

6.märts, esmaspäev
Hommikul oli enesetunne palju parem. Meeskond võeti kord ka paigale ja pandi siis punkreid ehitama. Pärast lõunasööki alustasin haiglasse sõitu. Narva-Jõesuus sattusin kõigepealt eksikombel sakslaste Revier`i. Väljasõit pidi olema kell 18, et aga venelased hakkasid ümbrust kõvasti pommitama, lükati sõit edasi hommikuks. Pommitamine kestis kogu öö.

7.märts, teisipäev
Juba varahommikul algas ettevalmistus ärasõiduks. Voor hakkas liikuma 7.15 . Kell 11.30 jõudsime Vaivarasse, kus läksin HVP-sse. Lühikese ootamise järel algas kell 13
PK autoga sõit Jõhvi haigete kogumispunkti, kuhu jõudsime kell 14.45. Käisime seal arsti juures, pärast seda kästi minna suurde kogumissaali. Kuna see aga oli viimase võimaluseni täis, siis viidi meid barakkidesse, kuhu jäime õhtuni. Seal anti ka toitu. Oli juba pime, kui rongile pääsesime. Sain lamamiskoha. Pärast paaritunnist ootamist hakkas rong viimaks liikuma. Haruldaselt kehv sõit, enesetunne halb ja äärmiselt palav.

8.märts, kolmapäev
Hommikul kell 4.30 jõudsime Rakverre. Jaamas laeti autobussi ja sõit läks Pikale tänavale Krenkensammelstellesse. Võeti vastu, s.t. kirjutati sisse ja siis viidi ühte teise majja –majutamiseks. Olin niivõrd haige, et lasin hommikuse söögiaja teadmatult mööda minna. Päeval tuli arst ja vaatas haiged üle. Mind käskis tulla endisesse majja põhjalikumale läbivaatusele. Diagnoos: paroditis et orchitis. Arst määras ravile Tartusse, öeldes, et öösel läheb rong. Tegelikult magasime selle öö veel Rakveres.

9.märts, neljapäev
Valitseb närviline meeleolu, et ei toimetata juba edasi ja üldse kogu selle korralduse pärast, mis ei ole mitte just kõige parem. Kell 12 viidi meid rongile. Pidin kannatama üpris halva enesetunde käes õhtuni. Palavik ja iiveldus. Kella 21 paiku hakkas rong viimaks liikuma. Keerasin end pingi kõrvale põrandale pikali ja jäin varsti magama.

10. märts, reede
Hommikul kella 7 paiku jõudsime Tartusse. Auto viis taas ühte Krankensammelstellesse, kus järgnesid juba tuttavad toimingud. Öö magasime täitanud kottidel. Õhtul korjati ka kõik Soldbuch`d ära.

11. märts, laupäev
Täna saime palka – 12,5 RM. Pärast lõunat viidi sauna. Saunas olin niivõrd nõrk, et pidin kord isegi minestama. Jäin eestlastest maha. Teise autoga viidi mind ühte sakslaste Krankensammelstelle`sse. Olin seal veidi aega, siis toodi edasi Lai tn.37 võimlasse, eesti laatsaretti. Et voodid olid kõik juba kinni, siis sain aseme rõdule – “kantseleisse”. Lõpuks ometi on suured rännakud seljataga ja enam-vähem kindlas kohas.

12.märts, pühapäev
Käisin üle hulga aja jälle end pesemas ja habet ajamas. Magasin peaaegu kogu päeva. Polnudki õieti midagi muud teha.

13.märts, esmaspäev
Hommikul kirjutasin kirja koju. Et all saalis vabanes üks voodi, siis pidin alla kolima. Sain voodi nr 23. Täna käisin esimest korda arsti juures. Õhtupoolikul avastasin, et mu rihm on varastatud. Mõttetu oleks sellest kellelegi teatada, kasu poleks sellest midagi.

14.märts, teisipäev
Algab üksluine haiglaelu. Peamiselt lamamine ja lugemine. Täna käis maalt üks naistuletõrjerühm meid külastamas, tuues kaasa kaunis tublisti külakosti.

15.märts, kolmapäev
Kirjutasin kirja Pärnusse. Muud erilist mitte midagi. Lamamine, lugemine, toidu toomine. Täna saime ka Marketendrit – suitsu ja viina.

16 märts, neljapäev
Jälle arsti juures. Hiljem külastas meid taas grupp naisi, seekord toodi verivorsti ja pekki.

17 .märts, reede
Uus seltskond külalisi, kes tõid saia ja palju piima.

18.märts, laupäev
Mitte midagi erilist.

19.märts, pühapäev
Arsti juures. Kaebasin kurguvalu. Seepärast paigutati mind pärast lõunat võimlast üle. Lai tn.36. Võeti ära ka mu marsitekk. Tänasest hakkan saama dieettoitu. Sattusin tuppa nr 6.

20 märts, esmaspäev
Meeldiv tuba ja seltskond. Kohtasin paari endist 2.kompanii poissi. Õhtul viidi meid teisele korrusele, tuppa nr 4, kus on kõik dieedisaajad. Ei anta suitsu, viina ega marketendrit.

21.märts, teisipäev
Rahulik elamine. Toit hea, kuid veidi vähene. Kogu päev pole muud teha kui lama, söö ja loe.

22.märts, kolmapäev
Hommikul pidi tulema mingi kõrgem arst, aga kõmu vaibus ja ei tulnud kedagi. Hiljem käisin oma arsti juures, mitte midagi erilist. Kirjutasin kirja koju.

23.märts, neljapäev
Käisin võimlas posti vaatamas. Sain teada, et mulle oli kiri olnud, kuid kuidagi seal kaduma läinud. Suur kahju pärast kahekuulist ilmaolekut.

24.märts, reede
Päev möödus ühetooniliselt. Õhtul sain kolm kirja: kaks kodust ja ühe Pärnust. Esimesed kirjad pärast kaks kuud kestnud pausi.

25.märts, laupäev
Jälle arsti juures, seekord seoti õige põhjalikult. Kirjutasin vastused eilsetele kirjadele. Kirikunaised käisid piima toomas.

26.märts, pühapäev
Hommikupoolikul käisid Tartu Tütarlaste Kommertsgümnaasiumi õpilased meid küpsistega kostitamas. Õhtul, kell 18.30 algas pommirünnak Tartule. Esimene laine kestis kella 20.30-ni.Istusime veel tükk aega keldris, enne kui tuppa läksime. Umbes kell 23 algas uus rünnak, mis sundis meid varjendis olema ligi kella 3-ni.

27.märts, esmaspäev
Hommikul kibe pommirünnaku jälgede likvideerimine. Meie keldri esikus lebas üks pommitamise ohver – Saksa välipolitsei allohvitser, nn.”ketikoer”. Lõuna ajal sain pakikaardi, millega tõin kodust saadetud küpsistepaki välja (posti pandud Ares 22.03.44). Pilves ilma tõttu täna pommirünnakut karta ei ole.

28.märts, teisipäev
Pidin täna jälle arsti juurde minema, aga alul meile teadmata põhjusel jäi see ära. Pärast lõunat korjati paljudelt meestelt, ka minult, Soldbuch`d ära. Veidi enne kella 16-t kästi meil valmis panna ja algas sõit jaama. Jaamas laaditi rongile ja sõit läks Valga poole. Jaamast väljudes nägin kord ka klassivend Viktor Mihkelsoni, kes seisis raudteel postil. Natuke enne südaööd jõudsime Valka jaama.29.märts, kolmapäev
Pärast paaritunnilist ootamist sõitsime autobussiga Vabaduse tänava koolimajas asuvasse haigete kogumispunkti. Kella kolme paiku saime magama. Pärast lõunat käis staabiarst meid vaatamas. Määras mind Marienburgi (Aluksne) haiglasse. Õhtul läks osa mehi, kes pidid Valka jääma, oma uude asukohta. Et jäin üksinda tuppa, siis kolisin teiste juurde kõrvaltuppa. Õhtul saime veidi napsi ja kuus sigaretti.

30.märts, neljapäev
Kirjutasin kirja kodustele. Selle postitamiseks läksin ühe toakaaslasega linna. Enne lõunat kästi meid minna üles suurde saali. Eelnevalt jõudsin aga veel ühe teki kokku rullida ja seljakotile kinnitada. Veidi pärast kella13-t hõigati 5 meest välja, nende hulgas ka mina. Sõitsime bussiga Läti-Valka jaama ja kell 15.45 alustasime sõituMarienburg`i suunas. Kohale jõudsime kell 19.45. Jaamast viidi meid autoga ühte barakki, kus toimus vastuvõtmine, asjade äraandmine ja pesemine. Hiljem lahutati mind teistest eestlastest ja viidi kõrvalbarakki (nakkushaigetele). Kohe õhtul kraaditi ja mõõdeti pulssi. Siis jäin magama.

31.märts, reede, Lätimaal
Hommikul jälle kraadimine ja pulsimõõtmine, ka uriini- ja vereproov. Pärast käis mitu arsti meid vaatamas. Süüa saab siin viis korda päevas. Teha pole midagi. Olen ainsa eestlasena sakslaste hulgas. Ei ole midagi lugeda, igav hakkab.

1.aprill 1944a. laupäev
Kirjutasin kodustele kirja. Saime palka ja marketendrit. Sain noa, sigarette, kreemi, pliiatsi, ½ pudelit veini ja muud tühja- tähja. Ootan juba tervenemist, et saaksin siit minema. Igavusest hakkasin lugema üht saksakeelset kriminaalromaani.

2. aprill, pühapäev
Lõuna ajal saime natuke maiustusi, muidu ei tuletanud miski pühapäeva meelde.

3. aprill, esmaspäev
Täna hommikul kell kaheksa täitus viis kuud sõdurielu. Kirjutasin kirja kodustele.

4. aprill, teisipäev
Kirjutasin kirja koju- Alvarile. Muidu harilik igav haiglapäev. Õhtul lõpetasin kriminaalromaani lugemise.

5. aprill, kolmapäev
Täna hommikul saime siin esimest korda dropse. Alustasin uut raamatut pealkirjaga ”Wen ich eine kleine Büblein War”. Erilist muud midagi. Õhtul saime vanaga kumbki suutäie viina.

6. aprill, neljapäev
Täna täpselt kuu aega tagasi tulin väeosa juurest ära. Igatsen juba sinna tagasi, aga ei tea, millal saab. Kirjutasin kodustele kirja.

7. aprill, Suur reede
-aga miski ei tuleta seda meelde. Harilik päev nagu teisedki. Lõunaks saime esimesi värskeid silke kartulipüree juurde.

8. aprill, laupäev
Pühadelaupäev. Õhtul saime marketendrit. Allpool arvustust, sain vaid 5 ziletitera ja 10 väliposti ümbrikku. Kirjutasin Alvarile kirja.

9. aprill, pühapäev
Juba teised pühad välismaal mööda saata. Lõunaks saime pühade puhul kartuleid kotletiga ja pudingit. Pärast lõunat sai iga mees pudeli sekti, mis läks maksma 3 RM. Õhtuooteks anti kooke, hiljem veel kaks tahvlit šokolaadi. Kaunis pühade moodi juba. Kirjutasin Meale kirja.

10. aprill, esmaspäev
Hommikupoolikul tõi üks saksa organisatsioon meile kingipakikesi. Ka olevat ERÜ esindus siin käinud, aga meieni nad ei jõudnud. Kirjutasin Arnole kirja

11. aprill, teisipäev
Kirjutasin emale kirja. Muud erilist mitte midagi.

12. aprill, kolmapäev
Avastasin enda juurest ühe täi, seepärast saadeti täisauna. Sain pesta ja uue pesu. Kirjutasin isale kirja. Esimene vihm. Täna käis visiidil üks professor (Feldarzt). Õhtul saime õlut.

13.aprill, neljapäev
Täide kartusel sain täna jälle pesta, seekord ülal koolimaja duširuumis. Kamraad Aas viidi pärast lõunat ära-koolimajja.

14. aprill, reede
Käisin endale seljakotist vajalikke esemeid toomas. Tõin kaasa ka vanad kirjad ja päevikud, nii sain seks päevaks veidi ajaviidet. Andsin käteräti pesta. Õhtul kirjutasin Hilja Kaints`le kirja.

15. aprill, laupäev
Ka täna sain veel ajaviidet kirjadest ja päevikutest. Õhtul käisin süstimisel. Saime viina-suutäie normiviina ja siis kahe peale veel pool liitrit.

16. aprill, pühapäev
Täna pärast lõunat avastasin koolimajas toatäie eestlasi. Parajasti olid seal külas kohalikud eestlased, kel oli kaasas korralik külakost. Nii sain minagi sellest juhuslikult osa. Peale selle sain ka eestikeelset lugemismaterjali.

17. aprill, esmaspäev
Nüüd ei piina enam see lõpmatu igavus sest lugemist on piisavalt. Kirjutasin isale pikema kirja. Sadas tugevasti vihma.

18. aprill, teisipäev
Päevad mööduvad kaunis kiiresti. Igavuse on peletanud kirjandus.

19. aprill, kolmapäev
Lõpuks näib ka siia kevad saabuvat. Lumi on peaaegu kadunud, ilmad kaunis soojad. Saime seepi.

20. aprill, Hitleri sünnipäev, neljapäev

Hitleri sünnipäev, pooliti püha. Iga mees sai pudeli sekti. Kirjutasin kirja koju.

21. aprill, reede
Mitte midagi erilist. Õhtupoolikul aitasin sakslastel ühe koorma puid tuua.

22 aprill, laupäev
Lubati ka juba ametlikult voodist välja tulla. Käisin pesemas.

23. aprill, pühapäev
Hommikul sain puhta pesu. Hiljem käisin veidi tööl. Täna saime ka ühe hea marketendri: pudeli veini, teise konjakit, kirjutusmaterjali, tikke ja maiustusi. Kirjad Meale ja Viini.

24. aprill, esmaspäev
    Päeval olin natuke aega väljas tööl. Õhtul üle hulga aja kinos(“Anton der Letzte”).Kella 21.30 kuni 22.30 pommirünnak.25. aprill, teisipäev
    Hommikusel visiidil öeldi, et saan juba homme siit minema. Õhtupoolikul tõin oma riided ja asjad ära ja teatasin velskrile, et mul on homme sünnipäev.26. aprill, kolmapäev
    Viimane päev laatsaretis. Hommikul sain kätte ka oma sünnipäevakingi – pudeli veini, tahvli šokolaadi ja kompvekke. Paberid korras, anti välja veel 102 sigaretti. Pärast lõunat saime marketendrit,104 sigaretti. Tõin endale ka uue rihma. Enne lahkumist anti kaasa ühe päeva toit. Kell 17 kolisime uude asukohta – kosujate kompaniisse Pils iela 22. Olen siin koos ühe teise eestlasega. Enne õhtut tõime varustuslaost tekid ja siis läksime haiglasse teisi vaatama.27. aprill, neljapäev
    Esimene tööpäev. Hommikul kell 7.30 paigalevõtmine. Kuni kella 11-ni tööteenistus. Töölt tulles tõin välja meie toidukaardid. Pärast lõunat jälle paigalevõtmine, millele järgnes lühike väljamarss. Kell 16 õhtusöök. Lasksin üle kahe kuu juukseid lõigata ja habet ajada. Sain kolm kirja: kaks kodust ja ühe Lembit Andressonilt. Õhtul hilja sain rõõmsa üllatuse osaliseks. Nimelt olid ema ja tädi Tassa mind siit kolkast üles otsinud ja külla tulnud, tuues kaasa tublisti külakosti. Esimeste muljete vahetamine kestis poole ööni28. aprill, reede
    Hommikusel paigalevõtmisel küsisin end vabaks, mida ka lahkesti lubati. Halva ilma tõttu istusime lõunani kodus ja vestlesime niisama. Pärast lõunat läksime siinse eestlase härraSaarejuurde, kust lootsin emale ja tädile ööbimisvõimalust saada. Meid võeti väga lahkesti vastu. Lõbus koosviibimine kestis hilja õhtuni, mil pidin lahkuma. Enne kojujõudmist kohtusin veel ühe eestlasega ja pidin temaga Saare juurde tagasi minema. Veidi aja pärast sain aga siiski tulema. Andsin veel hr. Saarele oma pildi.29. aprill, laupäev
    Hommikul paigale ei läinud, vaid olin juba aegsasti Saare juures. Saatsin ema ja tädi jaama. Seal kohtasin jälle kaht eestlast, neist üks oli Valgast ja teine kohalik – Edgar Pihl (lätipäraselt Edgars Pihlis). E.Pihla hobusega sõitsime tagasi linna. Peatusime Järve tänaval (Ezeru iela) ühe pagariäri ees, kus sain tuttavaks veel kahe eestlasega: pagari Elmar Koemetsaga ja nahaparkal Kollistiga. Koemets kutsus mind pühadeks maale, oma isatallu leegionärist venna lahkumispeole. Võtsin kutse suurima rõõmuga vastu. Õhtupoolikul paigalevõtule ei läinud, sest olime magama jäänud. Hiljem küsisin end pühapäevaks vabaks, mida ka lubati. Sõitsime juba õhtul kell 19.00 välja. Kohale, Markalne valda jõudsime umbes kella 23-ks.30. aprill, pühapäev
    Hommikul magasime kaua. Lõunani ajasime niisama juttu. Veidi enne lõunat kolis üks perekond tallu. Neid oli aitamas paar tütarlast naabrusest oma hobustega. Lõunat sõid nad ka siin. Pärast tegime väljas paar pilti. Hakates koju sõitma, kutsus teine tütarlaps, Valtrute Gusare, kes rääkis ka veidi saksa keelt, end saatma. Läksingi kuni tema koduni 4 km kaugusel. Kui tagasi jõudsin, tuli varsti uusi külalisi, nende hulgas üks sõjaväelane Eestist. Et viina ja õlut oli laialt, siis tõusis vastavalt ka tuju. Nagu lubas, tuli ka päevane tütarlaps tagasi. Tants kestis raugematu hooga öö läbi.1. mai 1944, esmaspäev
    Varahommikul saatsin V.G. koju. Ilm oli külm ja tee pikk, võttis tuju võrdlemisi alla. Tagasi tulles pidasin paremaks teisi enam mitte segama minna, vaid otsekohe Marienburg`i tagasi marssida. Astuma hakkasin kell 4 ja kohale jõudsin 7.15. Mehed olid juba paigale võetud ja nii läksin koju ning heitsin magama. Õhtupoolikul ei olnud pärast paigalevõtmist midagi. Käisime paar korda laatsaretis sõpru vaatamas. Sain kaks kirja: ühe isalt, teise Hilja Kaintsilt. Heitsime varakult magama.

    2. mai, teisipäev
    Hommikupoolikul olime laatsareti juures tööl. Õhtupoolikul oli mingi laskeharjutus. Meie aga sinna ei läinud, vaid selle asemel kõndisime hoopis linna. Peale õhtusööki külastasime veel härra Saart ja hiljem ka härra Koemetsa. Kirjutasin Valtrute Gusarele kirja (saksa keeles).

    3. mai, kolmapäev
    Hommikupoolikul viilisin töölt kõrvale. Lõuna ajal käisin linnas, lasksin habet ajada. Lõunase paigalevõtu ajal saime eilse viilimise eest väikese peapesu. Muud teenistust täna ei ole. Õhtul käisime kohaliku eestlase härra Kääri juures, kus olime õhtuni. Esimene päev, mil ei saanud aega haiglasse minna. Kirjutasin vastuse Hilja Kaintsile.

    4. mai, neljapäev
    Hommikul olin laatsareti juures tööl. Pärast lõunat oli ette nähtud sisetund. Meie, eestlased ja lätlased, läksime kaevikuid kaevama. Pärast õhtusööki käisime fotograafi juures, kus lasksime teha igale 6 passipilti. Sealt siirdusime Edgar Pihla poole, kes elab Miera iela nr.22. Seal olime hilja õhtuni. Lõuna ajal teatati, et laatsareti külastamine on nüüdsest peale keelatud.

    5. mai, reede
    Hommikupoolikul olin jälle laatsareti juures tööl. Nägime ka, kuidas enamik eestlasi haiglast välja läks ja otse väeossa tagas. Lõuna ajal käisin veel kord Pihla pool, tõin varrukavapi valmistamiseks riiet. Meie õuemajas elab üks vana rätsep, kes meeleldi oli nõus mu vaeva vähendama ja vapi valmis õmblema. Õhtupoolikul olime töölKantslimäel (Kanceles kalns). Õhtu veetsime kodus.

    6. mai, laupäev
    Täna töötasin köögi juures, kus kohtasin ka Pihla. Lõuna ajal sain oma vapi kätte. Papile ja varrukale õmblesin selle ise. Õhtupoolikul tööteenistus Kantslimäel. Veidi enne töö lõppu käis meid seal vaatamas ka linna komandant, oberstleitnant. Õhtu veetsime Pihlade pool.

    7. mai, pühapäev
    Hommikupoolikul olime halva ilma tõttu kodus. Kell 11 oli rivistus ja siis lõunasöök. Söögisabas seismise ajal tutvusime lähemalt härra Kollistiga, kelle majas meie köök asub. Pärast lõunat käisime keelule vaatamata haiglas poisse vaatamas. Hiljem olime Pihlade pool, sealt läksime Trepimäele, käisime ka vaatetornis ja tegime ringi ümber kalmistu. Hauatähistel palju eesti nimesid. Tulime kaunis varakult koju ja heitsime magama

    8. mai, esmaspäev
    Maikuu kohta haruldaselt külm ja tuuline ilm. Töötasime Kantslimäel. Lõuna ajal peavalu tõttu sööma ei läinud. Õhtupoolikul jälle Kantslimäel. Sain kaks kirja: ühe Mealt (sisaldas ajalehe väljalõike tänavuste Pärnu gümnaasiumide ja kutsekoolide lõpetajate nimedega) ja teise Viinist, tädimehelt. Õhtul käisime härra Kääri pool

    9. mai, teisipäev
    Hommikupoolikul sadas lund. Ilma sinelita mehed lasti koju, teised läksid tööle. Olin lõunani voodis. Õhtul külastasime härra Kääri, sealt siirdusime edasi härra Tõugjasepoole, kus olime hilisõhtuni.

    10. mai, kolmapäev
    Hommikupoolikul töötasin laatsareti juures. Koju jõudes leidsin eest kirja Valtrute Gusarelt (läti keeles). Õhtul käisime hr. Saare juures, kes mulle saadud kirja tõlkis. Seal sain ka teada, et nad olid ühe kirja tagasi saatnud, arvates, et ma olen juba ära sõitnud.

    11. mai, neljapäev
    Olin terve päeva voodis haige, peavalu ja palavik, süüa ei taha. Ilm olevat peale lõunat järsku soojaks läinud.

    12. mai, reede
    Hommikupoolikul olin veel voodis. Peale lõunat tundsin end juba niivõrd tervena, et võisin taas kaevikute kaevamisele asuda. Pärast tööd saime kaks pakimarki. Käisime postkontoris kirjamarke toomas. Hiljem olin velskri juures, kes mõõtis temperatuuri ja andis tablette. Õhtul käisime Pihlade pool. Panin kirja posti, mille olin kodustele kirjutanud juba 10.kuupäeval.

    13. mai, laupäev
    Ilm haruldaselt soe, tuuletu. Kaevasime nii hommiku- kui ka õhtupoolikul Kantslimäel kaevikuid. Lõuna ajal tõin oma pildid ära (fotoäri Alberta Maksima, Ezera iela 1).Õhtul käisime pargis jalutamas.

    14. mai, pühapäev
    Hommikul magasin kaunis kaua. Enne paigalevõtmist käisime sokke pesemas. Ilm väga ilus ja soe, vesi aga veel külm. Lõuna ajal olime Kollisti pool raadiot kuulamas. Sealt läksime haiglasse. Õhtu eel käisime Pihlade pool. Siis kolasime paar tundi Templimäel, sealt naastes tulime veel kord Pihlade juurest läbi.

    15. mai, esmaspäev
    Hommikupoolikul töötasin laatsareti juures. Sealt ära tulles kohtasin Todt`i autoparanduse töökojas üht eestlast. Pärast lõunat töötasime Kantslimäel. Peale töö lõppu saime ½ l viina ja seepi. Õhtul külastasime hr. Kääri, sealt siirdusime hr. Vindi poole, kus olime hilja õhtuni.

    16. mai 1944, teisipäev
    Ennelõunal kaevikute kaevamine, pärast lõunat samuti. Saanud vaevalt koju, kui hr. Käär jalgrattaga meile tuli. Siis läksime koos linna. Vahetasime oma pesu ümber ja läksime edasi hr. Vindi poole. Seal võtsime napsi kella 6-ni.Kodust võtsin veel teise pudeli viina ja läksime hr. Pihla juurde, kus olime ligi poole ööni.III vihiku lõpp.II Meenutusi

    1.Tagasi väeossa

    Selline lahe ja logelemise elu kestis veel paar nädalat. Kosujate kompaniis viibis tavaliselt ikka neli-viis eestlast ja ka meie lävimine kohalike eestlastega oli kogu aeg võrdlemisi elav. Suurem pidu peeti suvistepühade ajal 28. ja 29. mail läheduses peamiselt eestlastega asustatud külas. Kohtusime seal ka paari läti leegionäriga.
    Juuni alul kirjutati mind koos ühe Tallinna mehega kosujate kompaniist välja ja suunati oma väeossa tagasi. Küsisime lühiajalist puhkust, et möödaminnes kord ka kodust läbi käia. Seda ei antud, öeldi lahkesti, et küll te väeosast saate. Koduigatsus oli aga väga suur, seepärast otsustasime puhkuse ise võtta ja mitte just väga lühiajalise. Selle asemel, et sõita Valga`st Tartu ja Tallinna kaudu Paldiskisse, nagu nägi ette marsikäsk (Marschbefehl), sõitsime hoopis kitsarööpmelisega Pärnusse, kust teine mees edasi Tallinna sõitis, mina aga läksin oma koju Aresse. Seal olin juuni lõpuni, siis pidin lahkuma, sest kohalik konstaabel hakkas juba huvi tundma mu “puhkuse “ pikkuse vastu. Kuna minu dokumendid ei olnud juba ammu enam kehtivad, siis ei riskinud ma ”ketikoerte” kartusel Pärnu jaamast rongile minna. Ema viis mind hobusega Tori jaama, kus elas tema tädi Leena. Sealt sõitsin jälgede segamiseks kõigepealt Tallinna kaudu Tapale, kus teadsin asuvat sõjaväe kogumis-jaotuspunkti. See oli sõidu riskantseim osa, sest vahelejäämise võimalus oli väga suur. Jõudsin siiski õnnelikult Tapale. Jaotuspunktis suutsin kahele sakslasest ülemveltveeblile selgeks teha et otsisin kuu aega mööda Saksamaad oma väeosa taga. Peagi leidsid nad tarkadest paberitest et see “kadunud” tagavarapataljon asub hoopis siinsamas Eestimaal, Paldiskis. Mõlemapoolne rõõm õnneliku lahenduse puhul oli muidugi suur. Mulle anti uued dokumendid ja toidukaartid ning sõit läks tagasi Tallinna poole. Nüüd oli olemine julge. Väeosa staapi jõudes kohtasin esimesena klassivend Richard Eesmaad, keda viimati nägin mõni kuu tagasi Narva lähistel. Tema oli nüüd pataljoni staabis kirjutaja. Rääkisin temale oma seiklustest ja palusin head nõu asja lahendamiseks, sest vaevalt oleksid meie ülemused mu muinasjuttu Saksamaad mööda väeosa otsimisest uskuma jäänud.(Hiljem kuulsin ,et selline väeosa “tagaotsimine” oli meie poiste hulgas kaunis laialt levinud nähtus. Mõni ettevõtlikum olevat otsaga isegi Prantsusmaale jõudnud). Koolivend korraldaski kõik nii, et mul mingeid pahandusi ei tekkinud. Nii algas minu ligi kuuajaline teenistus Paldiskis.2.Paldiskis
    Kasarmuks oli meil venelaste poolt 1940 aastal ehitatud suur üheruumiline kivibarakk, mõõtmetega umbes 15×16 m või veelgi suurem. Selles oli kuus rida kolmekordseid narisid. Osa meeskonda oli paigutatud ka teistesse hoonetesse. Minagi sain hiljem koha ühte väiksemasse puumajja. Seal sai isegi magada, ei olnud niipalju kisa ja lärmi ümberringi. Üht meeskonnahoonet hüüti ”rebaseuruks”, ju siis elasid seal major Rebase pataljoni mehed. Vahetevahel tegime veidi ka õppust ja käisime vahiteenistuses. Enamasti logelesime niisama ja mängisime kaarte. Peale eelpool nimetatud klassivenna kohtasin siin veel paari tuttavat: toidulaos oli Are poiss Mihkel Raiesmaa, teist Are poissi, Enno Siimu nägin möödasõidul Klooga jaamas. Paar päeva enne rindelesõitu sain kokku hea sõbra ja pinginaabriga Pärnu I Gümnaasiumis Arved Nõmmega, kes oli just saabunud värske ohvitserina Bad-Tölzi sõjakoolist. Tema kutsuti Eesti Leegioni eelmise aasta kevadel, seega pool aastat enne meid.
    Suureks vahelduseks muidu nii üksluises elus oli üks pikem teenistusreis Lätimaale, hobuseid tooma. Komando moodustati mõnekümnest poisist ja kolmest-neljast allohvitserist. Kas ka mõni ohvitser eesotsas oli, ei mäleta enam. Anti välja võrdlemisi korralik marsitoit ja igaks juhuks ka relvad – veeuputuseelsed Jaapani vintpüssid kümnekonna padruniga. Kaliiber oli kuidagi harjumatult väike, nii 5,5-6,0 mm ümber. Kas need pauku ka teha võisid, ei tea, ei proovinud. Teeleasumise aega pole meeles, mäletan vaid seda, et Riiga jõudsime varahommikul. Paari tunni pärast sõitsime edasi Daugava kallast pidi ida suunas, peaaegu Krustpilsi (sks.Kreuzburg) linnani. Oli väga ilus kesksuve ilm, käisime jões suplemas, võtsime päikest.
    Järgmisel hommikul hakati hobuseid vaguneisse laadima. Kust need hobused pärit olid, ei tea, paistsid olevat “kutselised sõjaväelased”. Igasse vagunisse määrati kaks või kolm poissi valvureiks ja hobuste hooldajaiks sõidu ajal. Keskpäeval hakkasime tuldud teed tagasi sõitma. Suuremates jaamades oli tihti pikemaid peatusi. Kus me öö veetsime, ei mäleta, küll on aga meeles järgmise päeva sõit. Ilusa ilma tõttu reisisime peamiselt vaguni katusel, sinna kogunes vahepealsetest jaamadest ka eraisikuid, samasuguseid kutsikaeas poisse ja tüdrukuid kui meiegi. Oli tore ja lõbus sõit. Õhtuks jõudsime Kehra jaama, kus laadisime hobused maha, korraldasime rivikolonni ja marssisime Jägala laagrisse. Seal oli mingi suurtükiväe õppelaager ja muid väeosi. Öösel andsime hobused üle ja keerasime end heinapallide vahele magama.
    Hommikul ärgates selgus, et olime jäänud täiesti omapead – ülemused olid kuhugi haihtunud. Ega me selle üle eriti ei kurvastanudki, toidukaartid olid meil olemas, teistest dokumentidest ei pidanud me vajalikuks üldse midagi arvata. Pesime end jões, sõime ja hakkasime vaatama, mis edasi saab. Ühes olime kõik enam-vähem üksmeeles: Paldiski linn koos meie tagavarapataljoniga ei kao niipea kuhugi, nii et sinna tagasiminekuga kiiret ei ole. Kujunesid kolme-neljamehelised grupid, kes hakkasid iseseisvalt tegutsema. Lonkisime Kehra tagasi, sealt rongiga Tallinna. Päeval kõndisime linnas ringi, õhtul leidsime ööbimispaiga ühes sõdurite kogunemiskohas. Järgmisel päeval, mis oli laupäev, võtsime ette suurema eneseharimise(välise), varustasime end toidumoonaga Balti jaama toitlustuspunktist ja läksime jälle linna “vallutama”. Õhtul oliLindamäel midagi välipeo taolist. Noori oli palju koos, nende hulgas rohkesti igat masti mundrimehi, orkester mängis, tantsiti. Juhtus nii, et pidime peaaegu ühele verivärskele saksa mitsmanile peksa andma, kes hakkas meiega norima, sest me ei suvatsenud talle au anda. Õnneks taipas ta õigel ajal, et on üksinda eestlaste keskel ja taandus mitte eriti väärikalt. Tuli ette veel üht kui teist, aga esmaspäeva hommikul jõudsime siiski õnnelikult Paldiski. Kas kõik poisid tagasi tulid, ei tea öelda. Andsime oma püssitörtsud lattu ära ja olime vabad, keegi rohkem enam meie reisi ega seikluste vastu huvi ei tundnud. Tagantjärele mõeldes paneb imestama, kui muretult me kõike võtsime ja kui lõdvaks oli sõjaväes kord läinud – mitukümmend sõdurit (ja ega`s meie üksinda) kolas omapead ilma dokumentideta mitu päeva tihedalt sõjaväega asustatud piirkonnas ringi, ilma et keegi oleks meid tülitanud.

Veel on meelde jäänud paar venelaste pommirünnakut Paldiski linnale ja sadamale. Õhuhäiret anti küll sageli, peamiselt öösiti, kuid igale ei järgnenud rünnakut. Ühel ilusal päikesepaistelisel keskpäeval tuli madallennul üle meie peade lennuk. Mõtlesime, et on sakslane, sest ta vilksatas meist üle nii kiiresti, et ei jõudnud eraldusmärke näha. Kui aga mõne sekundi pärast käis sadamas tugev kärgatus ja flakid (Fliegerabwehrkanone= õhutõrjekahur) hakkasid haukuma, siis oli selge, et see oli külamees Peipsi tagant. Pärast poisid, kes sadamas käisid, rääkisid, et oli osav sell – löönud ühe pommiga kai ääres seisnud väiksema sõjalaeva keskelt pooleks. Ühe öise pommirünnaku ajal sai pihta peamiselt linn.
2.Rindele

20 juuli paiku hakati koostama marsikompaniisid Narva rindele saatmiseks. Selle sagina sees kohtasingi äsja Bad-Tölzist naasnud värskeltküpsetatud leitnanti Arved Nõmme, koolivenda Pärnu päevilt. Ta oli määratud meie pataljoni käsundusohvitseriks. Rõõmsa kohtumise tähistamiseks kutsus ta mind ohvitseride kodusse (Führerheim), kus jõime mõne kruusi õlut. Meeste kompaniisse jaotamisel sattusin 3.kompanii kirjutajaks. Esimene töö oli kiiresti koostada täielik isikkoosseisu nimekiri, koos kõige sinna juurde kuuluvaga.
Õhtul paigutati kogu pataljon 36-le lahtisele veoautole ja algas sõit Narva poole. See teekond läbi Keila, öiselt tühja Tallinna ja Põhja –Eesti loopealse maastiku oli omamoodi elamuseks. Kõik oli hoopis teistmoodi kui mõne kuu eest, veebruaris-märtsis, mil me umbes samades kohtades lumes ja tuisus mässasime. Ei tea, kui paljudel võis tekkida mõte, et mitte kõik meist, verinoortest poistest ei pöördu tagasi, et sõda nõuab oma osa ka meie seast. Edasised sündmused näitasid, et jääjaid langenute, haavatute ja teadmata kadunutena oli tunduvalt rohkem kui tagasitulejaid.
Saatus tahtis et selle matka esimese “ohvri” au langes minule. Juhtus nii, et kuskil Jõhvi lähistel jäi meie autojuht vist magama ja auto vajus küljeli kraavi. Auto alla jäämise vältimiseks püüdsin end sellest võimalikult kaugele tõugata, kuid ei jõudnud teist jalga siiski küllalt kiiresti järele tõmmata ja see jäi maa ning puldanitoe vahele. Õnneks oli maapind pehme ja asi piirdus vaid hüppeliigese väänamisega. Konju lähedal laaditi pataljon kõige täiega maha ja algas allüksuste korrastamine. Jälle nimekirjade võrdlemine, toidulevõtmine, relvade väljaandmine jne. Mulle anti veel paar poissi appi. Seda oli ka hädasti vaja, sest jalg hakkas ikka rohkem valu tegema. Tehti tugev mähis, see kergendas veidi, kuid käimine oli siiski väga valus. Konjus olime päeva või kaks, siis edasi Sinimägedesse. 3.Lahingud Sinimägedes
Sinimägesid on teatavasti kolm: alates läänest – Tornimägi, Põrguhauamägi ja Pargimägi, tolleaegses rinde kõnepruugis vastavalt Kõrgustik 69,9, Grenaderimägi ja Lastekodumägi. Rindejoon kulges sel ajal alles Narva jõe joonel. Läänepoolsel kaldal, Sinimägedest lõunas oli vaid nn. Auvere kott, mis püsis seal juba talvest saadik. Sinimägede põhjanõlvad on järsud, lõunapoolsed aga laugjad. Narva maantee kulges sel ajal Tornimäe lõunanõlval, maantee ja mäe vahel oli siis ja on ka praegu Sinimäe kalmistu. See maantee oli tähtis ühendustee Narvaga. Kuna aga Tornmäel asuvat teelõiku võis Auvere kotist pideva kahuritule all hoida, siis oli liiklemine sellel teel väga ohtlik ja raskendatud. Seepärast ehitasid sakslased teise tee Tornimäe põhjapoolse, järsu nõlva alla. See oli kahuri- ja minipildujatulele surnud tsoon. Tee ja mäenõlva vahel paiknes paarkümmend ümarpalkidest tehtud, talusaunu meenutavat punkrit. Neis olid laod ja meeskonnaruumid. Meie s.o. kompaniitrupi mehed, kelle hulka kuulusid kompaniivanem, kirjutaja, toitlustaja, relvur, sidemehed ja veel mõned, asusime ühte sellisesse punkrisse ja seadsime end seal korralikult sisse. Sinimäed olid kõvasti kindlustatud. Tornimäe sisemuses asusid suured laod, staabiruumid, varjendid ja muu. Mul oli mitu korda sinna mäe sisse asja. Seal õnnestus mul näha esimest ja viimast korda ka meie pataljoniülemat. Väljas ei juhtunud teda kordagi nägema. Pataljoni staabis, ikka selle mäe sees, sain jälle kokku koolivenna leitnant Arved Nõmmega. Seal andis ta mulle oma ohvitserimütsi, ütles, et mälestuseks. Sinimägedes ma seda ei kasutanud, küll aga hiljem Sirgala soos
Ega rahulikku elu seal kauaks ei olnud. Juba järgmisel päeval käsutati meeskond üles mäele, maantee ja raudtee vahele, rindega Auvere suunas. Meie, s.o. toitlustaja (Võru poiss), relvur (Tori poiss) ja mina jäime vastavalt oma kohustustele punkrisse. Tegime seal vajalikud asjad korda, laadisime kuulipildujalinte ja korrastasime relvi. Õhtupoolikul hakkas igav ja otsustasime minna üles mäele vaatama, kuhu teised läksid. Võtsime kaasa peale oma individuaalsete relvade veel ühe kuulipilduja paari lindikastiga ja hakkasime mäkke ronima.
Mäenõlv oli järsk, oma 50º – 60ºvõi rohkemgi ja sellel kasvas tihe lehtpuumets. Andis päris ronida. Mäe lõunanõlv oli samuti kaetud metsa ja võsaga, sekka ka mõni lagedam koht. Leidsime eelmise sõja aegsete kaevikute jälgi. Uurisime neid , liikudes edasi Auvere suunas, kus teadsime kompanii olevat. Sealtpoolt kostis pidevat podinat, aeg-ajalt ka üksikuid toekamaid kõmakaid. Naersime veel omavahel, et näe, meie poisid on naabrimehega tülli läinud.
Varsti aga otsiti ka meiega tüli. Nimelt hakkas kahtlaselt lähedale kukkuma “käkke”(nii nimetati rindekeeles miinipilduja miine). Et mitte lollilt pihta saada, heitsime ühte madalas võsas olevasse lohku pikali. Tulid veel mõned “käkid”, siis tekkis hetkeline paus. Kuulsin kuis üks meist hüüdis: ”Poisid, paneme minema!” Olime kui üks mees püsti, kümmekond kiiret hüpet ja maandusime kõik korraga vanas kinnikasvanud kaitsekraavis. Vaevalt saime pead tõsta, kui seljataga käis kõva kärakas, muld, kivid ja miinikillud paiskusid vingudes üle meie võsasse. Tagasi vaadates nägime, et lohk, kus hetk tagasi lamasime, oli saanud otsetabamuse: terve pesa oli segamini pööratud ja suitses. Siis tekkis küll külm higi laubale, saime esimest korda aru, et oleme sõjas ja et surm liigub siin üsna vabalt ringi. See oli ka viimane “käkk”, pärast seda valitses vaikus. Hakkasime juhtunut arutama ja nüüd selgus kõige imelikum, mulle tänaseni mõistatuseks jäänud asi. Tuli välja, et mitte mina üksi, vaid ka teised kaks olid kuulnud kedagi ütlevat: ”Poisid, paneme minema!” ja nad olid kindlad, et seda ütles keegi kaaslastest. Ükski meist ei öelnud neid päästvaid sõnu, kuulsid aga kõik! Mis see oli? Kes meid siis hoiatas? Need on küsimused, millised on senini vastuseta. See oli esimene tõsisem juhtum, kus olin õnnega lausa kaelakuti koos. Ka edaspidi ei jätnud õnn mind maha ja ma jõudsin sellest möllust vigastamatult koju tagasi Tookord ei osanud me nooruserumaluses oma imepärasele pääsemisele rohkem tähtsust omistada. Luusisime veel veidi ringi, maanteeni ega kalmistuni, kus kompanii pidi olema, me ei jõudnudki. Pöördusime tagasi, sest õhtused ülesanded ootasid. ”Kodus” oli aga vahepeal vene mees pahandust teinud: meie punker, nagu paljud teisedki, oli pihta saanud, üks pool täiesti purustatud. Korjasime palgijuppide vahelt oma vähesed asjad ja kolisime teise, terveksjäänud punkrisse. Asi oli nimelt selles et vastane oli Narva –Jõesuu lähedal üle jõe tunginud ja andis sealt tulelöögi Tornimäe põhjapoolsele nõlvale, sellest siis need purustused.. Järgmisel päeval kutsuti ka meie kolmik üles mäele, kus kompanii oli asunud uuele positsioonile, suunaga itta, mõnevõrra Narva poole sellest kohast, kus eelmisel päeval seiklesime. Seal olid hästi ettevalmistatud positsioonid, täisprofiilis kaitsekraavid korralikkude kuulipildujapesadega ja ühenduskäikudega. Meeskondade jaoks olid kaevatud maasse punkrid, mis pealt kaetud mitme palgikihiga ning mullaga ja okstega maskeeritud. Me võtsime selle majapidamise üle diviisilt“Nordland”. Oli näha, et seal oli jõukalt elatud, igatahes jätsid nad maha palju head varustust, mida neil nähtavasti enam vaja polnud. Küll oli seal tekke, paksu voodriga pikki talvesineleid, tööriistu, sidetehnikat ja muud. Eelmisel päeval polnud me seda väeosa märganud, sest peale osava kamuflaazi varjas kõike ka põlismets ja tihe võsa. Kompaniiülema komandopunkt seati sisse ühes võrdlemisi avaras punkris paarsada meetrit kaevikuteliinist tagapool. Sinna mahutati peale juhtkonna veel side- ja majandusmehed, kokku võis punkri alalisteks elanikeks olla 10-12 meest. Kompaniipunkrist arvata 25 –30 m kaugusel oli ühe rühma punker, teiste rühmade punkrid olid kaugemal. Esimene päev kulus rinde ülevõtmiseks ja elamise sisseseadmiseks. Et esimene rindejoon kulges kuskil Lastekodu- ehk Pargimäest ida pool s.o. 2-3 km kaugusel, siis vastane meid esialgu väga palju ei seganud. Vahel harva andis miinipildujatest ja kahuritest häirivat tuld. Esimese öö veetsime meie, see eespool mainitud kolmik, suures kompaniipunkris. Seal oli aga elu väga kärarikas, magamine häiritud ja liig ülemuste silma all kah. Otsustasime endile ise privaatpunkri ehitada. Leidsime mõnekümne meetri kaugusel lohu (või oli see eelmise sõja aegne mürsulehter?). Süvendasime ja laiendasime seda vajalikul määral. Seejärel vedasime mäe alt venelaste suurtükitulest lõhutud punkrite juurest parajaid palgijuppe. Andis päris tirida järsust mäest üles. Ja neid läks palju vaja, sest lagi pidi tugev saama. Leppisime omavahel kokku, et tulelöökide korral tuleme kindlasti siia varjule, samuti öösel magasime seal. Õige pea läkski tants lahti.Ei mäleta enam täpset kuupäeva, aga see pidi tagantjärele tarkuse kohaselt olema 25.või 26.juulil, kui kõik algas. Esiti arvasime, et tegemist on tavalise tulelöögiga, läksime rahulikult oma varjendisse ja jäime peatset tule lakkamist ootama. Algas aga hoopis midagi tõsisemat – tõeline Trommelfeuer (marutuli), mis vaibus alles järgmisel päeval. Ja selle aja jooksul ei tekkinud meil kordagi tahtmist ega vajadustki nina välja pista. Keegi meist püüdis lõõpida, et kes ütleb: kindel nagu kalju, tunned, kuidas kalju väriseb. Oli ka põhjust nii öelda. Nähtavasti olidSinimäed koos oma lähema ümbrusega tõsiseks lukuks vaenlase teel Eestisse. Meile sadas nende tundide jooksul kaela kõikvõimalikest torudest ja lennukeilt tohutul hulgal mürtsuvat, paukuvat, purustavat, põletavat, kõike elavat hävitavat materjali. Küllap seal hulgas oli ka Ameerika –onu ”humanitaarabi” oma pretentsioonikale liitlasele. Tulemöll oli pidev, ilma oluliste vaheaegadeta. Lennukid käisid lainetena, igat seltsi torud, ühes arvatud ka ”katjuušad ” (meie kõnepruugis Stalini orelid), töötasid vist küll ilma vahetuseta. Kas ka meiepoolsed jämedamad torud vastasid, ei osanud meie, algajad sõjamehed otsustada. Niisama äkitselt, kui tulemöll algas, ta ka lõppes. Vaikus oli alul kuidagi imelik. Läks hea tükike aega, enne kui usaldasime oma varjupaigast välja piiluda. Avanes kohutav vaatepilt: kui enne kattis mägesid ja lähemat ümbrust kõrge mets ja võsa, siis nüüd ei olnud esmapilgul näha ainsatki rohelist oksa, kõik oli tundmatuseni muutunud. Põlispuud olid 1- 2meetri kõrguselt või isegi maapinnast saadik otsekui nüri noaga maha lõigatud, oksad ja võsa mullaga segi puruks pekstud. Kõige selle kohal hõljus lämmatav püssirohusuits. Sõjameeste hulgas on levinud ütlemine, et ega mürsk teist korda samasse kohta kuku. Siin see reegel enam ei kehtinud – tule tihedus oli niivõrd suur, et mürsud ja pommid lihtsalt PIDID maapinna mitmekordselt segi pöörama.
Varem oli maastik kinnine, ei näinud isegi mäelt kuigi kaugele. Nüüd avanes avar vaade igasse suunda. Põhja pool paistsid mägede ja mere vahel põllud ning heinamaad, mis kaetud tuhandete mürsu ja pommilehtritega, näha oli ka meri. Lõunas paistis raudtee. Sellele tulelöögile järgnes jalaväe rünnak eesliinil, meist 2-3 kilomeetrit ida pool. Meie kompanii vist eriti suuri kaotusi ei kandnud, igatahes midagi kohutavat pole meelde jäänud. Punkrid ja kaitsekraavid olid põhiliselt tarvitamiskõlvulised. Lühikese toibumise järel algas kibekiire meeskondade ümberkomplekteerimine ja kaitserajatiste korrastamine, sest tuli olla iga hetk valmis rünnaku tõrjumiseks või uueks tulelöögiks. Varem olid kaitseliinid metsast ja võsast varjatud, nüüd aga oli raske leida vähegi suuremaid oksi kasvõi kuulipildujapesade maskeerimiseks, rääkimata mahukamate objektide varjamisest. Meie privaatpunker oli sellele madinale päris vaprasti vastu pidanud, tuli ainult veidi lage kohendada ja uuesti maskeerida. Järgnevatel päevadel häirisid meie tegemisi vaid üksikud väiksemad tulelöögid. Peamised lahingud käisid kuni paar kilomeetrit ida pool, Lastekodu (Pargi) jaGrenaderi(Põrguhaua) mägedel. Need mäed käisid korduvalt käest-kätte. Kord jõudsid punasõdurid isegi Tornimäe idanõlvale, löödi sealt aga õige varsti tagasi. Vasturünnakust võtsid osa ka meie poisid. Vastane püüdis ligi kahe nädala jooksul iga hinna eest Sinimägede lukku lahti murda, selleks ei olnud tal kahju ei laskemoonast, relvadest, sõjamasinatest, veel vähem sõduritest, keda kroonukeeles lihtsalt elavjõuks kutsutakse. Kuid riiv osutus liiga tugevaks ja ta loobus kalliks läinud rünnakuist. See lühike rindelõik oli tõesti tugevasti kindlustatud ja relvastatud. Kord, kui läksime paari poisiga mingi ülesande täitmiseks tagalasse, nägime oma silmaga suurel hulgal suurtükipatareisid, mida tahapoole, seda pikemaks ja jämedamaks läksid torud. Mägede vahetus läheduses oli arvukalt nn. uduheitjate (Nebelwerfer) patareisid. Need kuue-ja kaheteisttorulised reaktiivmürske tulistavad seadeldised, midagi “Stalini orelite” taolist, tekitasid erilist läbilõikavalt kriuksuvat heli. Meist Vaivara poole oli ühel lagendikul suur arvata 70-80 mürskpommist koosnev ”möirgavate lehmade”(heulende Kühe) patarei. Need kujutasid endist umbes 40-50 cm läbimõõduga vast meetripikkusi paraja nurga all maapinnale asetatud reaktiivpomme. Tabamistäpsus neil ilmselt eriti suur ei olnud, kuid tulejõud selle-eest kohutav. Teele saadeti nad elektrivoolu abil (nägin juhtmeid). Ühel õhtul, juba pimedas, kui ivanid ebasoovitavalt suurt agarust üles näitasid. läkitatigi see “möirgav lehmakari” neid rahustama. Küll oli kole ulgumine ja möirgamine, kui väljakutäis pomme peaaegu korraga minema pani.Mõnekümne sekundi pärast algas Venemaa pool suur maa- ja õhuvärisemine, taevas oli tükk aega punane ja valge, otsekui oleks päike tõusma hakanud. Mõju oli suur – kuni uue päevani valitses idakaares rahu ja vaikus. Taolisi patareisid võis seal rohkemgi olla, mina nägin ainult seda üht.
Sinimägedes tutvusime ka uue lähivõitluse relvaga nn. “Hitleri vikatiga”. See oli lühike, lühendatud vintpüssipadrunitega ja sarvekujulise magasiniga automaatrelv. Tulejõud oli palju võimsam kui seni kasutuses olnud püstolkuulipildujal (MPi). Peab ütlema, et relvade ja laskemoona puudust, vaatamata kuuendale sõja-aastale, meil ei olnud, ei Sinimägedes ega ka hiljem, Sirgala soos.
Sinimägede lahingu päevilt on meenutada mõningaid sündmusi ja juhtumeid. Nagu eespool öeldud, oli meil kolmel, relvuril, toitlustajal ja minul kindel kokkulepe, et tulelöökide ajal varjume oma väikses punkris. Seda me igakord ka tegime, kuni… Oli jälle võrdlemisi tugev õhurünnak, kuid Võru poiss varjendisse ei ilmunud. Ei pööranudki eriti tähelepanu rünnakule, vaid peamiselt arutasime, miks sõber kokkuleppest kinni ei pidanud. Kui taas vaikus saabus ja me punkrist väljusime, nägime midagi hirmsat: kompaniipunkri taga asunud rühmapunker oli saanud otsetabamuse arvata pooletonnise lennukipommiga. Asusime kohe päästetöödele kuid elusana ei õnnestunud kedagi välja tuua. Esimest ohvrite hulgas, kes maapinnale toodi, oli ka meie sõber. Olime sellest niivõrd löödud, et ei suutnud relvurist sõbraga kauem väljakaevamise juures olla. Hiljem selgus, et punkris oli olnud 38 meest. Õhtul saatsime langenud sõbrad ja lahingukaaslased tagalasse nende sängitamiseks vennashauda, kuuldavasti Jõhvi. Mitu päeva vaevas meid küsimus- miks sõber ei pidanud kokkuleppest kinni ega tulnud varjule oma punkrisse? Vastust me ei leidnud.
Mäletan juhuseid, mil inimene aimas ette oma peatse huku. Oli meil seal üks vanem sõdur (tähendab: meie suhtes vanem, aastaid 30-35 ringis), väga rahulik ja sõbralik mees. Igal võimalusel rääkis ta meile oma rahuaegsest elust Tallinnas ja püüdis meid, nooremaid, lohutada, et küllap me siit põrgust ikka veel pääseme. Tema lemmiklause oli: ”Pole viga, sõbrad”. Enda kohta ütles ta aga rohkem kui üks kord, et ega mina küll eluga ei pääse, kohe selline tunne on. Ja ühel hommikul leidsimegi ta oma laskepesast, killuhaav peas. Ei olnudki mingit erilist tulistamist, vaid tavaline häiretuli, aga tema eelaimuse täideminekuks aitas.
Teine oli alla kahekümnene poiss, kes igakord tulelöögi ajal jättis maha oma koha kaitsekraavi tulepesas ja hakkas varju otsima suuematest varjenditest, ise hüsteeriliselt karjudes: ”Ma saan pihta! Ma saan pihta!” Kuni ta ükskord leitigi surnult kompaniipunkri madalast jooksukraavist, mõni samm enne ukseava. Ei jõudnud kohale, aimus läks enne täide. Kuigi meie positsioon oli eesliinist mõnevõrra tagapool ja aktiivne lähivõitlus oma rünnakute ja vasturünnakutega enamasti siiani ei ulatunud, kandsime siiski peaaegu iga päev kaotusi. Üks valusamaid mulle isiklikult oli see, kui ühel hommikupoolikul pataljoni staapi minnes leidsin mäe küljel staabi sissepääsu lähedal langenuna oma sõbra ja klassivenna leitnant Arved Nõmme. Ta oli just äsja saanud mürsu- või miinikilluga raske kõhuhaava, surm oli ilmselt silmapilkne. Alles mõne päeva eest andis ta mulle oma ohvitserimütsi (kas ka see oli eelaimus?) ja vähem kui poolteist aastat tagasi olime istunud ühes koolipingis. Sõber Arved oli ka ainus ja viimane varasemast ajast tuttav poiss kogu Sinimägede lahingute ja edaspidiste sündmuste jooksul, kellega kokku juhtusin. Sellised asjad panevad isegi nooruki elu ja surma üle tõsiselt järele mõtlema. Hoolimata sellest et rindel on surm kohutavalt sage ja kohutavalt igapäevane asi, aga ikkagi…
Meenuvad veel mõned sõjamehe elu iseloomustavad seigad Sinimägede lahingu päevilt. Kui kohusetruud ja ennastsalgavad olid tolleaegsed vaevalt 20-aastased noorukid, näitab ühe meie kompanii sidejao poisi lugu. Järjekordse tulelöögi ajal katkes telefoniside, nagu seda väga sageli juhtus, kompanii ja ühe rühma vahel. Tuli minna juhetpidi edasi, leida vigastatud koht ja taastada ühendus. Veidi aja pärast töötas telefon jälle. Hiljem leiti sidemees mõnekümne meetri kaugusel kompaniipunkrist. Ta oli üleni verisena vajunud jooksukraavi põhja ja hoidis juhtmeotsi krampikiskunud käes, jõudmata neid korralikult ühendada. Kuid ülesanne oli täidetud- side töötas taas. Ma ei mäleta, et sellest oleks siis räägitud kui mingist kangelasteost, see oli sõja karm argipäev, kõige elementaarsem sõdurikohuse täitmine.
Et rindel inimelu hind eriti kõrge ei ole, näitab järgmine juhtum. Ühel hommikupoolikul tahtis üks poiss vist ära lipata, igatahes jooksis ta meie kaitsejoonest tagapool asuva võsa suunas. Äkki kerkis ei tea kust kaeviku rinnatisele püsti üks võõras saksa pioneerikapten (roosad paguniäärised), haaras püstoli ja karjus mitu korda: ”Halt! Halt!” Jooksik vaatas korra tagasi, lõi käega ja lidus edasi. Kapten tulistas paar lasku, poiss kukkus esimeste põõsaste juures maha. Siis kostis minu selja tagant pauk, kapten lõi vaaruma, heitis käed laiali ja vajus kraavi põhja. Laskja oli keegi meie meestest, kes, seda ei uuritud ja üldse ei tegelnud selle asjaga rohkem enam keegi. Öösel viidi tapetu koos teiste langenutega tagalasse ja sellega oli vahejuhtum lõpetatud. Jooksik aga tõusis varsti püsti, haaras kahe käega reiest kinni, ilmselt oli sinna kerge haava saanud ja komberdas maantee äärde. Peagi korjas üks rinde poolt tulev maastikuauto ta sealt üles ja viis tagalasse kui õige mehe kunagi
Kord tahtis “Stalini orel” vägisi hinge välja võtta. Tulime kolmekesi mööda maanteed tagant oma mäe poole, kui vasakult, mere suunast hakkas otse meie peale lähenema vastase rakettmürskude jada. Sekundi jooksul tuli otsustada, mida teha. Viskusime parempoolsesse maanteekraavi ja jäime oma saatust ootama. Ja lõppesidki plahvatused vaevalt paarkümmend sammu teispool teed, peaaegu meie kohal. Jälle läks õnneks!
Mulle õnnelikult lõppesid ka veetoomised. Nimelt pidime vett üles mäele tooma Grenaderimäe jalamil olevast allikast. Selle läheduses käis aga peaaegu kogu aeg lahingutegevus. Venelastel oli allika asukoht ja tähtsus teada ning nad hoidsid seda tule all. Öösel oli veetoomine suhteliselt ohutu, kuid valgel ajal võis kergesti pihta saada. Paljud saidki. Mul tuli sealt vett tuua päris mitu puhku, iga kord oli kuulda ka kuulide vingumist, kuid pihtatulejaid neist ei olnud, parasjagu kõhedust tekitasid küll.
Alailma tekkis meil omavahelisi õiendamisi ”vanemate relvavendadega”, sakslastega, keda me millegipärast kämbudeks kutsusime. Ühest verisest arveteklaarimisest oli eespool juba juttu. Teine juhus, mis meelde on jäänud, oli veretu ja parasjagu koomilinegi. Tüli tekkis naabruses asuva saksa väeosa sõduritega kartulipõllu pärast. Ümbruskonna taludest olid elanikud kas ise lahkunud või välja aetud, neil vähestel põllulappidel aga, mis mürskudest ja pommidest veel mustaks pööramata olid jäänud, kasvas vili ja kartul edasi. Mäelt binokliga ümbrust uurides leidsime ühe võrdlemisi hästi säilinud kartulipõllu. Otsustasime minna värsket kartulit tooma. Varsti ilmusid platsi ka sakslased allohvitseriga eesotsas ja nõudsid üpris kurja häälega, et me nende kartulipõllult kohe lahkuksime. Püüdsime neile rahulikult selgitada maailma poliitilist kaarti, ajalugu ja omandiõigust. Nad ei saanud millegipärast meie saksakeelsest jutust aru ja läksid üha ägedamaks. Kui aga üks meie hulgast automaadile padruni rauda lõi ja teised oma torude otsi ka natuke kergitasid, siis said nad suurepäraselt aru ka eestikeelsest jutust. Lahkusime, s.t. nemad läksid ära täielikus üksteise mõistmise vaimus. Meie aga jätkasime kartulite korjamist. Käisime seal veel hiljemgi, kuid saksa mehi enam ei kohanud. Keedetud värsked kartulid võiga maitsesid väga head, kui oleks olnud ka näputäis sool lisada, keele oleks alla viinud.
Üle nädala kestnud lahingud, enamasti väga ägedad, ei toonud vastasele edu. Augusti esimestel päevadel toimusid veel viimased rünnakud ja siis vist sai naabrimehele lõplikult selgeks, et siitkaudu edasiminekut ei ole. Ilmselt tuli puudus kätte ka lahinguvahenditest – relvadest, laskemoonast, sõduritest. Igatahes jäi purustatud Sinimägede ümbruses vaikseks. Meie pataljoni riismed korjati kokku ja sõidutati KUUE (mitte kolmekümne kuue) veoautoga kümmekond kilomeetrit lõuna poole – Sirgala sohu. Mäletatavasti toodi meid Paldiskist Sinimägedesse 36 autoga. Seega kaotasime paari nädala jooksul 30 autotäie jagu mehi, neist enamik küll haavatuid, kuid langenuid oli ka väga palju..
4.Sirgala soos
Ei mäleta enam, kuidas me kohale jõudsime, kuidas positsioonile asusime, kas saabusime täienduseks või toodi meile hiljem täiendust. Tean vaid seda, et uusi mehi oli väga palju ja endisest kokkukuivanud kompaniist sai jälle enam-vähem täiearvuline ja võitlusvõimeline allüksus. Sama toimus tõenäoliselt ka teistes kompaniides. Sirgala sohu jäime kuni rinde lagunemiseni, seega enam kui kuuks ajaks. Rinne oli siin stabiliseerunud, otsest lahingutegevust ei olnud, vastane andis ainult aeg-ajalt tuld miini-ja kuulipildujaist, olid ka mõned kahuritulelöögid. Meie poolt vastati tavaliselt samaga. Eriti on meelde jäänud peaaegu igaöised vastastikused tulistamised kuulipildujaist mitmevärviliste trasseerivate kuulidega. Tõeline tulevärk! Pealegi olid sellised ”lahingud” võrdlemisi ohutud, sest valangud lendasid harilikult kõrgelt üle pea. Minu mäletamist mööda ei kaotanud me langenuna ühtki meest, küll oli aga haavatuid, peamiselt mürsu ja miinikildudest. Jäin endiselt kompaniitrupi (Kompanietruppe) juurde. See koosnes 5-6 mehest – kirjutaja, toitlustaja, relvur, 2-3 käskjalga – trupiülema juhtimisel. Elasime kahes maapealses palkidest ehitatud ja mätastega kaetud punkris. Ühes asusid kompaniiülem, sakslasest sideohvitser ja trupiülem (allohvitser, Pärnu poiss), teises olime meie, väiksemad vennad nelja-viiekesi.
Mul tuli siin peale kirjutajaameti olla veel ka toitlustajaks. Pidin hoidma korras kompanii kirjavahetuse ja arvepidamise, hoolitsema selle eest, et voori juurest toodud soe söök ja kuivtoit jõuaksid õigel ajal rindejoonele, et meestel oleksid korralikud jalavarjud ja muu varustus. Meid toideti küllaltki korralikult. Vähemalt üks kord päevas saime sooja toitu, ka kuivtoit oli küllaldane, tihti saime napsi, peamiselt rummi, vahel ka veini ja viina. Purju juua end keegi ei tohtinud kuid ega sellest alati kinni ei peetud. Erilisi pahandusi aga kunagi ei tõusnud, sest nagu öeldud, rindelõik oli suhteliselt rahulik.
Kuna otsesest lahingutegevusest midagi olulist meenutada ei ole, siis püüan kirjeldada, kuidas nägi välja meie rindejoon ja selle lähim tagala. Soise pinnase tõttu ei olnud võimalik kaevata tavalisi kaevikuid, soo ei kandnud inimest, vesi lirtsus mätaste vahel, mürsu- ja miinilehtrid tulid otsemaid vett täis. Seepärast olid kõik kaitseehitised ja ühendusteed rajatud maa peale. Saksa pioneeriväelased olid teinud siin väga palju tööd. Kuigi meil ei olnud sakslastega kuskil ega kunagi head läbisaamist, peab tõele au andes siiski tunnistama, et nad olid väga töökad ja hoolikad mehed. Alati ikka midagi ehitasid, parandasid, korrastasid, puhastasid, kusjuures kõike tegid äärmiselt korrektselt. Meie seevastu püüdsime kergemalt läbi ajada. ”Kaitsekraavid” meenutasid mõnevõrra vanaaegsete kindluste palissaade. Umbes ühemeetriste vahedega olid maasse löödud kahelt realt 10-12 cm jämedused vaiad, nende taha laotud veidi peenemad latid, nii moodustunud teineteisest 70-80 cm kaugusel asuvate seinte vahe oli täidetud mätastega. Tekkis sik-sakiline, ligikaudu 1,5 –1,7 meetri kõrgune pidev kaitsesein, milles asetsesid veidi eenduvad kuulipildujapesad. Samasse olid rajatud varjed-punkrid meeskonnale. Nii piki kaitseseina kui ka ühenduse pidamiseks tagalaga oli rajatud hulgaliselt kaigasteid, sest sood mööda käimine oli võimatu. Kompaniipunkrid asusid eesmisest kaitseliinist arvata paarsada meetrit tagapool. Neid kaitses eelkirjeldatud viisil ehitatud kaks hästi maskeeritud kuulipildujapesa, kuhu mahtus ka mõni automaatur. Relvastuseks olid meil kuulipildujad, püstolkuulipildujad ja vintpüssid, millest sai välja tulistada ka väikesi püssigranaate, peale nende muidugi käsigranaadid, isegi tankirusikaid (Faustpatrone) leidus, kuigi tankiohtu soos ei olnud. Toekamad torud asusid tagapool ja olid sakslaste käsutada. Meie kompaniist tagalasse viis tõeline kaigastee(Knüppeldamm) autode ja hobuveokite tarvis. See oli ehitatud 3-4 meetri pikkustest peenpalkidest, millised kinnitatud jämedamate pikipalkide külge. Vastutulijate möödalaskmiseks olid teatud vahemaade järel laiendid. Selline tee võis kanda mistahes liiklusvahendit ja neid oli sinnakanti rajatud kümneid kilomeetreid.
Mõni sõna ka sellest, millega tegeles sõdur vabal ajal niisuguses suhteliselt vaikses rindelõigus. Kuigi peavaenlane meid otseselt ei rünnanud, siis seda agaramalt hakkas tegutsema tema “viies kolonn”. Nimelt algas meil varsti pärast uutele positsioonidele asumist tõsine ja tüütav võitlus täidega. Kas saime nad päranduseks siin varem asunud meestelt, ei oska öelda, kuid kallale nad tulid. Varem ei olnud juhust nendega tutvust teha. Muidugi soodustas täide levikut see, et pesemise võimalused olid enam kui kasinad, ainult mürsuaukudes leiduv vesi. Igal õhtul tegime riided neist tüütuist kaaslasist puhtaks, ent järgmisel päeval oli uus vahetus jälle kohal. Kogu soos veedetud ligi poolteise kuu jooksul saime vaid üks kord end korralikult puhtaks teha. See oli siis, kui meid viidi Sirgala koolimajja ehitatud sauna. Kuni mehed saunas end suure mõnuga vihtlesid ja pesid, tehti riided täisaunas satikatest puhtaks. Oli vast nauding, kui üle hulga aja said puhtale ihule panna puhtad riided! See pidu aga ei kestnud kaua, sest juba paari päeva pärast hakkas vana tants otsast pihta.
Hoogsalt käis raha peale kaardimäng. See oli haaranud peaaegu kogu meeskonna, kaasa arvatud ka sakslasest sideohvitser. Viimasega oli igavene häda, sest tal vaesekesel polnud kunagi piisavalt raha, mängida aga tahtis. Ära öelda ka ei sobinud, kuigi selline “vaene” mängija ju ainult segab korralikku mängu ja nn kaardijooksu. Ma ei tea, kust meie nii palju raha saime, aga panused olid sõduripalga jaoks küllaltki suured. Oli võite, oli kaotusi, oli juhuseid kus mõni mees end täitsa kuivaks mängis. Kuid laenuga läks mäng edasi. Mina sain 4-5 päeva enne taganemise algust hakkama ülimalt rumala teoga. Nimelt lasti üks Virumaa poiss mõneks päevaks koju puhkusele, peamiselt küll selleks, et ta tooks sealt meile sinki ja puskarit. Andsin talle kaasa umbes viis tuhat rubla vene raha ja oma teise püstoli (parabellumi). Saksa margad jätsin endale, sest need võtsid taskus vähem ruumi. Paari nädala pärast, nagu hiljem selgus, oleksin “vabastatud” kodus olnud rahadega mees.
Kuna meil oli relvi ja laskemoona küllaldaselt käes, siis kujunes üheks ajaviiteks püstoleist märki laskmine. Rindel käis tulistamine enam-vähem huupi, siin oli eesmärgiks täpsus. Pikapeale saavutas mõni mees sel alal üsna suure meisterlikkuse.
5.Taandumine
18.septembril 1944.a.keskpäeval anti käsk klamotid kokku panna, kõik ülearune hävitada ja valmistuda lahkumiseks. Meie taandumist tuli katma väikesearvuline saksa eriüksus. Kui nad olid positsioonid üle võtnud, hakkasime astuma. Jäin viimaseks ja lasksin tankirusikaga punkri, mis oli meile viie nädala jooksul peavarju andnud, õhku. See oli esimene ja ka viimane lask mul sellest relvast. Pauk oli võimas – pärast suitsu ja tolmupilve hajumist võis punkri kunagist asukohta aimata ainult risuhunniku järgi. Paugule lisas vägevust ka see, et olime kõik oma mahajääva laskemoona kogunud sellesse punkrisse. Jõudnud vast kilomeetri jagu astuda, kui tagapool algas kole lärm: sakslased andsid tugevat pettetuld, et võimaldada meil segamatult eemalduda. Arvata võib, et sama toimus ka teiste kompaniide lõikudes. Lühikesi puhkepeatusi tehes jõudsime varahommikuks Jõhvi lähedale Puru külla. Meile öeldi, et olime öö jooksul jätnud seljataha ligi 40 km, sellest umbes 32 km kaigasteed. Mida tähendas poolteist kuud soos paigal püsinud jalgadele (mis sest, et noortele), selline pikk marss kõval ümarpalkidest teel, saime tunda alles järgmisel hommikul. Puru külas oli veidi pikem, nii 4-5 tunnine puhkepeatus. Kas seal ka sooja toitu anti või tuli nosida oma leivakoti kallal, enam ei mäleta.
Selgesti meeles on aga edasine teekond mööda Jõhvi – Iisaku maanteed. Oli kuiv, selge taeva ja lõõskava päikesega väga ilus varasügisene päev. Meie mitme kilomeetri pikkusele marsikolonnile ei olnud taoline ilus ilm sugugi meele järgi. Kuumus ja jalge alt tõusev tolm tegid hingamise raskeks, pidevalt tuli jälgida taevast, et ”punakotkad” ei saaks meid ootamatult rünnata. Imelikul kombel ei näinud me aga kuni Iisakuni ühtki lennukit, ei Vene ega Saksa oma. Hakkasid ilmuma ka esimesed rännaku valusad õied. Väga paljudel tekkisid ebasobivate saabaste tõttu jalgadele vesivillid ja veritsevad haavad. Nägin mitut poissi, kellel peatuse ajal saapaid jalast võttes neis lausa lirtsus veri. Alul jätkus nende edasitoimetamiseks veokeid, mis hilisematest kannatajatest sai, ei tea. Tõenäoline, et osa neist jäigi maha ja langes vangi. Enda kohta võin öelda, et pidasin vapralt vastu kuni Tudulinnani. Mul vedas sellega, et nädalapäevad enne taandumist, kui meestele toodi vahetuseks saapaid, valisin endale kantud ja täpselt parajad Itaalia saapad. Tänu õnnelikule valikule ei teinud jalavarjud edaspidise pika teekonna jooksul mulle mingit vaeva. Need poisid aga, kes said uued, sissekandmata ja mis veel hullem, suuremad saapad, nägid nendega kurja vaeva ja valu..
Iisakust keerasime Tudulinna poole viivale metsavahelisele teele. Seal oli ka pikem puhkepeatus. Edasi hakkasime minema kesköö paiku. Nüüdne minek oli vaatamata väsimusele siiski palju kergem, sest öine jahe ja niiske õhk, samuti tolmu puudumine tõi ihule ja hingele suurt leevendust. Ent see mis päeval nägemata jäi, ilmutati meile nüüd, öösel. Nimelt ründasid kolonni paaril korral Vene lennukid. Millegipärast tegid nad seda risti üle kolonni lennates ja et ka ümbritsev maastik oli varjumiseks sobiv, siis kaotusi ei olnud. Varahommikul jõudsime Tudulinna. Siin pidi tulema pikem peatus ja ridade korrastamine, et edasi marssida Avinurme suunas. Leidsime oma poistega peavarju ühe talumaja suures rehetoas. Saapad jalast (oh, mis õnnis tunne!), tekk maha, seljakott pea alla ja juba vajusidki silmad kinni. Väsimus oli tõesti suur, sest olime ju poolteise ööpäeva jooksul maha marssinud vähemalt 80 km ilma korraliku puhkuseta. Aga ka seda puhkeaega ei saanud me täielikult ära kasutada. 3-4 tunni pärast löödi kõik jalule, rivisse ja kiiresti edasi, nüüd aga Avinurme asemel Tudu poole, sest Avinurme olid jõudnud juba punaste üksused ja meie tee ära lõiganud.
Tagantjärele on imelik mõelda, et meile, lihtsõdureile ei antud mingit teavet selle kohta, mis sünnib ümberringi ja teistes rindelõikudes. Meie ei teadnud, et juba mitu nädalat oli suur osa Eestimaad punavägede poolt uuesti okupeeritud. Ei teadnud me midagi rasketest ja veristest lahingutest Emajõel ning Tartu lähistel ega ka sellest, et vaenlane oli meie seljataha tungimas. Niisiis – suund Avinurme asemel Tudu kaudu Rakvere poole. Sel ajal, kui teised asutasid end rivisse, avastasin ma suure kohkumisega, et ei saa enam jalgu sirgu ajada, niivõrd kangeks olid nad eelneva marsi, peamiselt aga kaigastee tõttu jäänud. Iga liigutus tegi pööraselt valu, tallaalused tundusid ümaratena. Olin meeleheitel, sest rivist mahajäämine tähendas peatset vangilangemist. Selle tagajärgi oskasime juba tookord üpris hästi ette arvata. Ent siis tuli appi järjekordne õnnelik juhus. Mõned poisid olid avastanud läheduses ühes kuuris sakslaste lao ja toonud sealt endile jalgrattad. Komberdasin ka kuidagi sinna. Kahjuks olid kõik korras rattad juba ära viidud, jäänud olid vaid 5-6 kummideta sõiduriista. Polnud midagi parata, tuli proovida ehk viivad needki vaenlase eest ära. Ei olnud viga, läks küll.
Algul tegid põlved küll valu ja raske oli vändata, aga edasi sai. Sellega algas üks omapärasemaid matku minu elus. Teised jalgratturid olid juba ammu silmist kadunud, kui meie oma “raudkummidega” teed alustasime. Kõval ja siledal teel ei olnud väga vigagi, aga seal, kus teel leidus lahtist kruusa või liiva, oli sõita väga raske ja vaevaline. Nii, läbisegi jalamehed, autod, hobuveokid ja jalgrattad, liikus kolonn usinasti edasi, püüdes end vaenlasest lahti rebida ja piiramisohust pääseda Jäi arusamatuks, miks me pealetungivat vaenlast ei püüdnud peatada, neil tundidel meil jõudu ju veel oli.
Õhtupoolikul läbisime Tudu. Alevik põles. Tegime siin väikese peatuse, puhkasime ja sõime. Edasi sõitma hakates silmasin teeristil seismas major Paul Lillelehte, sama, kes Pärnu Omakaitse ülemana meid eelmisel sügisel sõduriteele saatis. Nüüd püüdis ta siin võrdlemisi korratult liikuvas kolonnis mingisugustki korda luua. Aga ilmselt eriliste tagajärgedeta, sest tema korraldusi ei pandud suurt tähele. Igatahes meie oma “sõjaratsudel” rühkisime rahumeeli edasi. Varsti hakkas kimbutama uus häda – suure põrutamise tagajärjel hakkasid käed valutama. Ega loomatohter Dunlop asjata jalgratta jaoks õhukumme leiutanud. Kuna meil seda geniaalset leiutist kuskilt võtta polnud, tuli endal midagi välja mõelda, et vähem valus oleks ja ikka edasi sõita võiks. Eesminejad olid oma kandamite kergendamiseks visanud tee äärde igasugust kraami, alates pesust ja lõpetades kuulipildujate ja tankirusikatega. Sellest varandusest sobisid meile kõige paremini pehmed vateeritud kuued. Asetades need tõukeleevenditena juhtrauale ja sadulale, oli sõit jälle palju mugavam. Selleks ajaks olime meie, viis või kuus juhuslikult kokku sattunud saatusekaaslast, lõplikult oma kompaniist irdunud, arvatavasti veidi ette jõudnud. Kes selles segaduses enam mingist korrast hoolis! On meeles, et öösel olime Roelas. Kas me seal ka pikemat puhkust pidasime, ei oska enam öelda. Mäletan vaid seda, et hilisõhtul käisime ühes talus sees, kus lahke pererahvas andis meile tubli õhtusöögi. Vastutasuks soovitasime neil minna tee äärde mahajäetud riidekraami ja muud kõlbulikku vara kokku korjama, et venelastel oleks homme nende kogumisega vähem vaeva. Kesköö paiku tahtsime sakslastelt, kes olid ühte majja ööbima asunud, amfiibauto ärandada. See temp jäi aga tegemata, sest meie seas ei olnud kedagi, kes oleks osanud midagi autoga peale hakata. Nii tuli ikkagi kondiauruga edasi lasta. Veelkordne tõend selle kohta et rumal pea on kerele nuhtluseks. Hommikul jõudsime Viru-Jaagupisse. Seal saime teada, et eespool, mõne kilomeetri kaugusel koondatakse eesti väeosi edasiseks organiseeritud tegutsemiseks. Varsti jõudsimegi metsani, kuhu oli koondunud arvata paar tuhat eesti sõjameest mitmesugustest väeosadest. Mõned ohvitserid püüdsid meeleheitlikult mingisuguseidki enam-vähem korralikke üksusi moodustada, kuid enamikku oli võitlusvaim ja distsipliinitunne juba maha jätnud. Grupid moodustusid väga vaevaliselt, mehed lihtsalt valgusid jälle metsa alla laiali. Võõraste väeosade ohvitsere ei tahetud kuulata ja kui omasid ei olnud käsutamas, siis hiiliti vaikselt kõrvale. Kohtasin seal ainsa tuttavana täditütre meest Elmar Saia, kellega oli veidi mahti juttu ajada. Koju jõudis ta paar päeva enne mind.
Peagi selgus, et olime ka sellest taganemisteest ära lõigatud. Ees, meie kavatsetatava liikumissuunaga risti oleval Rakvere – Väike-Maarja maanteel sõitsid vastase tankid ja veoautod. Tõsi, neid polnud palju, kuid võis oletada, et ega peajõudki väga kaugel ole. See mõnevõrra kainestas mehi ja nüüd suudeti organiseerida rinne, et murda läbi Porkuni ja Tamsalu suunas. Meie, ”paljasjalgsed “ jalgratturid, leppisime kokku, et ületame tee esimeste hulgas ja hakkame kohe väntama Porkuni poole. Asusime lähtejoonele metsa alla, umbes 300-400 meetri kaugusele eesolevast maanteest. Parajasti oli maantee tühi. Anti käsklus: ”Edasi !” siis aga ilmus mingite põrgu jõudude saadetuna vasakult nähtavale üks kergetank ja veoauto sõduritega. Meie poolt algas äge tulistamine kuulipildujaist ja teistest käsirelvadest (raskerelvastust ei paistnud enam olevat). Rinne hakkas jooksuga lähenema teele. Hüüdsin seljataha kaaslastele, et poisid, lähme! Ja panin ise ajama. Jõudsin esimeste jalameestega koos õnnelikult üle tee. Vaatasin tagasi teiste järele, kuid ei näinud ühtki oma kambameest. Miks nad maha jäid, ei tea. Ja ma ei näinud neid enam kunagi. Pikemalt aru pidamata hakkasin üksinda edasi sõtkuma, sest jalamehed ei jõudnud nii kiiresti edasi. Sedaviisi kõhedas üksinduses jõudsin ilma vahejuhtumiteta Porkunisse. Jäin seal majade vahel seisma. Mäletan, et vasakul pool oli puude vahel mingi suur hoone ja paremal tiik või midagi taolist.
Mõne minuti pärast jõudis kohale täismeeskonnaga ja kuulipildujaga relvastatud külgkorviga mootorratas ning selle järel kaks sõiduautot piirikaitserügemendi ohvitseridega. Need olid kaks pataljoniülemat mõne saatjaga. Nähes, et olen üsna hästi relvastatud (püstolkuulipilduja, püstol, granaadid), kutsusid nad minu endaga kaasa. Andsin jalgratta ühele tee äärde sõjamehi uudistama tulnud nagamannile ja käskisin tal sellega kaduda nii kiiresti kui vändad võtavad. Nii lõppeski minu omalaadne sõjasõit kummideta jalgrattal, mis osutus järjekordseks elupäästjaks. Hiljem kaardil teekonda üle mõõtes sain selle pikkuseks umbes 80 km. (Oli ikka tugev sõiduriist, mis sellele valule vastu pidas!). Sõitsime edasi Tamsalu poole. Peagi nägime põllul rukkihakkide vahel tanki ja selle ümber askeldavaid punaväelasi. Mootorrattalt anti nende pihta mõned valangud, mille peale tank pani hääled sisse ja eemaldus, ka jalamehed sibasid talle järele. Tee oli vaba ja võisime edasi sõita. Tamsalu jaamas ohvitserid ütlesid, et neile oli tehtud ülesandeks organiseerida siin järeletulevatele väeosadele pikem puhkepeatus. Tuli leida võimalused meeste majutamiseks ja toitlustamiseks. Mootorratas ja teine auto sõitsid üle raudtee, meie auto aga millegipärast seda ei teinud. Jaam ja selle ümbrus olid inimtühjad, elu oli otsekui välja surnud. Vaevalt saime hakata olukorraga lähemalt tutvuma, kui jaamale avati seljatagant kuulipildujatuli. Võtsime raudteetammil kohad sisse ja hakkasime vastu tulistama. Leidsin endale sobiva koha kaubavaguni paarisrataste taga. Sealt oli hea vaade umbes poolekilomeetrilisele teelõigule, mida mööda olime jaama sõitnud. Teekäänakult meid tulistatigi. Mõned kuulid tabasid ka vagunit. Õige varsti nägin, kuidas sinna teele veeretati tankitõrjekahur ja tuli juurde veel punaväelasi. Paistis, et asi kipub tõsiseks minema. Kus on siis meile järgnema pidanud väeosad? Siis ma veel ei teadnud, et see oli verise Porkuni lahingu algus. Äkki märkasin, et meie pool oli kahtlaselt vaikne, tulistamine oli lakanud. Ringi vaadates ei näinud ma enam ühtki oma meest. Samas käis vastase kahurist esimene kärgatus. Ma ei olnud tähele pannud, millal teised lahkusid, niivõrd köitis eespool toimuv. Lõpetasin asjatu padrunite raiskamise ja hakkasin ka tahapoole astuma. Eriti kiirustada polnud vaja, sest taandumistee mõlemal pool algas varsti mets, kuhu võis igal ajal varjuda. Sammunud vast paarsada meetrit, kui teeäärsest põõsast mind keegi hõikas. See oli teispoole raudteed jäänud auto juht. Tal oli autost hirmus kahju, sest sinna jäi kogu ta isiklik varustus, palju konjakit, šokolaadi ja konserve. Aga teha polnud midagi, nüüd seda enam kätte ei saanud, jäi võitjatele saagiks. Küsimusele, kuhu teised jäid, vastas ta, et olevat lubanud sõita Järva –Jaani. Tema, samuti kui minugi jaoks neil enam ruumi ega aega ei jätkunud. Meile oli see õnneks, sest peagi kuulsime, et Järva –Jaani olid juba hommikupoolikul jõudnud punaväed ja nad sõitsid tõenäoliselt neile otse sülle. Hiljem selgus, et meie tagaajajad olid Eesti Korpuse mehed, kes oskasid oma ettekannetes selle väikese kokkupõrke kirjutada korralikuks lahinguks, kus hävitati ja võeti vangi mitukümmend vaenlase sõdurit ja ohvitseri. Tõeline lahing aga puhkes veidi hiljem Uudeküla ja Sauevälja piirkonnas ja see sai tuntuks Porkuni lahingu nime all. Selles traagilises vennatapu kähmluses hukkus mõlemal pool Eestimaa poegi. Tol korral polnud meil kõigest toimunust muidugi aimugi. Oli 21. september 1944.
Niisiis seisime kahekesi teel ja arutasime, mida edasi teha. Kõigepealt tutvusime teineteisega lähemalt. Mu kaaslase nimi oli Arnold Rist, pärit Vigalast. Alul otsustasime hakata liikuma ka Järva –Jaani poole, kus lootsime kohata mõnd oma väeosa. Kuid, nagu juba eespool öeldud, saime õigeaegselt kohalikelt elanikelt teada, et sinna meil enam asja ei ole. Võtsime siis suuna Ambla peale. Õhtul kohtasime seal kümmekonda endataolist äraeksinud eesti sõjameest. Öö veetsime heinakuhjades. Ümberringi oli kuulda autode ja tankide liikumist ning meile sai selgeks et oleme vaenlase tagalas. Olukord muutus keeruliseks. Hommikul otsustasime hakata kõrvalisi teid pidi kodu poole astuma. Meie uues grupis oli peale minu ja Risti veel viis-kuus Võru- ja Tartumaa poissi. Seepärast võtsime suuna lõunasse, sest nii saime veel tüki maad koos minna. Keskpäevaks jõudsime Aravete lähedale Rava külla, ühte suurde tallu, kus oli väga lahke pererahvas. Jäime sinna mitmeks päevaks paigale, et end natuke korrastada ja välja puhata.
Talu suures heinaküünis tundsime end võrdlemisi ohutult ja hästi. Kindlustunnet lisas see, et otse küüni tagant algas võsane karjamaa, mis varsti läks üle metsaks. Süüa anti ka väga hästi. Pidasime peremehega, igati abivalmis ja mõistliku mehega, pikalt aru, mis edasi saab. Selge oli, et meie sõdimised selle keisri kuues on lõplikult otsas.
6.Koju !
Meil kõigil oli muidugi kange tahtmine koju jõuda. Peremees lubas küll naljatamisi otsida ümbruskonnas igale poisile pasliku koduväikoha. Naljaks muidugi see jutt jäigi. Järgmisel päeval hakkasime pererahva abiga oma riietust korrastama. Püksid värviti mustaks, frentside asemele otsiti vanu tööriideid. Sain endale kampsuni, päris korraliku pintsaku ja sonimütsi. Teistele leiti samuti midagi sobilikku. Oma relvad ja muu varustuse jätsime peremehe hoole alla. Ma ei tea, kuidas teised, aga me Vigala poisiga võtsime igaks juhuks kaasa oma püstolid ja kumbki ühe munagranaadi. Kolmandal päeval jätsime selle talu lahke pererahvaga jumalaga ja asusime teele. Kaasa anti peale heade soovide igale mehele veel tubli teemoon. Võru-ja Tartumaa poisid võtsid suuna Tartule, meie – Lellele. Ettevaatusest hoidusime suurematest teedest, seetõttu tuli teha tihtipeale kaunis suuri ringe. Kõikjal leidus häid inimesi, kes meile alati ohutumat teed juhatasid, head nõu andsid ja toiduga varustasid. Paide – Rakvere maanteeületasime ilma vahejuhtumiteta kuskil Kaalepi kandis. Öö veetsime ühes üksikus metsatalus. Ka seal võeti meid hästi vastu, kui saadi teada, mis mehi oleme. Hommikul jälle edasi. Nüüd viis meie teekond läbi Kõrvemaa lõunaosa Roosna –Alliku ja Anna vahel, 5-6 km kaugusel Vargamäest. Ka siin laius soo, kus kasvas peale sambla ja sooheina vaid üksikuid kiduraid mände ja kuuski. Ka siin leidus soosaari, kus asusid üksikud talud. Ei mäleta kuipalju selliseid soosaari ületasime, aga kindlasti oli neid mitu. Kord sattusime soos laiale, sadade jalgade poolt sissetallatud rajale. Talust kuulsime, et sealt oli eelmisel päeval läbi läinud üks vene väeosa. Saatus tahtis, et me nendega ei kohtunud.
Õhtupoolikul jõudsime Anna asula lähedal Tallinn-Tartu maantee äärde. See oli vaja ületada, kuigi teel liikusid punaväe autod ja sagis palju soldateid. Igaks juhuks peitsime oma püstolid karjamaale kadakapõõsa alla (võibolla on nad seal praegugi), granaadid aga jätsime millegipärast alles. Kas selleks et end koos vaenlasega õhku lasta? Lähedasest talust palusime laenuks hangu ja reha, et näida kohalike elanikena. Tee ületasime just Anna kiriku juures, marssides rahulikult vesteldes ja aegajalt pudelist (vett) rüübates punaväelaste vahelt läbi. Nagu tellitult oli kiriku kõrval põllul kohalik talupere ametis viljaveoga. Läksime nagu õiged mehed kunagi nende juurde juttu ajama. Arvasime, et sellega suutsime ära petta meid jälgida võivad silmapaarid. Saime kasulikke näpunäiteid edasise tee kohta, läksime koos taluni, jätsime sinna oma tööriistad, paludes need ületee talusse tagasi viia. Peagi jõudsime jälle soiste heinamaade ja metsade kaitsvasse rüppe. Siin viskasime ära ka oma granaadid.
Ja õigesti tegime, sest edaspidi tuli meil korduvalt punasõduritega kokku puutuda ja punnis taskud oleksid võinud neis äratada ebasoovitavat uudishimu. Öömajale saime ühes suuremas talus, kus oli ees juba mitu meietaolist reisimeest. Rõõmsaks üllatuseks tundsin perepojas ära meie Heidelaagri aegse kompaniivanema(Spiess), kes oli juba varem koju jõudnud. Temagi mäletas mind, sest laagris oli meil tihti kokkupuutumist. Kahjuks ei mäleta enam tema nime. Järgmisel päeval jälle metsa ja põlluvaheteed, heinamaad, lõunasöök üksikus talus. Õhtuks jõudsime Käru lähedale. Siin oli esimene tõsisem kontakt punaväelastega. Nimelt kohtasime põlluteel ootamatult kaht vene sõdurit. Nad olid ilmselt väga näljased, sest kohe peale viisakat tervitamist (sic!) küsisid leiba ja suitsu. Kuna meil polnud neile kumbagi anda, siis soovitasime minna süüa küsima taludest.

Nad olid üpris sümpaatsed, umbes meievanused poisid ja meie otsustasime neid aidata. Kirjutasime mõned vajalikud eestikeelsed sõnad vene tähtedega paberitükile ja soovisime edu. Käru asulasse me muidugi ei läinud. Kus selle öö mööda saatsime, ei mäleta enam, eks ikka vast mõnes kõrvalisemas talus. Hommikul olimeLelles, kuigi mitte päris, sest alevisse me ei pidanud paslikuks minna, ja seda mitte ainult meie kehvavõitu ülikondade pärast.
Istusime raudtee lähedale vaiksesse kohta maha, et edasise üle aru pidada. Meenutasime teekonda Tamsalust Lelleni. Leidsime, et tegime väga õigesti, kui ei ühinenud suureks grupiks, sest kahe-kolmekesi oli palju kergem ja ohutum kodu poole liikuda. Peab ütlema, meil oli ikka palju õnne ka. Oma arvates ei teinud me olulisi vigu ega sattunud kunagi paanikasse ja eks see aidanud kaasa et õnn meie seltsi jäi. Väga suure tänutundega tuletasime meelde lahkeid ja abivalmis tublisid eesti talumehi ja-naisi, kes meid igati abistasid, hoolitsedes söögi ja ulualuse eest. Kogu teekonna ulatuses olid igal pool kartuli-ja supipajad ning lihapannid tulel, otsekui oleks meid oodatud. Ja oodatigi, sest meie ei olnud esimesed ega jäänud ka viimasteks, keda tuli toita. Tasuda ei olnud meil millegagi, aga peaaegu igas kohas öeldi, et meie pojad on samuti sõjateel, ju ehk leidub häid inimesi, kes ka neile leiba annavad. Et nii mõtlesid kõik eesti emad, võin arvata ka oma ema sõnade järgi. Kui ma koju jõudsin, siis rääkis ta, et oli söötnud ja andnud riideid paljudele kodu poole rühkivatele eesti poistele. Ikka selles lootuses, et eks keegi teine ema on sama heatahtlik tema poja vastu. Ilma seesuguse, võib öelda üldrahvaliku üksteise abistamiseta oleksime nii meie kui ka tuhanded teised saatusekaaslased jäänud punaste kätte vangi. Ega meie olukord praegugi eriti kiita ei olnud, sest esimese nõukogude-aasta kogemused olid ju olemas ja polnud põhjust loota nüüdki uutelt võimumeestelt midagi head. Otsustasime aga siiski koju minna, saagu siis, mis saab. Olime ka väga rohelised alles (mina 19, mu kaaslane paar aastat vanem) ega osanud iseseisvalt midagi tarka ette võtta. Nii me siis soovisimegi teineteisele head kojujõudmist ja läksime lahku. Sõber võttis suuna Vigalale, mina hakkasin astuma mööda raudteed lõuna poole. Pärast seda pole ma oma head teekaaslast kohanud, kuulsin vaid, et ta jõudis õnnelikult koju ja oli palunud mind tervitada.
Niisiis sammusin raudteed mööda lõuna poole, tahtsin õhtuks jõuda Tori jaama, kus elas mu ema tädi. Kuskil Eidapere ja Viluvere vahel sõitis dresiiniga järele väike grupp punaväelasi ohvitseri juhtimisel. Ilmselt olid nad sapöörid, kes kontrollisid raudteed. Mind nad ei kimbutanud, kutsusid isegi sõitma. Nii sain mitu kilomeetrit kergema vaevaga edasi. Jutust meil suurt midagi välja ei tulnud, sest mu vene keele sõnavara oli väga kasin. Ühte jaama jäid nad pidama ja ma sammusin jälle üksinda edasi nagu vahva sõdur Švejk, kui ta oma rügementi püüdis jõuda. Videvikus jõudsin Tori jaama. Olin üpris väsinud pikast teest, ka kõht oli tühjaks läinud, sest lõunasöök jäi sel päeval vahele. Läksin vanatädi Leena juurde, kust ma kolme kuu eest oma väeosa “otsima” läksin. Tal oli väga hea meel, et eluga tagasi jõudsin. Peale tugevat õhtusööki jutustasin lähemalt oma vahepealsetest seiklustest. Kuidas mu kodustega lood on, seda vanatädi ei teadnud. Magama läksin laudalakka heintesse, tuppa ei riskinud jääda, sest kartsin, et mu pesus võib leiduda veel soovimatuid kaasreisijaid. Jäin kohe ränkraskelt magama. Hommikul avastasin, et öö jooksul oli mulle tekkinud kümmekond öömajakaaslast, kellel sama teekond jalge all, mis minulgi. Keskhommiku paiku asusin vanatädi heade soovide saatel teele kodu poole, kuhu otseteed sai umbes 15 km.
Otsustasin siiski saatusega mitte mängida ja vältida suuremaid teid. Läksin väikese ringiga läbi Murru küla. Suigus ületasin Tori-Are maantee ja edasi rühkisin juba koduse Sauga jõe kallat pidi. Palkoja talust möödudes kohtasin selle peremeest, oma koolivenna ja sõbra Tõnis Ojabergi isa, kellelt sain teada, et nii minu kodus kui ka teistes taludes on kõik enam-vähem korras ja inimesed teevad igapäevast tööd. Kodumaalt lahkuda olid jõudnud ainult mõned pered. Ületasin Lõo talu juures jõe ja varsti hakkasidki paistma kodutalu hoonete katused. Siis aga …äkitselt kolmas kohtumine vene sõduritega. Nad kihutasid mulle vastu kuskilt talust röövitud vedruvankril, millel ees samal viisil vahule aetud hobune. Nagu hiljem selgus, oligi neil tagalaväeosade sõduritel kombeks varastada taludest toiduaineid ja võtta kättejuhtuvaid hobuseid ning nendega siis kihutada küla mööda ringi, kuni hobune oimetuna maha jäi. Ega sellepärast sõit seisma jäänud, taludes veel hobuseid leidus! Niisiis kohtusin 6-7 vene sõduriga. Need polnud enam nii leplikud nagu varemkohatud rindemehed. Küsiti, kes oled, kust tuled, kuhu lähed, kas dokumenti on, kobati taskud läbi. Suutsin neile siiski selgeks teha, et tulen naabertalust ja lähen koju, et kodu paistab sealt puude vahelt. Dokument oli ka- gümnaasiumi õpilaspilet, vormimütsiga pilt peal ja pitser all. See avaldas mõju – “ahaa, student!” Vastasin muidugi, et student jah! Taskust leidsid nad katkise peaga soome pussi, aga see vist sellesama katkise pea pärast ei meeldinud, andsid tagasi. Imelikul kombel jäi isegi kell alles. Rohkem mind siiski ei kimbutatud. Paarikümne minuti pärast jõudsin kodupõllule, kus oli parajasti viljakoristus käsil. Esimesena kohtasin vend Arnot, kes askeldas niidumasina juures. Peagi tuli kodu poolt ka isa. Kohtumisrõõm oli muidugi suur. Veel enam rõõmustas poja elusana ja tervena kojujõudmise puhul ema. Koduõuel võtsid mind vastu veel õde Mea ja noorim vend Alvar. Et ka tädi Maria oli oma pisipoja Peetriga meil sõja jalust varjul, kiskus vägisi pisikeseks peoks. Ma ei riskinud enne tuppa minna, kui ema oli mulle toonud puhta pesu ja riided. Ikka nendesamade soovimatute rännukaaslaste pärast. Pesin ja riietusin ümber, tuli jälle üle hulga aja inimese tunne sisse. Ja kui hästi maitses ema tehtud kodune toit!
Oli lõppenud mu üksteist kuud kestnud kestnud sõdurielu ja selle seikluslik finaal – umbes 300 kilomeetri pikkune jalgsimatk põiki läbi sügiskuldse ja sõjasuitsuse Eestimaa – Sirgala soost koju, Pärnumaale Aresse. Selleks korraks oli kogu pere – isa, ema ja neli last jälle koos. Oli 28 september 1944.

 

K O L M A P Ä E V 25. JUUNI – 1941.

Hommik on kaunilt selge taevaga ja soojalt kiirgava päikesega STAFFANS’i saarel SÖKÖ’s, meie koolituspaigas. Merelt puhub õrn tuul maa poole. Peagi aga segab hommikust ilu ja rahu merelt lähenevate lennukite mürin. 21 lennukit lendavad suures kõrguses lõunast, Eesti ranniku poolt Helsingi suunas. Kas on need omad või venelaste? Osa poisse on kindlad selles, et need on saksa lennukid. Mulle aga meenub selgesti vene DB-pommitajate mürin ja nende päritolu kinnitab veel jahilennukite kuulipilduja podin, mida mina möödunud suvel nii palju kordi olin kuulnud kui need tegid harjutusi Pärnu lähedases õhuruumis. Ütlen, et need on venelased, mulle vaieldakse vastu. Möödub vaevalt mõned minutid kui hakkab kostma laskmist ja pommide lõhkemist Helsingi poolt. Tulistavad õhukaitse patareid. Selgesse taevasinasse jäävad hõljuma valged suitsupilvekesed, mis tähistavad õhutõrjekahuri mürskude lõhkemist. Neist moodustub ümber Helsingi ilus rõngas. On alanud ootamatu soome rahulike elanike pommitamine punaste kotkaste poolt. Esimesele pommitajatelainele järgneb 9-st lennukist koosnev üksus, siis 11 ja veel 9. Ka on näha pilvedesse sukelduvaid hävitajaid, kas on need soome või vene omad, seda ei tea. Rünnaku ajal on kuulda Helsingi poolt tugevat tulistamist. Meil on juhus näha ühe pommilennuki allatulistamist – lähenevad merelt 9 pommitajat, antakse õhuhäire. Vaenulinnud võtavad suuna Helsingile. Algab tulistamine. Ronime oma maja katusele, et paremini kõike seda jälgida. Äkki üks ründavatest lennukitest kallutab nina ette ja langeb otse maa poole ja siis järsult pöördub ta maandumisasendisse ja kaob metsa taha.

Kapten A. KURGVEL räägib meile niisugust juttu, et võibolla ei saagi meie minna kodumaale täitma oma ülesandeid telegrafistidena, vaid löögimeestena kavatsetavas dessantüksuses. Eestlasi, vabatahtlikke, olevat kogunenud Helsingis ühte Munkkiniemi kasarmusse, kus nemad on pandud kõik soome mundrisse ja tehakse maastikus lahinguharjutusi. Seal olevat praegu umbes 40 meest. Neist koos meiega peaks siis saama üksus soome vormis, kuid ilma eriliste tunnusteta. Nagu kapt. K. teatab, seatakse meil lähemal ajal sisse ka sõjaväeline kord ja et meid pannakse soome jalaväe vormiriietusse. Juba täna, kell 3 peaks tulema auto, et viia meid Helsingisse sõdurivormi saama. Täna aga ebaõnnestus see sõit, sest ei saadud sobivat autot. Õhtul on kuulda tugevat mürinat merelt, lõunapoolt – arvatavasti patrulleerivad vahilaevad. Täna saime paarikaupa kätte kaasaantavad raadiojaamad (saatja ja vastuvõtja). Esialgselt olen Paul Toome’ga koos sama jaama peal. Täna õhtul uinun ootusega põues, et peagi aidata kaasa oma kodumaa puhastamisel vaenlasest.

N E L J A P Ä E V 26. JUUNI – 1941.

Tõuseme üles normaalsel ajal. Päevakavas pole midagi ette nähtud, nii et oleme väljas, saarerannas ja naudime päikest ilusal suveilmal. Äkki saab igaüks käsu ilmuda morse vastuvõtu katsele kella kümneks. “Milleks seda õieti vaja?” – on kuulda nurisemist, kuna meie raadiotelegrafisti töö Eestis luhta läheb – pole enam vaja, teistsugused ülesanded on tulemas. Teeme siis selle vastuvõtu katse, olgugi et tuli välja kaunis nigelalt. Meie telegrafeerimis-õpetaja HORSMAN andis ise morsetähti vigaselt, olevat olnud morsevõtme süü. Täna ootame kella 1300-ks mootorpaati, et meid viia Helsingisse sõduri vormiriideid tooma. Ootame paati, kuid see tuleb hilinenult kl. 14.30. Paat on kaunis suur ja meresõit linna paadininas istudes on mulle mugav. Sõidame ilusas linnaesises saarestikus umbes ühe tunni kuni lõpuks astume Munkkiniemes sadamakaile. Marsime rivis ühte kasarmusse. Kapten K. on üllatatud meie rivis liikumisest – see läks küllaltki hästi. Kohtame siin eesolevaid eestlasi – Orgmets, Lukk ja teisi. Üks mees on pärit Pärnust, Kollist. Need mehed on kõik vabatahtlikena sõjaväkke astunud. Meid võtab vastu major A. KRISTJAN ja üks saksa ohvitser, oberleutnant REINHARDT. Meile pakutakse kasarmus lõunasööki – hernesuppi, võileibu ja hapupiima. Selle järele algab riiete väljaandmine. Saame kaunis head kaitsevärvi kalifeepüksid, tumehalli pluusi ja halli nokaga sõdurimütsi, siia juurde kuulub veel suurepärane mahukas seljakott ja tugevad nahast säärikud. Minu jalanumber 43 puudub, nii et antakse nr. 44. Tagasisõit Sökö’sse algab kell 18.30. Möödudes ühest pommivarjendist Munkkiniemes oli näha naisi ja lapsi istumas varjendi esisel murul. Suur on siiski hirm pommitamise eest ja olles varjendi läheduses on kindlam.

Tagasisõidul oli meil uues korralikus sõduririietuses ülev meeleolu. Laulsime kogu aja paadisõidul ja kitsaste saartevaheliste väinade kallastel on meid laulvaid sõdureid tervitamas lehvitustega rannarahvas. Ka meie kapten K. laulab kaasa mõne temale tuttava laulu. Tagasijõudnud Staffans’i saarele teeb meie toitluse eest hoolitseja emand suured silmad ja imestab väga meie äkilist muutumist sõdurimundrisse.

Õhtul on maja esisel kogunemine. Seisame rivis ja kapten K. teeb lühikese sõnavõtu meie uute vormide ja sõjaväelise korra sisseseadmise puhul. Laulame meie ühise soovina “Saa vabaks Eesti meri, saa vabaks Eesti pind… “, sellele järgneb hümn “Mu isamaa, mu õnn ja rõõm.”

 

R E E D E 27. JUUNI – 1941.

Täna oleme kõik mundris mehed. Kapten K. viib meid metsamaastikku ja teeb meiega jooksu ning lahingutegevuslikke rünnakuharjutusi, et meid pisut ette valmistada eelseisvaks tegevuseks. Pealelõunal pole midagi erilist tegevusplaanis. Käime aias peenraid rohitsemas ja peale seda teeme jalutuskäigu Kasakallio vaatlustorni juurde. Tornis on nüüd õhuvaatluslotad. Tutvume nendega ja lepime kokku õhtuseks jalutuseks. Peale õhtusööki läheme “hüppesse” neljakesi – Talgre, Jõgi, Laats ja mina. Kohtume lotadega kokkulepitud kellaajal ja teeme õhtuse jalutuskäigu piki merelahe rannateed, kõrge Kasakallio jalamil. Lotad kutsuvad meid homme õhtuks oma poole kohvile.

 

L A U P Ä E V 28. JUUNI – 1941.

Hommikusel poolpäeval teeme lahingutegevuse harjutusi R. KEVEND’i juhtimisel kaljuse maapinnaga metsas Sommarö tee läheduses. Ilm on ilus, sinise taeva ja palava päikesega. Kui tagasi jõuame saarele oleme higist läbimärjad. Supleme oma maja lähedases lahesopis, küll on mõnus. Vesi ka juba enam-vähem sellise soojusega, et meelitab ujuma. Pealelõunal pole meil õppusi – magame niisamuti, kulub ka ära. Laupäevaõhtune saun on suurepärane, saunalaval end tublisti kuumaks saanud hüppame jahedasse merevette ujuma. Kella 9-sa paiku õhtul on loendus – aeg kulub ja kell on 22.30 kui pääseme välja. Hiilime mööda “upserite majast” viiekesi ja olemegi teel lotade kohviõhtule. Kõnnime umbes 3 km enne kui päral oleme. Lotad olid meid juba ootamas kohvi ja kookidega. Sütitame kaminas tule. Istume kohvilauas, laulame, tantsime. On väga lõbus ja tunnid mööduvad linnulennul. Pühapäeva varahommikul kell 4 oleme tagasi suvilas, oma majutuspaigas.

 

P Ü H A P Ä E V 29. JUUNI – 1941.

Täna hommikul, nagu kõikidel teistel pühapäevahommikutel, on hommikueine oodatud silmapilk – siis on laual hästi lõhnav ja maitsev oakohvi saiakestega. Täna on kõik söögiajad tavalisest parema ja maitsvama koostisega. Lõunasöögiks on lihapraad ja puuviljakompott. Need söögiajad olid nagu pidulikuma meeleoluga, sest lahkumine SÖKÖ STAFFANS’i saarelt on lähedal. Päeva jooksul tegeleme viimaste ettevalmistustega meie ülesandeks kui raadiotelegrafistid kodumaal. Kõik jaamad vaadatakse üle ja kontrollitakse meie tehnilisi teadmisi raadiotööks. Šifreerimis- ja dešifreerimise oskusi täiendatakse ja kontrollitakse. Iga mees valib endale salanime, mida ta peab kasutama oma sõnumite allakirjutamisel telegrammide saatmisel Eestist. Mina valin endale nimeks STAF. Heimar Rosenfeldt ja mina moodustame koos ühe raadiojaama, mind määratakse jaama vanemaks. Olen küll aastaid noorem kui Heimar, kuid minu teadmised raadiojaamast ja morsetöö kiirus ning kindlus on suuremad.

 

E S M A S P Ä E V 30. JUUNI – 1941.

Täna lahkume Staffans’i saarelt. Jätame jumalaga meile koduseks saanud perekond NORDBERG’i suvilaga. Sõidame saarelt Helsingisse Munkkiniemi linnaossa. Meiega on kaasas kapt. Kurgvel. Oleme nüüd sõdurid soome maaväe vormis. Sõit saarelt toimub mootorpaadiga. Meid majutatakse ühte koolimajja, neljakordne valge ehitus, mis näeb uus välja. Siia on kogunenud eestlastest vabatahtlikke väga erineva vanusega – Nils Kain on 16 ja Julius Kerman 56 – noorim ja vanim meie hulgas. Siin on moodustatud ERNA nimeline üksus kol. HENN ANTS KURG’i juhtimisel. Meie 15, kes olime Staffans’i saarel raadiotelegrafistide väljaõppel – Ilmar Gross, Toomas Hellat, Lembit Johanson, Ülo Jõgi, Roderich Kevend, Osvald Krivain, Ralf Krivain, Olev Leius, Karl Loorand, Ludvig Laats, Heimar Rosenfeldt, Mihkel Simmo, Leo Talgre, Eduard Tobre, Paul Toome – ühtume nüüd ERNA dessantgrupiga. Vastuvõtul kirjutatakse iga mees sisse ERNA üksuse nimekirja oma nime, sõjaväelise aukraadi, sünniaja ja kodukoha andmetega. Registreeritud meeste nimestik, kuupäevaga 24. juuni 1941, sisaldab 67 nime. Näen esmakordselt ohvitsere ja allohvitsere ERNA grupi juhtkonnast – kol. Kurg, kapt. Möldre, ltn. Lossman, lipnik Grau, veltveebel Grauen, seersant Nirgi j.t.

Ööbimispaigaks on kooli õppesaalid ning magamine põrandal. Söögisaalis on toitluse eest hoolitsejateks hallivärvilises vormiriietuses nägusad soome lotad.

 

T E I S I P Ä E V 1. JUULI – 1941.

Öö on magatud uues paigas, Munkkiniemi koolimajas. Päeval teeme rivi- ning lahingulist õppetegevust lähedalolevas metsamaastikus. Teeme “hüppeid” ja rünnakuharjutusi. Tegutseme rühmana, kaasas ohvitserid kapt. Möldre, lipn. Grau ja allohvitserid Nirgi, Rosin, Saul.

 

K O L M A P Ä E V 2. JUULI – 1941.

Õppetegevus maastikus jätkub ka täna. Öösel on sadanud – maa, puud ja põõsad on märjad. Teeme rünnakuharjutusi hüpetega. Pealelõunal on sõduri vandetõotuse andmine. Oleme ülesrivistatud koolimaja õuel. Vandetõotuse sõnad loeb ette kol. Henn Ants Kurg, tema kõrval seisab saksa oberleutnant Kurt Reinhardt. Kordame valvelseisakus saksakeelseid tõotussõnu. Tõenäoliselt on igal tõotustandjal mehel oma arusaamine ja usk tõotuse tõemeelsusesse ja tähendusse, kuna see on ka tõotuse andmine ühe välisriigi (saksa riigi) sõjaväe ülemjuhatusele.

 

N E L J A P Ä E V 3. JUULI – 1941.

Täna on lahkumispäev Munkkinieme koolimajast. Pakin jälle oma asjad mahukasse, hea kvaliteediga, raudse kanderaamiga soome armee seljakotti. Sinna mahuvad raadiojaam, mis koosneb väikeste mõõtudega ja kergest saatjast (tüüp “KYYNEL”, võimsus ca 4 Watti), vastuvõtja vähe suurem ja raskem ning patareid, 4,5 Voldiline kutte ja 90 V anoodpatarei. Patareid on suhteliselt rasked võrreldes saate ja vastuvõtuaparaatide kaaluga. Patareide kaal läheb kahekordseks, sest kaasa tuleb võtta ka tagavara patareid. Seljakotti peab mahtuma osa riietuskraamist mis minule välja antud ja laskemoon relvale, püstol FN kal. 7, 65. ja siis veel vahariidest veekindel väike kollane kott esmaabi jaoks, milles on sidemeid, desinfitseeriv pulber, valuvaigistavaid tablette, arstimeid kõhu jaoks jm. Valmisformeeritud ERNA dessantgrupp nüüd koolimajast Munkkinieme sadamasilda, kus ootavad meid kaks VMV-vahilaeva (vartiomoottorivene) et viia meid PIRTTISAARELE, umbes 30-40 km Helsingist idapoole. See saar saab ERNA dessantoperatsiooni lähtepaigaks. Saabunud kohale lühikese meresõidu järgi suviselt kaunis saarestikus, astume Pirttisaare sadamasillale. Oleme tulnud üks samm lähemale oma lõppsihile – dessant Eesti rannikule.

Meie majutuspaikadeks saab paar tühja suvilat. Soome sõjaväeüksus mis asub siin, on paigutatud sadamalähedastesse barakkidesse. ühes eraldi barakis on köök ja söögisaal, mida ka meie kasutame. Seame ennast nüüd sisse uues majutuspaigas. Meie tuba on tühi, ilma mööblita ühes väikeses suvilas. Magame põrandal ilma madratsiteta. Saarel on ka tsiviilelanikke, kes veedavad kauneid suvepäevi oma suvilates.

 

R E E D E 4. JUULI – 1941.

Hommikueine söökla barakis ja selle järele algab õppetegevus maastikus. Kaljuse saare hõre männimets on meie õppeväljakuks. Lahing harjutustunnid, mis ei ole meile kurnavad vahelduvad korrapäraste söögiaegadega ja puhketundidega, mis tõenäoliselt on juhtkonna poolt plaanitsetud nii, et võiksime jõudu koguda eelseisvate päevade pingutusteks kehva söögivõimalustega. Ilm on päikesepaisteline ja soe.

 

L A U P Ä E V 5. JUULI –  1941

Päev algab hommikuste toimetustega ja hommikueinega söökla barakis. Marsime jällegi lähedasse metsamaastikku, et harjutada lahingutegevust lähenedes hüpetega vaenlasele. See tegevus peaks hoidma ja suurendama meie füüsilist ja vaimset valmisolekut selleks, mida nõuavad meilt eelseisvate päevade ülesanded.

 

P Ü H A P Ä E V 6. JUULI – 1941.

Hommikused toimetused ja hommikusöök. Eineks on kaerapuder, piim, tükk võid, leib ja tee. Seda pakutakse tavaliselt iga päev. Täna on ujumisharjutus. Kõik mehed peavad oma ujumisoskust näitama. Ülesandeks on ujuda üle lahesopi teisele kaldale, kaugus umbes 200 – 250 m. Meie juhtkond soovib nähtavasti teada saada, et iga mees oskaks ujuda ja et ta suudab ka vähe pikema ujumiskaugusega toime tulla. Igaks juhuks oli aerupaat ujuvate meeste läheduses. Lõunasöögiks on kartul ja soust vorstitükkidega, leib ja joogiks marjamahl (mehu). Õhtul saame vahetada oma väikese magamistoa suurema vastu ja antakse madratsid, mis teeb magamise hoopis mugavamaks. Meid on toas 6 meest.

Käime ka söökla barakis asuvas kantiinis kohvi joomas. Siin müüakse küpsiseid kohvi juurde, tubakat, sigarette – vahel on saadaval ka mõningaid toiduaineid nagu kalakonserve ja selletaolist. Sellisteks ostudeks peab aga olema raha soome markades ja sellest on meietaolistel ERNA sõduritel suur puudus. Sökö’s, raadiotelegrafisti väljaõppel olles, saime 20 marka päevas, söök ja korter prii. Sellest sissetulekust polnud aga midagi suuremat säästa, oli nagu suitsurahaks ja kulus hädatarvilikkudeks sisseostudeks, näiteks riietusesemed – sokid, särgid ja muud sarnast, olime ju sel ajal erariides. Õppeaja lõpupoole saime siiski abi selles suhtes – anti treeningoverallid igapäevaseks riietuseks, sest kevadine soojus võimaldas kergema riietuse kasutamist.

 

E S M A S P Ä E V 7. JUULI – 1941.

Ilm on ilus ja soe suvepäeva sinava taevaga. Õppetegevus käib edasi. Teeme maalemineku harjutusi mootorpaatidest (kalapaadid) läheduses asuvatele kaljustele, hõreda männimetsaga saartele. Mehed on paadininas valmis hüppeks maale, paat sõidab tasase käiguga vastu kaljust kallast ja hoitakse käigus oleva mootori ja edasi-tagasi käiguvahetusega paigal, kuni kõik mehed on jõudnud paadist maale minna. Väga kasulikud harjutused selleks, et mehed harjuksid kõikuvatelt paatidelt kiiresti maale hüppama. Sellisele maaletulekule järgneb liikumisharjutus metsas, et saada kiiresti eemale maabumispaigast.

Soomlaste poolt on meie üksuse käsutusse antud venelastelt võetud vesilennuk. Meie hulgas on lendur, veltveebel ALBERT GRAUEN, kes üritab masinat veepinnalt õhku saada, kuid see ebaõnnestub. Mitmed lendamiskatsed jäävad tulemusteta ja plaanid, et kasutada lennukit ERNA tegevuses Eestis, pannakse kõrvale.

 

T E I S I P Ä E V 8. JUULI – 1941.

Päev algab nagu eelmised, oma hommikuste toimetustega. Ilm on vilu, sajab vihma ja puhub kõva tuul. Meie harjutused maastikus ja merel paatidega on ilmaolude tõttu piiratud. Söögiaegadel koguneme söökla ruumidesse nagu tavaliselt.

Päevad mööduvad ja meie oleme siin Pirttisaarel, ilma et pääseks sinna kuhu meie oleme teel. Mehed on ootusest ärevil ja ütlevad, et nüüd on aeg minna – et jõuaks kodumaale enne kui sakslased seal töö ära teevad.

Vihmase ilma tõttu saame täna varakult õhtule.

 

K O L M A P Ä E V 9. JUULI – 1941.

Ärkame. Päike paistab soojalt ja eilsed vihmapilved on kadunud, ainult maa on veel märg ja merel käib “vana laine”, mille sünnitas eilne kõva tuul. Laine väheneb kindlasti, sest täna on tuul vaikne. Võibolla läheb täna õhtul sõiduks lahti, arvavad mehed, midagi on nagu soolases mereõhus tunda. Jah, tõepoolest – päeva jooksul selgineb olukord ja õhtupoolikul saame käsu end sõiduvalmis seada. Kogume kokku oma asjad majutuspaigas. Kõik peab mahtuma seljakotti. Peale lõunasööki saab iga mees kaasa võileivapaki, mis koosneb umbes kümnest kahekordsest kuivleivast (näkkileipä) vahelepandud või ja juustuga. Minu arvates hea kombinatsioon, need võileivad on maitsvalt söödavad vähemalt 4-5 päeva, sest seal ei teki nii kergelt hallitust ega roiskumist. See sobib väga hästi leivakotti (leipälaukku), mis kuulub soome sõduri varustuse juurde ja mida kanname külje peal, vöö kõrgusel, rihmaga põiki üle vastasõla. Leivakotis leiavad vahel paiga ka ümmargused või ovaalsed käsigranaadid. On ilus juulikuu õhtupoolik päikesepaiste ja õrna tuulega. Operatsioon ERNA’le on antud signaal dessandiks Eesti põhjarannikul. Kell 18.00 väljuvad Pirttisaarelt 3 kalapaati, pardal 15 meest. Kell 21.00 Sõidavad välja 2 kiirpaati kaheksa väljavalitud mehega, relvastatud püstolkuulipildujatega. Need paadid saadetakse välja esimestena, et moodustada sillapea Eesti rannas sihiga, et aidata kaasa VMV-vahilaevadel järeletulevate meeste maandumisel. Kell 21.30 läheme meie ülejäänud 38 meest kahele VMV-laevale (vartiomoottorivene), mis ootavad meid siin sadamakai ääres. VMV-laev on mõõtudega: umbes 25m pikkus, 4,5m laius. Relvastuseks on ahtridekil kaks torpeedot ja vööridekil automaatkahur. Ahtridekil on näha ka mõned sügavveepommid. Dekile on ka paigutatud 5 kerget sõudepaati, mis tulevad kasutusele maabumisel. Kumbki dessandilaevadest võtab peale 19 meest. Pardaleastumine sünnib teatud kergendustundega – nüüd oleme teel, ebamäärasel ja tüütaval ootamisel on lõpp. On tulnud teade, et üks suurem vene laevadekaravan on teel Tallinnast Kroonlinna poole. Sellest hoolimata tehakse otsus meie väljasõiduks kell 22.30. Oleme õõtsuval, hallivärviga sõjalaeva pardal.

Mootorid käivitatakse, trossiotsad tehakse kail lahti ja aeglaselt suureneb vahemaa kai ja laevakülje vahel – sentimeetritest on peagi saanud meetrid ja meie oleme lahkunud Soome pinnalt. Loojuva päikese kuldses valguses kaugeneme Pirttisaare rannast, lehvitame meie ärasõitu jälgivatele nii sõdurivormis kui ka tsiviilriietuses soomlastele. Eestlased jätavad hüvasti ja lähevad kodumaale, et relv käes olla abiks võitluses oma isamaa vabaduse ja olemasolu eest. Mõtlen tänutundega Soomele ja soomlastele, kellega mul on möödunud viimase viie kuu jooksul olnud võimalus ja au koos elada.

Oleme jätnud seljataha sadamapiirkonna. Paneme endale peale väljajagatud päästevööd. Mootoritele antakse täiskäik ja kiiresti kasvab kaugus saarest, peagi on rannajoon kokkusulanud õhtuhämarusega horisondil. ERNA dessandioperatsioonist võtab osa kokku 4 vahilaeva. Kahel neist on peal dessandimeeskond ja kaks on kaitseks. Merel käib ikka veel lainetus lõuna poolt ja kiirelt liikuva laeva pritsib üle soolane vesi. Meid on käsutatud deki alla laevaruumi, kus meil on lahe olemine. Nii mõnigi mees on näost kahvatu ja istub vaikselt oma seljakotiga. Laeva kõikumine laines võib teha südame pahaks. Olen dessantgrupi juhi kol. Kurg’iga samal laeval ja tema teeb minule korralduse võtta raadioühendus meie sidekeskusega Soomes. Oleme olnud teel nüüd tund aega ja seega umbes 15-20 meremiili Pirttisaarest lõunasse. Juulikuu keskööhämarus on tulemas ja lainekõrgus on langenud, seega ka on vähenenud veepritsmed üle laevadeki. Nüüd on mul võimalus viia välja raadiojaama antennitraadid ilma et ise märjaks saaks. Püüan vedada antennid piki dekki nii sirgelt kui võimalik, kuid see ei õnnestu nii hästi, sest antenn on liiga pikk võrreldes laeva mõõtudega. Paigutan raadiojaama deki alla kus on olemine kuiv ja saab stabiilselt istuda.

Saatja töötab ja annan eetrisse vastasjaama kutsetähed, et ta vastaks minule. Lülitan sisse vastuvõtja, et saada vastust, kuid mul on võimatu midagi kuulda, sest elektriline segamine laeva käigusolevatest mootoritest või generaatorist summutab kõik signaalid mis võibolla on vastuvõtjasse tulnud – kuulen ainult segamispraginat. Teatan sellest kol. Kurg’ile ja tema palub laeva juhtkonda masinad väheks ajaks seisma panna. Seda tehakse – nüüd on kuulamine minu vastuvõtjas võimalik. Saadan jälle kutsesignaali aga ei saa mingit vastust. Kordan seda 4-5 korda aga ei saa ühendust. Selle järele lõpetame sidepidamise katse, mootorid käivitatakse ja jätkame sõitu endisel kursil. Arvan, et ühenduse saamine keskusega ebaõnnestus seetõttu, et minu antennid ei olnud õieti suunatud ega küllalt kõrgel. Juhtkirja kohaselt peab antennitraate suunama nii, et paigutus oleks nii kõrgele kui võimalik ja et nurk traatide vahel oleks umbes 60 kraadi, suunaga vastasjaama poole. Seda nõuet polnud võimalik laeva pardal täita. Tunnise sõidu järele oleme suveöö hämarikus. Kagusuunas on taevas hõbedane täiskuu ja vees peegeldub kuuvalgus heleda ribana.

Nähtavus on tublisti vähenenud ja merel näib olevat midagi udutaolist, nagu pilvi horisondil. Äkki hakatakse meile saatma valgussignaali meist idapool asetsevast pilvest. See on morsesignaal ühelt laevalt – tõenäoliselt nõutakse, et meie vastaksime morselambi valgussignaaliga, et teha kindlaks kes meie oleme. Nüüd on selge, et meid on avastatud ja vaenlane on närviline. On kesköö. Meie 4 teelolevat laeva teevad suitsukatte ja kurss muudetakse läände, tõenäoliselt selleks, et meid avastanud laevast võimalikult kaugele tulla. See on siis konvoi Tallinnast Leningradi poole, millest oli juttu enne meie vajasõitmist Pirttisaarelt. Oleme nüüd vene laevade konvoist lääne poolt ümber sõitmas, sest meile sihitud valgussignaal oli meist idapool. Peagi muudame jälle kurssi ja oleme tagasi esialgse kurssi peal teel Eesti rannikule.

Meri on vaikne, nähtavus väike, sõidame nagu udupilves. See on põhjustatud meie enda poolt tehtud kunstlikust udukattest ja võibolla ka merel hõljuvast ööudust. Kesköö on mööda ja hakkab valgenema. Meri on vaikne, õrna tuulega, kuid vaadates lõunasse meie liikumissuunas oleks nagu ikkagi üks raskelt tumehall eesriie horisondil. Kahel laeval, pardal ERNA dessantüksus, on silmside kuid ülejäänud kaks, meid kindlustavat saatelaeva, on meist niivõrd kaugemal, et meie neid ei näe.

Oleme olnud teel üle kolme tunni ja äkki olemegi udupilvest väljas. Laevadekilt vaadates edelasuunas on näha kauguses üht madalat saart, ka väikest metsatukka eraldab silm vaadates saare siluetti horisondil – see on Pedassaar. Laevad vähendavad kiirust, mootorimürin sumbub ning liigume aeglasemalt madala rannaga lahesopi suunas. Kell on umbes kaks ja juulikuu varahommik on valge. Rannas on hommikuudu ja nähtavus sisemaa poole on piiratud. See on aga meile sobiv selles suhtes, et maale lähenevat kahte vesihalli madalat laeva pole nii kerge näha silmadele mis võibolla jälgivad meid rannalt. Oleme kohal, Kolga lahe Salmistu küla lähedases rannas. Kõik on selgelt nähtav – valge rannaliiv mis meid ootab, üksikud puud ja põõsad ning meist paremale, umbes kilomeetri kauguses on näha majakatuste piirjooni kõrgete puude varjus. Nüüd on käes silmapilk mil kõik võib juhtuda. Kas pannakse meile peale kuulipilduja valangud toetatud püssitulest ja granaatidest? Kuid ei, kõik on varahommikuselt vaikne. Oleme jõudnud laevadega nii lähedale maale kui võimalik – vaevalt paarsada meetrit rannaliivast jäävad laevad seisma. Kaasasolnud kerged sõudepaadid lastakse pardalt vette ja mehed ronivad koos oma varustusega paatidesse. Kõik käsklused toimuvad väga tasase häälega, nagu sosistades. Ka laskemoona ja lõhkeaine kastid antakse laevadekilt alla, mehitatud väikestesse kõikuvatesse sõudepaatidesse. Meri on laineta ja tuulevaikuses – igati ideaalne meie operatsiooniks. Juhtub väike äpardus – üks padrunikast on laevalt paati üleandmisel käte vahelt lahti libisenud ja kukkumisel tabanud juba paadis istuvat kapt. Möldre’t õlale. See teeb haiget, kuid õnneks pole luumurret ja talle siiski talutav. Dessandimehed on kõik paatides ja algab aerutamine umbes 150-200 meetri kauguses oleva ranna poole. Laevad jäävad paigale oodates ära meie maandumise. Oleme jõudnud aerutades umbes 50 meetri kaugusele rannaliivast. Mehed, kes ei ole aerudel, on põlvili asendis paadipõhjal ja laskevalmis relvadega – mehed olge nüüd külmaverelised ja hoidke sõrmed kontrolli all nii, et kellelgi relvast pauku ei tule. See ärataks ja hoiataks inimesi rannamajades mille katuseid on näha kõrgete puude varjus paremal pool meie liikumissuunast, see on Salmistu kiila. Paat kus mina olen jääb põhja kinni, 30-40 meetrit rannast. Astume paadist välja ja jätame selle sinnapaika. Vesi ulatub põlvini ja hakkab säärikutesse voolama. Astume vees ettevaatlikult edasi, oleme lähedal kuivale maale – oh üllatust, enne kui sinna jõuame on vesi jälle sügavam, tõuseb peaaegu rinnuni. Katsun upitada seljakotti vähe kõrgemale selja peal, et sinna vett sisse ei voolaks ja minu raadiojaama märjaks ei teeks. See kohati sügavam vesi liivases mererannas on tavaline nähe – liiv liigub lainetes. Oleme nüüd nii lähedal kuivale maale, et päästevööd kanda pole enam mingit mõtet. Iga mees tõmbab välja oma vöörihmal rippuva, teravaksihutud soome pussi ja lõikab lahti päästevöö kinnitusrihmad, see kukub vette ja jääb sinna loksuma. Veel mõned sammud merevees ja olemegi kuival rannaliival – tagasi kodumaal, kell on 02.30.

ERNA dessantgrupi maabumise ära oodanud kaks VMV-laeva panevad peale aeglase tagurpidikäigu ja peagi on nad kaugenenud madalast rannaveest ning pöörduvad tagasi lahtise mere poole, täiskäik pannakse peale ja nad kaovad kiirelt meresinasse. Nende ülesanne vaenulises vees on täidetud auga ja meie, maaletulnute tegevus on alanud. Madalasse rannavette jäävad Soomes valmistatud sõudepaadid ja päästevööd, need on jäljed meist, maaletulnud meestest. Kalapaadid 15 mehega, mis väljusid Pirttisaarest enne meid, pole mingil põhjusel siia kohtumispaigale jõudnud.

 

N E L J A P Ä E V 10. JUULI – 1941.

Oleme maal, vööni märjad ja säärikud on vett täis. Oleme varahommikuses vaikuses, öine udu hõljub üle heinamaa, mis ulatub välja mereranda, siin on üksikuid põõsaid ja lehtpuid. Meid pole keegi senini avastanud ega meile tuld andnud, tunneme end kaunis kindlatena praegusel momendil. Kohendame oma märga rõivastust niipalju kui võimalik ja tühjendame säärikud mereveest. Puristan välja vee jalarättidest ja säärikud uuesti jalga. Oleme rõõmsad olles tagasi kodumaa pinnal. Peame olema vaiksed, jutuajamine on keelatud, sest see võib hommikuses tuulevaikuses kaugele kosta. Meie ülem kol. Kurg kogub meid kokku põõsastikus ja annab juhiseid selleks kuidas edasi liikuda, 38 meest jagatakse kolmeks grupiks (jaoks). Ohvitseridest on siin kol. Kurg, kapt. Möldre, ltn. Lossman ja lpn. Grau. Peame siit nii kiiresti kui võimalik ja nii kaugele kui võimalik liikuma. Selgub, et meie dessantgrupi juhil puuduvad kaardid maastiku üle, need olevat jäänud ühele mootorpaadile, mis enne meid välja sõitis. Kaartidest on suur puudus meie praeguses olukorras. Meie juhtkond viib meid edasi oma varemate kogemuste ja mälupiltide abil, mis neil on sellest ümbrusest. Meie liikumise sihi suunas paiknevad teed ja jõed on enamvähem teada. Liigume kagusuunas, ees piilkond ja sihiga sinnapoole kus peaks olema Tsitre tee.

Liigume hanereas üle heinamaa, põldude ja karjamaade – see on suhteliselt avar maastik ning meie liikumist reedavad jäljed rajana kastemärjas rohus. Ületame mõned põllukraavid ja okastraataiad. Ühes karjakoplis tervitavad meid kaks hobust oma norskamisega, võibolla polegi see tervitus, vaid pigemini üllatus- ja hirmuhääl. Oleme olnud teel umbes pool tundi kiirmarssiga sisemaa poole, kus asuvad rabad, sood ja suured metsad – seal aitab eesti loodus kaasa meie ettevõttes, seal oleme kindlamad. Kell on kolm ja umbes tunni aja pärast tõuseb päike, meil on kiire.

Peagi võib tulla üllatusi, varem või hiljem hakatakse meid jälitama. Meie relvastus on kaunis nõrk, peame hoiduma tulevahetusest lahtises maastikus. Igal mehel on püstol FN kal. 7,65 ja umbes iga viie mehe peale püstolkuulipilduja typ BERGMAN. Meil on kaasas käsigranaate ja lõhkeainet kuid püssid ja paar kergekuulipildujat oleks olnud teretulnud praeguses olukorras, et tõsta meie tulejõudu. Kõik on olenev meeste füüsilisest võimest – meil on piiratud võimalused kanda endaga kaasa kaalukaid relvi ja laskemoona, see vähendaks loomulikult meie liikumiskiirust. Juba maaletulekul olime sunnitud jätma maha lõhkeaine- ja laskemoonakaste, mis peideti rannavõsastikku. Oleme olnud teel tunni, kui näeme üht väikest maja suliseva oja kaldal – see on Lõpeveski, Emakatku läheduses. Seda paika teab. kol. Kurg, pole enam kahtlust meie asupaiga suhtes, kaugus 3 km maandumiskohast seega meie liikumiskiirus on olnud umbes 3 km tunnis.

Oleme Tsitre tee juures. Piilurid teevad vaatlust ja teatavad, et tee on vaba, ületame selle kiire hüppega. Jätkame liikumist ja oleme peagi Narva maantee ääres Kuusalu lähedal. Kõik on varahommikuselt vaikne, teel liikumist pole. Ületame tee kiirelt ja sõnatult, silmad-kõrvad igal mehel pingul, et avastada midagi kahtlast meie liikumissuunas. Öine udu on kadunud – oleme liivases männimetsas hõredalt kasvavate sirgete ja ilusate puudega. Idapool helendub taevas, päikesetõus on lähedal. Meist paremal, lääne poolt, kostab kõva mootorite mürin ja kõvahäälelist venekeelset juttu. Tõenäoliselt käivitatakse mootoreid soojaks, väga võimalik, et need on tankide või raskete veomasinate diiselmootorid. Liigume lõunasuunas, oleme nüüd tõsiselt metsamaastikus. Umbes pooletunnise marssimise järele, küllaldaselt kaugel Narva maanteest, teeme lühikese puhkuse. Nii mõnelgi mehel on tegemist jalgade ja jalatsitega. Märjad saapad ja sokid-jalarätid hõõruvad üles valusad villid. Minul õnneks seda valu veel pole, olin ka juba rannas oma jalarättidest vee välja “keeranud” võibolla, et see mind aitas. Säärikud jalga, püsti ja jälle edasi. Jätkame liikumist lõunapoole, ületame meie suunaga ristuva väikse metsatee, puud põõsad mõlemal pool. Oleme jätnud metsatihniku seljataha ja väljas lahtisemas maastikus võsase heinamaa ja põldudega. Jõuame välja ühe kitsa külateeni, lattaed kummalgi pool teed. Kuuleme liikuva vankri kolinat, kaks talumeest istuvad vankril, mis lastakse märkamatult mööduda ja siis ületame tee. Valime puhkepaiga hõredas lehtmetsas. Kell on 10, juulikuu päike on kuum pilveta taevas. Väsinud jalgadega mehed viskuvad pikali, et puhata seljakott pea all. Meie läheduses on paar talu, piilkond on välja saadetud et hankida toitu ja andmeid üldisest olukorrast. Saan kol. Kurg’lt ülesande võtta raadioühendus keskusega Soomes ja teele saata teade mille ta andis. Minul algab nüüd tõsine tegevus raadiotelegrafistina, töö milleks sain koolituse Sökö’s. See on suur silmapilk – nüüd peab kõik korda minema, siin ei ole paika ebaõnnestumiseks.

Pakin välja raadiojaama seljakotist. Jaam koosneb väikese koguga saatjast alumiinium-kastikeses ja vähe suuremast hallis plekk-kastis vastuvõtjast, siia juurde kuuluvad veel küttepatarei (4,5 V) ja suurem ning raskem anoodpatarei (90 V). Valin välja kaks kõrgemat puud mis kasvavad sobivas suunas ja kauguses üksteisest, et sinna üles riputada antenni.

Antenniks on kaks 10-12 m pikkust musta gummiisoleeringuga pehmet vasktraati. Antennitraatide ühte otsa on kinnitatud kontakt aparaadiga ühendamiseks ja teise otsa kinnitatakse tugev nöör, mille abil saab antenni vedada. Nööri otsa kinnitan tinast pirnikujulise viskeraskuse, et nööri kõrgele puuotsa saada – kui viskamine on õnnestunud ja nöör jookseb üle puuoksa siis jääb ainult nöörist vedada ja antenn tõuseb. Eesmärk on, et saada antenn nii kõrgele kui võimalik ja umbes 60 kraadiline nurk antennitraatide vahel suunaga vastuvõtja jaama poole – seega põhjapoole, kus asub meie keskus Soomes. Minu kaaslane Heimar on osav antennitõstja, see jääb tema ülesandeks.

Võtan esile ühenduspidamise kellaaja tabelid ja “šiffreerimisvõtme” mille abil kirjutame ümber telegrammi teksti nii, et see on asendatud hoopis teiste tähtedega ning minu poolt teelesaadetav sõnum koosneb viietähelistest gruppidest. Telegrammi lõppu panen oma salajase tunnusallkirja STAF. Telegramm on valmiskirjutatud ja ootab ärasaatmist. Minu jaama saateaparaat on sisselülitatud, kontrolllamp näitab, et kõik on korras saateks. Käsi töötab morsevõtmega, kutse sideme loomiseks keskusega Soomes läheb eetrisse algustähtega VVV (di-di-di-daa, di-di-di-daa, di-di-di-daa) ja siis kolm tähte, mis on keskuse kutsenimeks. Kutse lõpus on ka minu jaama nimi tähtede kombinatsioonina, näit. “de ABC”. Kutsun mõned korrad ja siis kuulan vastuvõtteaparaadi kõrvadele pandava peatelefoniga. Häälestan vastuvõtja õigele, ettemääratud lainesagedusele. Varsti on kuulda kutset VVV (di-di-di-daa), minu jaama nimetus (kolm tähte) ja kutsuja jaama nimetus (de + kolm tähte). Selle järele teatame üksteisele kuidas on kuuldavus ja kas on üle anda telegramme. Minul on saatmiseks üks telegramm. Teatan siis telegrammi numbri, kuupäeva, kellaaja ja sõnade arvu ülesaadetavas.

Esimene ühendus toimus ladusalt, ei mingit probleemi. Saadetud telegramm oli lühike ja kogu saatetöö kestis ainult mõne minuti. Vastasjaamal Soomes polnud minule ühtki telegrammi ja lõpetame ühenduspidamise. Meie asukoht on Kõrve läheduses ja sellest teatas ärasaadetud telegramm.

 

SAADETUD TELEGRAMM kell 10. 45:

“X Kell kümme asukoht 8525 1010 X STAF”

Taludesse saadetud piilkond tuleb tagasi toiduga. Neil on kaasas leiba, võid, mune, piima. Nüüd saab iga mees süüa nagu ta soovib ja jaksab. Söögitoojatega on kaasa tulnud talus peidus olnud metsavennad, kes soovivad meie salgaga liituda. Kol. Kurg otsustab nende soovile vastu tulla ja võtab 8 uut vabatahtlikku ERNA gruppi. Uustulnukate relvastus on kehv, kuid sellest hoolimata on nad teretulnud kui pakikandjad kuna meil on kaasas rasked kotid lõhkeaine ja laskemoonaga. Paaritunnise puhkamise järele jätkame teekonda kella kahe paiku. Läheme üle Piibe maantee ja liigume edasi lõunapoole Mustjõe sihis, et ületada Tallinn-Narva raudtee. Päev on palav, päike paistab pilvedeta taevast, oleme higist märjad. Oleme väsinud ja tehakse otsus et puhata. Kuuskedest metsatihnik on sobivaks paigaks. Vahipostid pannakse välja ja pikaliheitnud väsinud mehed uinuvad. On hiline pealelõuna kui meid äratavad üksikud püssipaugud. Tagasitulnud meiega liitunud metsavennad, kes olid joogivett toomas, teavad jutustada, et põhjapool Piibe maanteed on olnud haarang. Peale päikeseloojangut oleme jälle teel, marssime piki metsateed Mustjõe suunas.

Teel liikumine on palju kergem kuid umbes tunnise käimise järele pöördume jälle teelt ära metsa, et läheneda raudteele märkamatult ja et leida sobivat paika raudtee ületamiseks. Eesliikuvad luuremehed on leidnud selleks sobiva koha – seal kus raudtee läheb üle väikese silla, mis aga on küllaltki kõrge selleks, et meie võime püsti käies raudtee alt läbi minna. Sillaalune on pehme, soise pinnaga ja sinna jäävad kolonnis liikunud meeste jäljed.

 

R E E D E 11. JUULI – 1941.

Nüüd on kesköö ja peale raudtee ületamist jätkame liikumist männipuudega pehmes rabas. Jõudnud tihedamasse metsa jääme puhkama. Laagriplatsi valve jääb vahipostide hooleks. Väsimus on valdav ja mehed magavad samblasängis. Keskpäeva paiku oleme jälle ärkvel ja nüüd on nälja ning janukustutamine päevakorras. Võtan välja Pirttisaarelt kaasaantud näkileivast juustuga võileivad ja need maitsevad suurepäraselt. Janu vaevab, joogivett võetakse poolkuivanud metsakraavist. Vesi on pruunivärviline ja selles ujub sääsetõuke, kuid parema puudusel tuleb sellega leppida. Täna on minul kõva raadiotöö sidepidamisega.

 

SAADETUD TELEGR. kell 12.10:

“Narva ja Piibe maanteedel eile vähene liiklus. Reinhardt seni leidmata. Olukorda täpsemalt uurida, teistega sidet pole. STAF”

 

SAADETUD TELEGR. kell 15.20:

“Kui kaugel on saksa üksused? Oleme kõik koos. STAF”

 

VASTUVÕETUD TELEGR. kell 17.45:

“Saksa üksused 9. skp. Petseris, Viljandis, Pärnus, 10, õhtul Haapsalus.”

 

SAADETUD TELEGR. kell. 18.30:

“Kõik koos. Grau eraldus meist eriülesande täitmiseks. Side lenduritega, kes end peidus hoiavad, on jaluleseadmisel. Lenduritele eriülesanne. 8 uut meest värvatud. Relvade puudus. Vajan tungivalt eelüksuste liiklemissuundi ja asupaiku. STAF”

 

VASTUVÕETUD TELEGR. kell 22.52:

“Kogunemine 24 tunni jooksul. Teade täpse positsiooni kohta järgneb hiljem.”

Tänane päev on meile kõigile väga oluliseks puhkepäevaks. Peame uut jõudu koguma, et jätkata matka samas tempos kui senini. Õhtul läheb veltveebel Grauen koos kaaslasega luureretkele Jäneda’le. Puhkavate meeste und segavad öösel verejanulised sääsed.

 

L A U P Ä E V 12. JUULI – 1941.

Puhkepeatus jätkub samas paigas kuhu tulime eile, umbes 5 km Mustjõest lõunasse. Raudtee ületamine eile sundis Mustjõe läheduses. Lpn. Grau on saadetud varahommikul tagasi raudtee äärde ülesandega jälgida rongiliiklust. Kaarel Siniveer on läinud erariides Kehrasse, et jälgida sealset olukorda.

 

VASTUVÕETUD TELEGR. kell 06.45:

“X ERNA ületas Jäämere-kanali. Mustjõge vältida vaatluspostide tõttu. Tegutsemine kuni kogunemiseni edasi lükata. Reinhardt X.”

Lpn. Grau on tagasi luureretkelt raudtee äärde – ta on näinud ühte relvastatud valvemeest kõndimas raudteel ja üks rong olevat seal mööda sõitnud.

Veltveebel Grauen oma kaaslasega saabuvad tagasi pealelõunal. Teedel ei olevat olnud liikumist, kariloomi aetakse üle Jäneda ida poole.

Umbes kell 17 on tagasi ka Kaarel Siniveer ja annab meile teada, et oleme sisse piiratud venelaste poolt, kes teevad metsas haarangut. Tema arvates peaksid haarajad varsti meie laagrikohani jõudma, kuid ta võib juhtida meid kohale kust haarang juba läbi käinud. Meie juht kol. Kurg annab häire. Nüüd on igal mehel kiire – nii ka minul. Raadioantenn kiirelt maha võtta ja kogu varustus jälle seljakotti. Laagriplats tuleb puhtaks teha, midagi ei tohi maha jääda mis meid reedaks. Suitsuotsad, tühjad sigaretipakendid (näit. helesinine “North State”), paberilipakad ja muud, peidetakse kiiresti mätta alla. Oleme kiirelt kolonnis ja alustame liikumist Siniveeri juhtimisel. Marsime pooljoostes, ilm on kuum, oleme higist märjad. Umbes tunni aja järele jõuame ühte kuusetihnikusse, väljaspool otsest hädaohtu. Puhketund peale kiirmarssi on teretulnud. Siinset ümbrust ja maastikku tundev Kaarel Siniveer läheb jälle luurele. Ta on tagasi päikeseloojangul. Temaga on kaasas üks talumees ning mõned metsavennad. Talus on tellitud meie jaoks sööki – keedetakse mune ja suppi. Saadud andmete kohaselt olevat haarangu lähtepunktiks olnud Kehra, kus asub hävituspataljon autodel ning paar soomusautot. Meie asupaiga lähedusse olevat tulnud seitsekümmend meest, kes liikunud ahelikus metsa.

Peetakse nõu kuhupoole siit nüüd liikuda. Grauen, Siniveer ja talumees tunnevad maastikku ning teevad ettepanekuid liikumissuuna valikul. Meie juhil puudub kaart sellest ümbrusest kus praegu oleme, kaardid on unustatud meie äratulekul Soomest. Otsustatakse liikuda Alavere suunas. Meie hulgas on mehi, kes pole rahul juhtkonnaga nemad ootavad peatset lahingutegevust, millest aga senini oleme hoidunud meie grupile antud juhendite kohaselt. Tundub, et neil lahingutegevust ihkavatel pole õiget arusaamist meie olukorrast ja kol. Kurg’il on tõsine jutuajamine rahutute meestega, et distsipliini grupis säilitada. Kolm meest saavad tõsise ülesande iseseisvaks tegutsemiseks.

Kesköö paiku liigume paar kilomeetrit talu juurde, kus meile keedetakse suppi. Talu asub Pikaveski’l, Jägala jõe läheduses. Talumajad paiknevad ühe oja kõrgel kaldal. Ületame oja kuivade jalgadega, sest juulikuu põuailmadel on veetase madal. Suliseva oja lähedal on tulease suure supikatlaga, milles aurab äsjakeedetud lihasupp. Ööhämaruses jagatakse meestele toitu – suppi, mune, leiba. See on meie esimene soe söök Eestis peale Pirttisaarelt lahkumist ning maitseb haruldaselt hästi.

 

P U H A P Ä E V 13. JUULI – 1941.

Peale keskööd lõpeb söömaaeg – oleme saanud hädavajaliku kehakinnituse, tunneme end enamvähem vajapuhanuina ja algab liikumine uue suunaga, teenäitajaks Kaarel Siniveer. Meie juurest lahkub neljameheline grupp, kes on saanud kol. Kurg’ilt ülesande iseseisvaks tegutsemiseks.

Marssime paar km. soises metsas lõuna sihis. Arava küla lähedal tuleme metsast välja ja jätkame liikumist külateel varahommiku hämaruses. Tulnud metsast välja ja jõudnud esimese talumajani, mis asub tee lähedal, läheb Lembit Johanson tallu sisse ja katkestab telefoniühenduse. Olime märganud, et majja läheb sisse telefoniliin. Johanson jookseb meile järele käes kõlkuva telefoniaparaadiga. Meie salk soome jalaväe vormis ja meiega liitunud metsavennad erariides, marsib piki Arava külateed. Mõlemal pool teed on taluelamuid ja ühe paremal pool asuva maja välisuks avaneb ja trepile ilmub unise ning imestunud näoga vanem mees. Ei mingit jutuajamist meie liigume edasi külateel, tõenäoliselt ei saanudki unestäratatud talumees mingit selget pilti sellest, kes meie oleme – võibolla on “hävituspataljon ööretkel”. Külateel marsime umbes paar kilomeetrit ja jätame Arava küla seljataha, ületame Alavere-Vetla tee ning jätkame 3-4 km edelasuunas Mõisaaseme lähedusse. Laagriplatsiks jääb ilus kõrgendik suurte kõrgete kaskedega. On suurepärane suvepäev, sinise taeva, särava päikese ja maheda tuulega. Meie väsimatu ja ümbrust hästitundev relvavend Siniveer on jällegi toiduretkel olnud ja saabub korvitäie keedetud munadega. Mehed söövad ja puhkavad, et jõudu koguda tulevate päevade pingutusteks. Viibime siin kaasikus, Raasiku jõe harude vahel, kogu päeva. Kõrged puud on ideaalsed raadioantenni ülestõmbamiseks.

VASTUVÕETUD TELEGR. kell 20.30:

“Metsades haarangud. Motoriseeritud puhastusüksused 2-6 autot. Raasikul 300-600 meest. Kose tühi. Tulen jälle Rein. Kogunemine, et Kehrat rünnata. X. 12 skp. meie üksused jõudnud Narva eelsetesse rabadesse. Edasimarss Türi ja Lihula suunas. Reinhardt järgneb täna Rutjale, sihiks Haljala, Kihlevere, Kadrina. Kas Kevend kuulab tabeli AB järele? 14. juuli.”

Hilisõhtul jätame maha laagriplatsi ja oleme teel edelasuunas Kose poole. Liigume kiiresti lühikeste puhkepeatustega

 

E S M A S P Ä E V 14. JUULI – 1941.

Marsime kogu öö ja hommikuks oleme välja jõudnud Viskla rajooni. Teeme peatuse Ravila läheduses. Kol. Kurg saadab välja luuregrupi Tartu maantee äärde, et koguda andmeid väeosade liikumisest seal. Meie peatuskoha läheduses, hõredas metsas, kulgeb telefoniliin puupostidel umbes 30-e traadiga.

Saan koos oma kaaslase Heimar Rosenfeldt’iga ülesandeks liin läbi lõigata. Piki metsasihti kulgevast postidereast valime välja ühe, meie arvates sobiva jämedusega ülesronimiseks. Meie varustuses on kaasas mõned hädavajalikud tööriistad, nende hulgas ka traadilõikamise tangid, mille võtame kotist välja. Peame vähe nõu, kuidas traadilõikamisetööd kõige sobivamalt teha – meil pole sellest kogemusi. Teeme nii, et Heimar kui lühem ja kergema kaaluga ronib postiotsa ja ta algab ronimist minu õlgadelt. Jõudnud ülesse traatide juurde algab lõikamistöö, mis osutub raskemaks kui esialgu arvasime. Lõigata tuleb ju ühe käega, kuna teine hoiab kinni postist ja peale selle peab keha kallutama postist eemale, et kõikidele traatidele lähedale saada. Traadid on kaunis kõvast materjalist, 3-4 mm diameetriga. Meie lõiketangid pole töö jaoks sobivad – liiga väikese mõõduga, lõikejõud nende traatide läbilõikamiseks pole küllaldane. Umbes tunnise kõva töö järele on liin katkestatud, traadid maas ja kõveras postidevahelises rohus. Mis nüüd saab – kuidas kujunevad välja meie häiretöö tagajärjed – ootame, näeme. Paari tunni pärast tulidki kaks liiniparandajat meest jalgratastel piki telefoniliini kulgeval teerajal. Mehed võeti kinni ja pandi valve alla. On hiline pealelõuna, kuid väljasaadetud luuregrupp pole veel tagasi tulnud ja see tekitab muret.

 

VASTUVÕETUD TELEGR. kell 21.30:

„Reinhardt takistatud järgnemast. Teil tegutsemisvabadus. Suuri kokkupõrkeid vältida. Kui võimalik, siis õlirajoonide kaitset ette valmistada. Muretsege andmeid seal asuvate üksuste ja õlitööstuste kohta.”

Meie poolt läbilõigatud telefoniliini läheduses tabatakse veel üks kolmemeheline liiniparandajate grupp, kes võetakse vahi alla samuti nagu nende eelkäijad. Alles hilisõhtul saabub tagasi meie väljasaadetud luuregrupp. Väsinud mehed annavad kirjelduse sellest mis juhtus. Jõudnud välja Ravila vallamaja juurde, kuulnud nad Tartu maanteel lähenevate mootorsõidukite mürinat. Luuregrupp asunud positsioonile tee äärde ja kui läheneva autokolonni sõidukid jõudnud nendeni avanud mehed tule. Esimese sõiduki juht ning kõrvalistuv vene ohvitser saanud surma. Seejärel hüpanud autodest välja NKVD sõdurid ja otsekohe oli käimas lahing meie luuregrupiga. Kokkupõrkes oli grupil kaotusi – Sökö’s väljaõppe saanud meestest langes Karl Loorand ja Lembit Johanson sai kuulihaava õlasse. Meie juht kol. Kurg on mures juhtunu pärast, kuna mehed olid kaugemale läinud sellest, mida luureülesanne ette nägi – tulevahetusest oleks pidanud hoiduma. Nüüd on meie jälitajail teada, kus meid võib leida. Jätame kiirelt maha laagriplatsi ja liigume põhjasuunas juuliöö videvikus. Väsinud meeste ööbimispaigaks saab noorte mändidega soolagendik.

 

T E I S I P Ä E V 15. JUULI – 1941.

Öö on vilu ja varahommikul ärkame külmast värisedes. Alustame otsekohe liikumist, et kehasse vähe soojatunnet saada. Oleme teel idasuunas, sajab peent vihma, mis peagi läheb üle jämedaks sajuks. Saame läbimärjaks, sest meil puudub varustus vihma kaitseks. Teeme peatuse tihedas kuusetihnikus väikese külatee ääres, Vilama-Lendermaa rajoonis. Ootame tagasi teelesaadetud toidumuretsejaid ja luuremehi. Raadioantenni ülestõmbamiseks on vaja kõrgemaid ja sirgeltkasvanud puid – sellepärast on minule ja Heimar Rosenfrldt’ile sobiv puhkepaik umbes paarkümmend meetrit eemal teiste meeste vihmavarjavast kuusetihnikust. Panen korda raadiojaama ühenduse võtmiseks Soomega.

 

VASTUVÕETUD TELEGR. kell 08.30:

“Tartu 12. juulil vallutatud. 13. juulil edasimarss kogu Eesti ulatuses.”

 

SAADETUD TELEGR. kell 08.30:

“Patareide positsioonid Vaidas, Rkp pesad maantee ääres. Kokkupõrge Ravilas. Loorand surnud, Johanson haavatud. 1. rühm lahutatud. STAF”

Vähehaaval lakkab vihmasadu ja saanud vähe toidupoolist läheb keha soojemaks ja tuju paremaks.

 

VASTUVÕETUD TELEGR. kell 13.40:

“Soome raadio kaudu: varandusi kaitsta, hobuseid mitte anda. Heinategu alata. Meie üksustele Kosele ja Ravilasse teatatud. Mahajäänud ootavad Munkkiniemis uut juureveo võimalust. Hoiduge kõigist lahinguist. Tulen ise esimesel võimalusel. Kurei.”

Peale raadiosidet pakin jaama jälle seljakotti aga antenn jääb ülesse, mõeldes sellele, et täna tuleb veelgi sidet pidada. Vihmasadu on lakanud ja paneme end puhkama ühe laia, tihedate okstega noore kuuse alla. Väsimus sulgeb silmad niipea kui pea on aset leidnud seljakotil. Äkki äratab mind lühikese une järgi kõva laskmine ja granaadiplahvatused. Kuulen automürinat, raskekuulipilduja annab podisedes tuld ja nüüd kuulen ka, et tulistab meie “kone” (püstolkuulipilduja). Raskekuulipilduja tuli teel liikuvatelt autodelt on sihitud metsa just selles suunas kus meie kõik puhkame. Olen põlviliasendis, kuulid vinguvad madalalt ning plaksuvad puutüvedesse. Minu kaaslane Heimar kargab püsti, saan teda kiiresti varrukast kinni haarates tagasi maha tõmmata. Oleme tule all ning lebame maas. Tulistamine lakkab paari minuti pärast ja siis on kõik vaikne. Mõtlen, mida teha, kas püsti tõusta, et antenni maha võtta või oodata? Tuleme otsusele, et liikuda kaugemale metsateest, kus autodelt tulistati. Niisiis hääletu, ettevaatlik liikumine sügavamale metsa, peituda ja oodata mis siin edasi võib juhtuda.

Liigume küürutades umbes 50 m, kaasas seljakotid ja käes laskevalmis püstolid. Meie ees on tihe madalate okstega kuusk. Peidame end kuuseokste alla, püstol laskevalmis – tagavarakasett käepärast ja kaks käsigranaati käeulatuses sambla peal. Ootame ning kuulame. Peast käib läbi mõte, et võibolla on meid tulistanud üksus seisatanud autod ja otsivad läbi metsatuka ning võibolla koertega. Mida teha, kui äkki tuleb meie ette hundikoer ja haugub, et on meid leidnud. Olukord oleks väga täbar. Lamame samblas, ootame ja kuulame pingutatult – ei midagi, ei ühtki häält. Oleme niiviisi umbes kaks tundi. Meid tulistati kella 14.30 paiku ja nüüd on pealelõuna umbes kell 5. Otsustame, et kahekesi tagasi minna sidepidamispaigale ja antenn puude otsast maha võtta ning ära tuua. Antenn oli põhjuseks, miks meie minema ei jooksnud kui meid kuulipildujatulega äratati.

Ilma antennita oleks meie raadiojaam väärtuseta, praeguses olukorras, sest hakata uut antenni otsima kusagilt mujalt võtaks palju aega ja oleks seotud suure ohuga. Tahes tahtmatult tulen mõttele ja küsimusele, miks saadeti meid teele ilma tagavara-antennita, see oleks nii vähe kaalunud ja väga vähe ruumi võtnud seljakotis. Liigume ettevaatlikult tagasi sinna, kus pidasin sidet. Leiame kergesti üles puud kus ripub antenn. Tõmbame alla antennitraadid ning olen rõõmus, et saan selle tagasi seljakotti panna. Otsustame liikuda ka puhkel olnud meeste laagripaigale, sidepidamispaigast ainult paarkümmend meetrit eemal. Mis juhtus seal, kui meile äge kuulipildujatuli peale pandi? Tulnud laagriplatsile oli pilt hämmastamapanev – jalarätte pillutud siia-sinna, üks paar säärikuid oli puukännu peal, üks seljakott, leivakott käsigranaatidega. Siin oli meestel olnud väga kiire kui neid unepealt brutaalselt äratati, neil ei olnud aega mõtlemiseks unise pea ja väsinud silmadega. Tuleme Rosenfeldt’iga otsusele, et otsest hädaohtu siin ei ole, kuna pole mingit märki sellest, et meie jälitajad oleks siin metsas haarangut teinud. “Koristame” meeste poolt mahajäetud laagriplatsi – kogume kõik lahtised esemed nagu jalarätid, säärikud, tühjad sigaretipakid mahajäetud seljakotti ja peidame selle tiheda põõsa sees mulla ja sambla alla. Mahajäetud leivakoti käsigranaatide ja püstolilaskemoonaga võtame kaasa.

Liigume nüüd oletatava meeste põgenemissuunas, seega vastassuunas metsateele kust meid tulistati. Umbes pooletunnise käimise järele oleme metsast väljas ja meie ees on kaunis kõrge rohuga soomaastik hõredalt kasvavate noorte mändidega. Liigume idasuunas ja peagi hakkame otsima meest jälgi. Esialgu ei leia midagi, aga jõudes kaugemale metsast, näeme rohus ja samblas trambitud rada, mis näib olevat see mida otsime. Jälgime trambitud rada, mille suund on idapoole. On hiline õhtu, keskpäevased vihmapilved on kadunud ja loojuv päike kutsub meid õhtule. Liigume veel võibolla tunni, oleme pika karusamblaga rabas kus kasvavad üksikud madalad männid. Hoiame eemale meie meeste jalgrajast, leiame sobiva paiga öiseks puhkuseks paari männipuu lähedal.

 

K O L MA PÄ E V 16. JUULI – 1941.

Öö on vilu ja magades lageda taeva all, olgugi et oleme katnud end samblaga nii palju kui võimalik, ärkan aegajalt külmavärinatega. Alles peale päikesetõusu, kui soojendavad kiired on hajutanud raba kohal hõljuva uduloori, tuleb tagasi soojus ja sellega koos ka magus uni. Möödunud päevade pingutused vähese une ja kehva toiduga on meid väsitanud ja ärgates nüüd ennelõuna päikesepaistes selge taevasinaga, tunnen end väljapuhanuna. Niisiis maast ülesse, seljakotid selga, kiiresti edasi, otsime üles eelmisel päeval leitud rohusse ja samblasse trambitud jalgraja. Aegajalt kaotame jäljed aga ei kulu pikka aega enne kui taas oleme rajal. Jäljed viivad meid metsamaastikku, liigume piki metsasihti ning hoian silmad lahti, et leida sobivaid puid antenni üles riputamiseks ja sidepidamiseks. On pealelõunane aeg ja raadiojaam on korras side võtmiseks Soomega.

 

SAADETUD TELEGR. kell 17.10:

“Meid rünnati puhkehetkel Ravila lähedal metsas. Kaotasime teised silmist. Olen Rosenfeldtiga kahekesi. Kus asuvad saksa üksused? Mida peame tegema. STAF”

Peatus sidepidamiseks võtab umbes tunni ja siis oleme jälle teel, vaevaltnähtaval jalgrajal. Mehed on muutnud oma liikumissuunda rohkem kagu poole, nii nagu tundub vaadates päikesele taevavõlvil. Tunnen väga suurt puudust kaardist ja kompassist. Tulen iseenesest mõttele, et ei tohiks ühtki raadiojaama vaenlase tagalasse saata ilma kaardi, kompassi ja tagavaraantennita. Päev on jälle õhtuks saanud ja enne ööpuhkust võtan veel kord raadioühenduse.

 

VASTUVÕETUD TELEGR. kell 19.33:

“Tartu võetud 12. skp. Peituge metsa Tartu suunas. Peitke munder. Teatage kui saate liikumisest Kose-Tartu teel. Vabanemine läheneb. Kurei.”

See telegrammis antud ettepanek “peituge metsa ja peitke munder” on meie praeguse olukorra suhtes küll loogiline soovitus, aga siiski ei tahaks sellega leppida. Tean, et meie ei või olla kaugel meist lahutatud üksusest koos selle juhi kol. Kurg’iga ja see asjaolu teeb telegrammis saadud juhendi mulle vastuvõtmatuks. Kui ERNA dessantüksus jääks praegu ilma sideta Soomega, siis oleks kogu ettevõte väga ohtlikus seisundis. Pean leidma üksuse siinses maastikus aga mitte siit lahkuma. Hilisõhtul kaotame jäljed. Oleme jõudnud välja metsast kõrgema maapinnaga kuivemasse ümbrusse. Ööbimispaigaks valime tiheda võsastiku mõne suurema puuga. Päev on olnud päikesepaisteline ja soe, ka hilisõhtu videvikus on veel tunda, et õhus on säilunud päevast päikesesoojust ja ka puutüve, millele nõjatun magama jäädes, on soe.

 

N E L J A P Ä E V 17. JUULI – 1941.

Varahommikune, päikesetõusuaegne vilu õhk äratab meid. Ülesse, kotid selga ja liikuma, et kehasse soojust saada. Liigume põllu- ja karjamaa maastikus kraavide ja karjaaedadega. Ennelõunal pean raadiosidet Soomega.

 

SAADETUD TELEGR. kell 09.15:

“Oleme teistel jälil. CO pole meil mingit sidet. STAF”

(Märkus: CO=Kevend)

Liigume talude rajoonis põldude ja karjamaadega. Hoidume lagendikkudest, püüame liikuda põõsaste ja puude läheduses. On keskpäev, väikese oja läheduses. Oleme tulnud välja ühe rukkipõllu äärde mis asetseb nõlvakul, maapind kõrgeneb. Rukis on kõrgeks kasvanud ja liikudes piki kahe põllu vahelist kraavi, oleme kaunis hästi varjatud. Tahame välja jõuda umbes 200-300 meetri kaugusel asuvasse metsatukka, mida näeme teispool külateed. Vaatan juhuslikult vasakule – näen üht majakatust aga samaaegselt ka jalgrattal lähenevat mundris meest, kas miilits, põldudevahelisel külateel. Viskume silmapilkselt kõrgesse rukkisse ja jääme ootama. Käsi otsib automaatselt püstolit ja see käes laskevalmis, ootame veel mõned minutid enne kui tõstame pead. Sinihallis mundris kõrge mütsiga jalgrattur on möödasõitnud, ilma et oleks meid rukkislamajaid näinud. Oletame nüüd hüppega tee ja liigume kiirsammul paremale, meile varjupakkuva metsatuka poole.

Liikumissuund on nüüd lõunasse – oletame, et ka meie mehed on jätkanud liikumist samas suunas. Umbes tunnise käigu järele võsases, peaasjalikult lehtmetsas, näeme puude vahel helkimas veepinda keskpäeva päikesepaistes. Läheneme ettevaatlikult järverannale, katsume hoida end puude ja põõsaste varju niipalju kui võimalik mõttega: et võibolla on väikese järve rand valve all tagamõttega, et sinna tullakse janu kustutama. Oleme janused ja meil pole veepudeleid seljakotis. Hiilime vähehaaval välja veeni ja joome niipalju kui süda soovib. Kustutanud janu, jätkame liikumist lõuna suunas, ilma et meie leiaks oma meeste jälgi metsarohus. Tundub, et oleme jäljed jäädavalt kaotanud. Liigume edasi lõunasse, maastik on muutunud. Jätnud seljataha soise metsa kõnnime nüüd hõreda metsaga heina- ja karjamaadel. Pealelõunal leiame sobiva paiga raadioühenduse võtmiseks. Kõrged kased antenni ülestõstmiseks ja all võsa, mis meid varjab sidepidamise ajal. Oleme sellest hästi teadlikud, et praegune hõreda metsa ja üksikute puudega maastik ei paku meile sama head kaitset kui tihe mets, võimaliku haarangu puhul.

 

VASTUVÕETUD TELEGR. kell 18.23:

“15. juulil asusid vene staabid: 8. armee Lasilas, Tapalt 15 idas, 10. korpus Paides, 11. korpus Maarja-Magdaleenas. Tugev saksa surve Paidele. Jääge Aegviidu ümbrusse metsadesse. CO on Munkkiniemil. Kurei.”

Peale õnnestunud sidet peame nõu, et mida teha. Meil on kõhud tühjad ja meie ei tea kus me oleme. Järelikult me peame kuhugi tallu sisse minema ning katsuda juttu ajades olukorda selgitada. Jätkame liikumist endises suunas ja kella kaheksa paiku õhtul jõuame välja lagedale põllumaastikule. Liigume piki põõsastesse peidetud ojakallast ja jõuame välja kõrgendikuni kust paistab talumaja katus. Ojakaldal on tihedad põõsad ja nende varjus teeme ümberriietuse. Võtame seljast soome jalaväe halli suvepluusi, vöörihma ja nokaga halli vormimütsi. Selga jätame rohekashallid kalifeepüksid ja mustad nahast säärsaapad. Seljakotist võtame välja pikkade varrukatega erariietuse kampsuni, minul on tumesinine kõrge kraega. Paneme mundririided seljakotti ja peidame selle põõsasse. Püksitaskus püstol FN 7,65 padrunitega, oleme valmis minekuks umbes poole km kaugusel künkal asuvasse tallu. Arutleme mida ja kuidas rääkida pererahvaga sellest, kes meie oleme. Lepime kokku, et esitleme end kui metsavennad kes ekselnud meile võõras ümbruses. Oleme jõudnud taluni, kedagi pole näha ega kuulda. Tulnud elumajani, hoian end nurga taha ning Heimar koputab – uks avatakse ja vähe aja pärast oleme mõlemad majas sees. Meid võtavad vastu kaks naisterahvast, umbes 30-40 aastased. Räägime oma külastuse põhjusest – et oleme metsavennad ja et kõhud on tühjad. Head inimesed pakuvad meile söögipoolist – seda mida neil käepärast on – leiba, piima, liha, võid. Jutuajamisel selgub, et üks naistest on sõjapõgenik Tallinnast. Jutustame ka oma elust ja liikumisest siinsetes metsades ja rabades. Juttu vestes selgub, et oleme Palgissaare talus ja et oleme oma rännakul olnud Paunküla lähedal ning selle järele liikunud Kõrvenurga suunas.

Palju tänu lahketele inimestele, jätame nemad jumalaga ja läheme tagasi tuldud teed oma peidetud seljakottide juurde. Paneme jälle mundrid selga ja läheme edasi lõuna suunas. Paaritunnilise kõndimise järgi on jälle õhtu käes ja otsime välja sobiva ööbimispaiga võsadega lehtmetsamaastikus. Suuremate puude all, ümbritsetud tihedast võsast, paneme end paigale puhkamiseks ja uneks, niipalju kui seda on võimalik jahedas öös.

 

R E E D E 18. JUULI – 1941.

Varahommikune vilu õhk äratab meid. Madalad hallid pilved on ennustuseks ühele vihmasele päevale. Hommikune ettevalmistus edasiliikumiseks on ära õiendatud mõne minutiga. Seljakott selga ja astuma, see soojendab külma keha. On aeg ühenduse võtmiseks Soomega. Valime sobivad kõrgemad puud ja antenn läheb ülesse. Aparaadid välja seljakotist ja sidetöö läheb käiku.

 

SAADETUD TELEGR. kell 09.20:

“Meie meeste liikumissuund Ravilast: Paunküla, Kõrvenurga. Teisi pole kohanud. STAF”

Jätkame liikumist endiselt lõuna suunas. Sammume kaunis aeglaselt ja ettevaatlikult lahtises maastikus põldude ja karjamaadega. Läbime paljude randkividega ja üksikute puude-põõsastega maastiku. Sajab hoovihma, oleme märjad. Tuleme otsusele, et peame kuhugi tallu sisse minema, et toitu ja ööseks ulualust saada. Hilisõhtul läheneme ühele talule “tagantpoolt” – läbi karja-aia, mööda küünist, laudast. Oleme taas “erariides”, mundripluus ja müts on peidetud seljakotti, mille jätame lähedasse võsastikku. Püstolid taskus, koputame uksele ja astume sisse kuiva ja sooja õhuga talumajja. Meid võtab vastu talu naispere – kaks noort tüdrukut ja üks vanem naisterahvas. Räägime neile oma olukorrast, et oleme metsavennad ja palume abi toidu ja öömaja suhtes. Oleme Lansmann’ide talus Ees-Vööbus Tartu maantee läheduses. Meid võetakse lahkesti vastu, pakutakse sooja õhtusööki. Magamispaik pakutakse talu saunas, see on meile hästi meeltmööda mõeldes eelmiste ööde magamisele põõsaste ja puude all. Saame teada, et perepoeg hoiab end peidus metsavennana. Täna öösel uinume kuival ja soojal saunalaval.

 

LAU PÄE V 19. JUULI – 1941.

Tänase päeva veedame talu lähedases lepavõsas. Otsustame, et mitte siit edasi liikuda enne kui oleme juttu ajanud end metsas peitva perepojaga, keda oodatakse koju kas täna öösel või homme hommikul. Päeval on kuulda kahurimürinat Paide, Türi suunast – tähendab, et sakslaste pealetung seal on käimas. Õhtuvidevikus tuleme tagasi talumaja juurde. Meid võtab vastu talu perenaine ja meile pakutakse maitsev õhtusöök. Magamispaigaks saab täna öösel talu aidahoone. Meile on nagu sisse kasvanud teatav kõhklus ja kartus magada ööseti nelja seina vahel, katuse all. Oleme seal nagu suletud olukorras, meil pole võimalust sealt silmpilkselt lahkuda, kui meid rünnataks kinnivõtmiseks.

 

P Ü H A P Ä E V 20. JUULI – 1941.

Ärkan hommikul väljapuhanuna. Lahke pererahvas pakub meile maitsva hommikueine kohviga. Perepoeg on koju jõudnud ja teab jutustada, et meie grupp otsib taga mind ja Rosenfeldt’i. Metsavendade hulgas on tagaotsimise teadet levitanud “dzunglitelegraaf”. Täname vastutulelikku pererahvast hea hoolitsuse eest ja ennelõunal asume teele perepoja juhtimisel. On ilus päikesepaisteline pühapäev ning oleme teel tagasi põhjapoole, et leida kadunud relvavendi. Perepoeg viib meid läbi metsa kohtumispaigale ühe teise teejuhiga.

Paaritunnise teekonna järele oleme jõudnud välja põõsastevahelisele lagendikule, kuhu on veetud kõrge palgivirn. Seal võtavad meid vastu neli meest. Uueks teejuhiks osutub pikakasvuline kõhnavõitu mees nimega Aare. On keskpäev palava päikesega ning meie teejuhi kiire pikasammuline käik võtab meil naha märjaks. Teeme mõned lühemad puhkehetked aga siis jälle edasi – päikesele vaadates on meie liikumissuund põhjapoole, umbes selles suunas kust meie paar päeva tagasi tulime. Kella kolme paiku pealelõunal oleme kohal oma teekonna sihtpunktis. Oleme tulnud hõreda metsaga kaetud kõrgendikule, Kautla soosaarele. Kolmest küljest – lõunast, läänest ja põhjast oleme piiratud soo ja rabaga, idasuunas on okasmets. Oleme rõõmsad, et meil õnnestus taas ühineda ERNA dessantgrupi südamikuga. Jutuajamist küsimuste ja vastustega on palju. Juba laagriplatsile lähenedes peatas meid punaste pükstega ratsaväe vormis vahipost. Saan teada, et üllatuskallaletungil põgenemalöödud grupp kol. Kurg’i juhtimisel oligi liikunud Paunküla-Kõrvenurga sihis nii nagu arvasime Heimariga. Ekslev grupp oli oma teekonnal kohanud metsavendi, kelle ettepanekul ja juhatusel tuldi Kautla soosaarele. Seal oli juba varemalt endale asupaiga leidnud Tapalt ratsaväeüksusest põgenenud 13 meest, täies varustuses ja relvastuses koos hobustega, ltn. Jaanholdi juhtimisel. Ratsamehed on oma igapäevase elu korraldanud sõjaväelise korra järgi toimkondade ja tunnimeestega. Puudest ja okstest on korraldatud ulualused nii hobustele kui ka meestele vihma ja öökülma vastu. Toidukeetmiseks on suur supikatel maasse kaevatud tuleasemel. Ka meie mehed on ehitanud endale puude ja põõsaste vahele “elukohaks” onnid, katused kuuseokste ja puulehtedega.

Olen tagasi raadiojaamaga oma üksuse juures ja ettemääratud ülesandeid sidepidamiseks tuleb jätkata niipea kui võimalik. Sidevõtmiseks Soomega on määratud kellaajad ja teatud lainepikkused, kõik tabeli järgi. Teen jalutuskäigu, et leida sobiv paik raadiojaama paigutamiseks. Leian peagi “supikatlast” 20-30 m läänesuunas paar kõrget sihvakat kasepuud ja nende all noor kuusk tihedate laiade okstega. See näib olevat hea paik päevase raadiotöö tarbeks ja öiseks puhkepaigaks – vaja ainult “katust” tihendada kuuseokstega vihma vastu. Tõmbame üles antennitraadid kahe kõrge kase otsa – paigutus on ideaalne, hea kõrguse ja õige suunaga vastuvõtjate poole Soomes. Kui nüüd sidepidamine peaks ebaõnnestuma, siis pole see küll antenni põhjusel. Saan kol. Kurg’ilt telegrammi edasisaatmiseks. Šifreerime sõnumi ja peagi on telegrafeerimistöö käimas. Tabelis ettenähtud kellaajal saan otsekohe hea ühenduse keskusega. Nii vastuvõtu, kui ka minu poolt saadetud signaalide kuuldavus on hea. Minu väikese võimsusega saatejaama heaks vastuvõtu kuuldavuseks on antenni paigutuse osatähtsus suur – siin on see ideaalne. Asetseme väikesel kõrgendikul – saatesuunas lage, tasane maastik ilma kõrgete mägedeta.

 

SAADETUD TELEGR. kell 17.10:

“Ühinesime teistega. Asetseme 7 km lõunapool Vooset. Vene vägede koondumisi Lehtmetsa-Ristil ja Voosel. 17.7 polnud teedel mingit liiklemist. Jääme siia. On võimalusi suuremate üksuste formeerimiseks. Vajame relvi ja laskemoona. Kranich. STAF”

 

VASTUVÕETUD TELEGR. kell 17.20:

“ERNA ülesanne 1. Selgitada vene väed Türi-Rakvere-Põltsamaa vahelises rajoonis. Diviisid, väeosad, numbrid, eriti suurtükivägi. 2. Purustada Tallinn-Narva raudtee sillad Rakvere ümbruses, sest seal asub 8. armee staap.”

 

SAADETUD TELEGR. kell 20.45:

„Juhul kui relvi saadate, palun saata ka üks vastuvõtja ja anood. STAF”

Tänane sündmusterikas päev selles suhtes, et oleme taas ühinenud oma meestega ja et ERNA grupi side Soomega on jälle olemas, on õhtule jõudnud. Tulevase öö puhkepaigaks on oma kätega kiirelt ehitatud varjupaik tiheda kuuse all – oleme tihendanud meid varjavaid kuuseoksi ka külgedelt, et vähendada tuuletõmbust. Voodiks on maapinnale paksult laotatud kuuseoksad, et sealtpoolt öine niiskus meile magamise ajal kallale ei kipuks. Täna oleme saanud korralikult süüa ja olen üldiselt rahul olukorraga.

 

E S M A S P Ä E V 21. JUULI – 1941.

On ilus juulikuu ilm sinise taeva ja heleda päikesega. Hommikusööki jagatakse välja supikatla rajoonis ja süüakse seda mida just käepärast on. Söögimaterjal mis taludest on toodud – leib, või, munad, liha, piim, tangud jne. Äridest tuuakse tarvilikku, mida seal olemas on – suhkrut, soola, sigarette, tubakat, tuletikke jne.

 

SAADETUD TELEGR. kell 11.45:

“NR 1836 X 15-20. juulini 4 patrulli-kokkupõrget, kaotused 1 surnu, 1 raskelt ja 1 kergelt haavatu. Venelaste kaotused 13 surnut. Kohalike elanike kinnituste kohaselt raudtee Mustjõe kohal purustatud. See teade pole veel kontrollitud. Saime täiendust 1 ohvitseri ja 12 ratsanikuga Tapalt, samuti relvi. STAF”

 

SAADETUD TELEGR. kell 12.30:

“Mobilisatsioonikäsk 16-50 aastastele. 1907-1918 a. sündinud sõjaväkke. Teised kindlustustöödele. STAF”

 

VASTUVÕETUD TELEGR. kell 12.45:

“Hellat, Jõgi hüppavad homme öösel ringi P1700 5650. Relvad homme samasse kohta. Kurei.”

 

TEISIPÄEV 22. JUULI – 1941.

Kautla ümbruskonna metsadesse koguneb iga päevaga rohkem ja rohkem metsavendi – need on organiseeritud grupid kellel alaline kontakt ERNA grupiga Kautla soosaarel. Need omaette paiknevad grupid on nõrgalt relvastatud, kuid toimivad ümbruskonda kontrolliva valve- ja luuregruppidena. Metsavendade organiseerivad ja juhtivad mehed on tihti endised eesti sõjaväelased või kaitseliitlased. Meie juhi kol. Kurg’iga on ühendusse astunud major Hindpere, kes tunneb hästi siinset maastikku ja on samuti heas kontaktis ümbruskonna talurahvaga.

 

VASTUVÕETUD TELEGR. kell 09.42:

“Suur tänu NR. 1836 eest. Hellat, Jõgi tulevad alles täna koos relvadega. Koht sama 1700 5650. Saksa väeosad Narva külje Mujal muutuseta. Kurgvl.”

Täna ennelõunal saabuvad siia möödunud öösel allahüpanud langevarjurid Toomas Hellat ja Ülo Jõgi. Peale lühikest puhkust asuvad teele oma eesmärgi poole Neeruti piirkonnas. Neile antakse täienduseks kaasa Paul Toome ja Artur Rägastik püstolkuulipildujaga.

 

VASTUVÕETUD TELEGR. kell 13.18:

“Schwarze asub Saksa eelväe juures. Pealetung Rakverele täna hommikul edukas. Minu mapi sisu võib kasutada Leiuse käes. Reinku. Soovitav saata täna õhtul pärast patarei saamist üks jaam erariides. Vaja teateid. Liikumine ja koondumine Rapla-Märjamaa rajoonis. Ku.”

 

KOLMAPÄEV 23. JUULI – 1941.

Päev algab ilusa ja sooja juulikuu ilmaga. Minu sidepidamine muutub päev päevalt intensiivsemaks, olenevalt ERNA grupi momendil stabiliseerunud seisundist, laienenud luureandmete kogumisest. Päeviti saadetakse välja luuregruppe eriülesannetega ja mitmes suunas. Tundub, et meie kui dessandina maaletulnud luuregrupi tegevuse kõrgaeg on lähedal.

 

SAADETUD TELEGR. kell 09.00:

“Palun relvi. Meid on 100 meest koos. Maha heita Kautlas. STAF”

 

SAADETUD TELEGR. kell 09. 45:

“Vahastus jalavägi Leedust. Tartu maanteel 20.7 NKVD autod. Vange pole saanud. Juunis 50 soomusmasinat Kose suunas Alaveresse saabunud. STAF”

 

VASTUVÕETUD TELEGR. kell 16.45:

“Mathiesen, Talgre täna öösel samasse kohta. Leidsime kaks kasti. Homme relvad. Re.”

 

NELJAPÄEV 24. JUULI – 1941.

Raadiojaam on paigal meie kuuseokstest tehtud varjupaigas. Antennitraadid on üleval puude otsas, tunneme end küllalt kindlatena praeguses laagriolukorras – pean ülearuseks tööks antenni ööseks maha võtta, kuna järgmise päeva hommikutundidel tuleb jälle sidet võtta. Üllatusrünnak meie praegusele laagriplatsile pole tõenäolik, kuna oleme julgestatud ümberringi paigutatud valvemeeskondadega. Minu raadiojaama vastuvõtja ei ole korras ja see tekitab muret. Pean sellest teatama Soome ja sealt abi paluma.

 

SAADETUD TELEGR. kell 08.00:

“Pimesi antud. Maandumine keskööl 3-5 km lõunapoole. STAF”

“Pimesi antud” telegramm tähendab seda, et mina ei kuule vastasjaama ning selletõttu pole saanud kinnitust, et on vastu võetud.

 

SAADETUD TELEGR. kell 08.10:

“Pole leidnud. Kas Mathiesen on alla hüpanud. Maanduda ainult Kautlas. Laskemoona otsimisel kokkupõrge. STAF”

 

VASTUVÕETUD TELEGR. kell 11.25:

“Mathiesen R 9920 H 6430 maandunud. Liigub suunas NW. Täna öösel oodata Kautlasse 4 kasti relvi ja laskemoona. Rei.”

 

SAADETUD TELEGR. kell 11.45:

“Munkkiniemi meeskonna saabumine soovitav. Hädapärast vaja kaarte. STAF”

 

SAADETUD TELEGR. kell 23.30:

“Kõik vastuvõtjad reast väljas. Saatke üks vastuvõtja ja lambid. STAF”

Tänase päeva sidepidamine on olnud ebakindel selles suhtes, et vastuvõtja rikke tõttu olen saanud vastu võtta ainult ühe telegrammi kell 11.25. Kõikidel teistel sidepidamistel päeva jooksul olen töötanud “pimesi” oma vastasjaamaga – olen saatnud teele telegrammid ilma et oleks saanud vastuvõtu kviitungit Soomest.

 

R E E D E 25. JUULI – 1941.

 

SAADETUD TELEGR. kell 07.30:

“Ükski saatjatest pole korras. Kõik vastuvõtjad tegutsemiskõlbmatud. Kaste pole me leidnud. STAF”

Ka tänase päeva sidepidamine on olnud ebakindel vastuvõtja vea tõttu. Olen saatnud oma telegrammi heas lootuses, et see siiski tuli kohale. Täna hilisõhtul läheb Kautlast teele üks grupp mehi Järva-Madise poole sihiga Albu vallamaja. Grupis on ratsaväelased ltn. Jaanhold’i juhtimisel ja metsavennad ltn. Pagi’ga. Grupi koosseisus umbes 20 meest.

 

L A U P Ä E V 26. JUULI – 1941.

 

SAADETUD TELEGR. kell 11.35:

“Vastuvõtja rikkes. Ootame täna öösel. Saatke aparaate, kompasse ja kaarte. STAF”

 

SAADETUD TELEGR. kell 20.30:

“Metsas Aravete ja Käravete vahel patarei ja üle 100 auto. Kihmel autod. Seidlas autod ja patarei. 24. skp. peale Aravetel diviisi staap. STAF”

 

SAADETUD TELEGR. kell 20.40:

“Mahaheide kindel 1000×6000. Ootame 24.00 paiku. Tunnuseks helendav kolmnurk. Kits leidis üles kastid. Maandumiskoht 1700 4600 STAF”

 

VASTUVÕETUD TELEGR. kell 21.30:

“Täna kella 24.00 paiku 2 meest ja üks kast.”

 

SAADETUD TELEGR. kell 22.50:

“Tobre alustab homme. STAF”

Möödunud ööl hüppas alla Georg Kits. Tema hüppel heideti alla ka kaks hoidikut relvade ja muu materjaliga. Koos teda allahüppamispaigal Kautla rabas vastuvõtnud meestega jõudis ta keskpäeval meie laagrisse. Tal oli kaasas ka minu raadiojaama jaoks tagavaraosi ja patareisid. Nüüd on minu vastuvõtja jälle korras ja sidepidamine normaalne.

Õhtul saabusid tagasi mehed, kes läksid teele Järva-Madise poole eile õhtul. Jaotatud kahte gruppi rünnati ltn. Jaanholdti ja ltn. Pagi juhtimisel Albu vallamaja, kus asus hävituspataljoni mehi ja punaarmee õhuvaatlusposti meeskond. Vallamaja rünnati kahest suunast ja vastasel oli kaotusi langenutena. Rünnak toimus varahommikul kella kolme paiku ja oli mõeldud üllatusrünnakuna, kuid vaenlane oli siiski teadlik lähenevast hädaohust ja meie meestele avati kuulipildujatuli. Vastase tugeva ülekaalu tõttu ja meie meeste laskemoona lõppedes tõmbuti tagasi. Albu vallamaja jäi vallutamata – meie kaotused olid kaks surnut ja kaks haavatut.

 

P U H A P Ä E V 27. JUULI – 1941.

 

SAADETUD TELEGR. kell 07.45:

“Kindlustustööd käimas Salutaguselt 1 km lõuna pool. Laod Sääsküla Harguselt 1 km lõuna pool, Kose Uuemõisa poole, Suru metsas. Eile motoriseeritud väed Kuimetsas, Vaoperes, Habajal, Kõus, Margusel. Täna motoriseeritud väed liikumas Ojasoolt Paide suunas. Küsivad teed Paide-Järvajaani poole. Gross, Vasila saabusid. STAF.”

 

SAADETUD TELEGR. kell 08.25:

“Soovitav kõik vormis. Saatke meile pullovereid. STAF”

 

SAADETUD TELEGR. kell 15.00:

“Aleks palun sünni-õnnetelegramm, poeg Peet. STAF”

 

SAADETUD TELEGR. kell 15.05:

“Hetkel organiseeritud 683 meest 93 püssiga Madise, Aeba ja Paunküla rajoonis. STAF”

 

VASTUVÕETUD TELEGR. kell 18.30:

“Maandumiseks piisab taskulambi valgustusest. Täna kaks meest ja relvi. Vene rindekomando korraldus hobuste ja rakmete rekvisitsiooniks. 200-listes gruppides väeteenistuskohustuslike kaitse all saata Eestist välja Kingissepa suunas. Telegramm Peetile teel.

 

SAADETUD TELEGR. kell 18. 45:

“Kindlustus tööd Inglistel. Tankitõkked. STAF”

 

E S M A S P Ä E V 28. JUULI – 1941.

 

SAADETUD TELEGR. kell 06.30:

“Kaks korda üle lennanud. Taskulambid mitteküllaldased. Täna jälle pannid. STAF”

 

SAADETUD TELEGR. kell 10.35:

“Õhuvaatluspostid kuulipildujatega Voose, Silmsi ja Rooküla. Allaheite kohal 5 km ringis madalalt lennata, päris kindel. STAF”

 

VASTUVÕETUD TELEGR. kell 14.15:

“Lutter, Põllu heideti öösel alla samas kohas kus Kits. Üks kast kaasas. Saatke 50 meest ühes saatjaga välja loodesuunas Tapa ümbrusse. Ülesanne: korraldada liikluse häirimist. Sündmustest ette kanda kohtade täpse nimetamisega. Tulen täna. Pannid 0010 peale lõkkes hoida. Valgustugevust poole võrra vähendada.”

 

VASTUVÕETUD TELEGR. kell 14.20:

“Mathiesen, Talgre 50 mehega, asukoht 5390 6570. Patrull vastuvõtjaga teele saata, sealne rikkes. Mathiesen’ile öelda, et täna relvi pole oodata. Ülesannet endiselt täita.”

 

SAADETUD TELEGR. kell 15.05:

“Lutter, Põllu, kastid saabunud. Saatke arstimeid ja sidumismaterjali. 1 vastuvõtja korras. Neljast saatjast ühel anoodid läbi. Grossil on saatja korras. Heitke alla lähemale. STAF”

 

SAADETUD TELEGR. kell 23.08:

“Eile päeval Ardus vaadeldud elav liiklus Paide suunas. Ahulas elav liiklus Paide suunas. Sõdurid, varustus, tagavaraosad. Veokid osaliselt tühjalt. STAF”

 

T E I S I P Ä E V 29. JUULI – 1941.

Keskööl hüppasid Kautla soo- ja rabamaastikule alla 18 langevarjurit – meist mahajäänud ERNA grupi mehed, kel katsed järgneda meile paatidega olid ebaõnnestunud. Lähenedes Eesti rannikule olid nad sattunud vene laevastikuüksuste tule alla. Koos meestega hüppas alla ka oberleutnant Reinhardt ja kõik saabunud mehed olid tervetena varahommikul kohal Kautla laagris. Jällenägemise rõõm on suur, nüüd on üksus taas oma esialgses koosseisus ja kõigil palju jutustada sellest, mida vahepeal on juhtunud.

 

SAADETUD TELEGR. kell 07.00:

“Kõik libedalt maandunud. Otsime kolme varustushoidikut. Erna 1 katteks paigutatud laialdasele alale. Häirime pidevalt side ja liiklusvahendeid. Eile rünnak Järva-Madisele, 19 venelast surnud. Üleeile rünnati vene autot, 1 polkovnik langes, samuti teised. Venelased väga närvilised. Metsadest läbi sõites tulistavad huupi kuulipildujaist. Tapa rühm formeerimisel. Patrull Tommile teel, samuti Raplasse Tobrega. Rein. STAF”

 

SAADETUD TELEGR. kell 11.10:

“Piki Keila jõge Salutaguselt kuni Selini käimas kindlustustööd. Ehitatakse tankikaevikuid ja kuulipildujapesi. Raudalu maantee kitsendatud 3 meetrile. Tööd Kuimetsas 28. skp. lõppenud, Jalusel ja Kolul alanud. STAF”

 

SAADETUD TELEGR. kell 12.20:

“Laskemoona ja kütteaine depood 9760 5895 ja 9925 5550. Kolonel Leithammel 200 relvastamata mehega 8600 5800. Tobre seal, saatja rikkes. 26. skp. Kolga lahest üritatud põgenemist Soome. Hoidikuid pole leidnud. Rein. STAF”

 

SAADETUD TELEGR. kell 15.00:

“Kutsub Gross Mathieseni saatjaga oma juurde tagasi. Juba viis päeva pole vene hävitajaid nähtud. Varustuse mahaheit sobivam NO või lõuna suunas. Langevarjuri pluuse soovitakse, kus on varustuse hoidikud. STAF”

 

SAADETUD TELEGR. kell 18.10: p

“Ootame varustuse hoidikuid ja relvi täna väikeste pannituledega. Miks vaikite. Rein. STAF”

 

VASTUVÕETUD TELEGR. kell 22.30:

“Hoidikud varustusega heideti teile järele alla N või NW suunas metsaveerele. Täna ei saabu midagi. Ku.

 

K O L M A P Ä E V 30. JUULI – 1941.

Sidepidamine Soomega on käigus tavaliselt kogu päeva. Minu sidepidamises on viimastel päevadel tulnud juurde uusi ülesandeid seisnedes selles, et aidata teisi väiksemaid, kahemehelisi, teistel paikadel allahüpanud luuregruppe side loomisel Soomega. Neil on äpardusi kaasaantud raadiojaamadega – mitmel korral on juhtunud, et momendil kui mehed püüavad sidet saada, tuleb ilmsiks, et vastuvõtuaparaat ei tööta mingi vea tõttu.

 

SAADETUD TELEGR. kell 10.45:

“Kas te kuulete Tobret? Tema vastuvõtja ei tööta. On teil ühendus Mathieseniga? STAF”

 

VASTUVÕETUD TELEGR. kell 13.56:

“Tobre kuuldud täna 830 qsa 3. Ta pole midagi teadustanud. Talgrega hea ühendus. Gross tuleb tagasi. Ku.”

 

SAADETUD TELEGR. kell 14.45:

“Kihme juures üks 1,2 kahur üles seatud. Ootame relvi. STAF”

 

SAADETUD TELEGR. kell 18.40:

“Oleme juba leidnud kaks hoidikut. STAF”

 

N E L J A P Ä E V 31. JUULI – 1941.

Täna on meestel kibe tegevus juba varajastel hommikutundidel. Relvastatud patrullid on väljas otsimas allaheidetud hoidikuid relvade ja varustusega. Väljasaadetud luurerühmad liiguvad Kautla soosaarest eemalolevais metsavendadest moodustatud eelpostide piirkonnas. On teateid, et meie vaenlane koos hävituspataljoniga on meile lähemale liikunud ja kokkupõrkeid on oodata.

 

SAADETUD TELEGR. kell 07.00:

“Vajame 20 seljakotti. Ka üht arsti- ja sidetarvete kotti. Arst olemas. Meil 3 raskelt haavatut. Malmis jäid maha 3 antenni, saatejaamade patareid, raadiosidekoodid. Relvade saabumisel Tapa vallutamine võimalik. Schwarze kuulaku meid homme 12.15 lainel 5000 kHz. Rosenfeldt’i jaoks frekvents ja märk. STAF”

 

SAADETUD TELEGR. kell 07.35:

“Teade öösisest külastusest hilinenud ja andmed ebausutavad. Otsimisaktsioon lõuna suunas ohustab üldettevõtet. Andke otsekohe allaviskamiskoha numbrid. Nõuan korrektseid teateid. Rein. STAF”

 

VASTUVÕETUD TELEGR. kell 11.07:

“Etteheited 52-s põhjendamatud. Pärast teie starti pole esinenud ühtki öösist külastust. Relvasaadetised AOK poolt seisma pandud. Põhjused teadmata. Mama 200 mehega sai täna öösel relvi. Kof.”

 

 

Olen tegevuses sidepidamisega kui kella 11.30 paiku antakse häire, meie laagrile läheneb vaenlase väeosa Voose poolt. Kogu Kautla laager on häireseisukorras. Tuleb käsk kiireks laagriplatsi mahajätmiseks. See tähendab minule ja Roosenfeldt’ile seda, et võtame otsekohe maha antenni, kogu raadiojaama varustus seljakotti, kõik riided ja relvad kaasa ning kiiresti kogunemine laagri staabipaiga juurde ühe suure kase all kus on kol. Kurg, oberltn. Reinhardt ja ltn. Lossman. Saan käsu liituda ltn. Lossmani poolt moodustatud umbes 10-e mehelise grupiga. Liigume otsekohe kiirsammul ltn. L. juhtimisel laagriplatsilt metsa, kirdesuunas. Umbes pooletunnise kiirmarsi järele oleme välja jõudnud metsasihile, siin on mets hõredam ja nähtavus parem. Ltn. Lossman paigutab meid ahelikku piki sihiserval üleskasvanud võsastikku. Siin tuleb meil julgestusüksusena peatada vaenlane, et aega võita laagriplatsilt lahkuvale üksusele. Staabimeeste juurde jäeti ka minu senine raadiojaama kaaslane Heimar Rosenfeldt. Peale meie ahelikku paigutamist läheb ltn. Lossman tagasi laagriplatsile.

Laman rohus põõsa all, ühe puutüve varjus, relvaks püstol FN 7,65 ja kaks käsigranaati, seljas seljakott raadiojaamaga. Relvastus tundub nõrgana. Meie vastasel, keda meie siin ootame, on tõenäoliselt tõhusamad relvad, vähemalt püssid, eks näe ja kuule kui nad tulevad. Ahelikus, minust vasakul, silmside kaugusel, on Eino Kain. Paremal pool on Julius Kerman. Meist kolmest vähe kaugemal on August Nirgi, temal on püstolkuulipilduja – õige relv lähivõitluseks metsas. Kell on umbes 13, päev on päikesepaisteline ja soe. On kuulda mootorimürinat kaugusest, Voose tee suunast, kirdepoolt. Äkki kuuldub samast suunast käsigranaatide plahvatusi ja tulistamist püstolkuulipildujatest – need on meie meeste relvad, Kautla laagrist väljasaadetud võitlusgrupp on lahingus. Need on mehed, kes tulid Soomest langevarjuritena. Need mehed on paremini relvastatud kui meredessandina tulnud grupp – igal mehel on püstolkuulipilduja, rohkem laskemoona ja käsigranaate. Vaenlast Voose tee juurde kohtama läinud umbes 20-ne mehelise võitlusgrupi ülem on ltn. Marnot, kes tuli langevarjurina koos 18 mehelise grupiga Kautla rabale 28. juuli öösel. Lahingukära kõveneb, nüüd on kuulda ka raskekuulipilduja podinat. Lahinguplats on meist 2,5 km kaugusel, kirdesuunas. Vähehaaval vaikib lahingukära, et siis jälle vähe aja pärast kõveneda. Umbes tunni kestnud lahingu järele on tulistamine ja granaatide lõhkemine lakanud – kuuldub ainult üksikuid pauke. Umbes kell 14 on kõik vaikne. Ootan põnevusega, et mis edasi saab – kas ilmub vaenlane ahelikus liikuvate meestena meie vaatlusalale, aga ei – pole midagi kuulda ega näha. Tunnise ootamise järele hakkab asi tunduma vähe imelikuna. Mõtlen, et võibolla on meie mehed kõik taganemas Kautla rabale. Hõikan tasaselt Eino Kain’ile, keda mina oma kohalt näen, liigume üksteisele lähemale ja arutleme olukorda, et mida teha. Koguneme siis kõik, kes meie siin ahelikus oleme ja otsustame, et minna tagasi Kautla laagriplatsile, tähendab sinna, kust meie tulime. Liigume ettevaatlikult laagriplatsi suunas kedagi kohtamata. Jõudnud kohale leiame laagriplatsi tühjana – ei ühtegi inimest ega märki sellest, et meid mahajäetud mehi oodatakse siia. Suur supikatel tuleasemel on täis sooja hernesuppi – kokk on nähtavasti jõudnud oma ülesande täita enne kiiret lahkumist. Vaatamata sellele et oleme tühja kõhuga, keegi meist suppi ei võta – mine tea, kes on siin vahepeal olnud ja supikatlasse oma aineid sisse seganud. Keerame katla kummuli tuleaseme kohal ja seega on supisöömise mõtted kõrvaldatud. Jätame paarinädalase siinoleku järgi koduseks saanud laagriplatsi seljataha ja liigume ettevaatlikult silmi ja kõrvu “lahti hoides” läänesuunas, noorte mändidega Kautla rabamaastikku.

Olnud teel pool tundi kuuleme äkki, et keegi järgneb meile kiirel sammul. Viskume pikali pehmesse karusamblasse relvad laskevalmis ja ootame meie jälitaja kohalejõudmist. Peagi näeme meile lähenevat soome vormis üksikut meest, käe all laskevalmis püstolkuulipilduja. Mees kes tuleb on üks tänase lahingu läbiteinud löögirühma mehi, Oskar Luther. Ta jutustab meile sellest, mis juhtus lahingus Voose tee ääres. Rühm oli lahkunud kiirsammul Kautla laagriplatsilt Voose tee suunas, sinnapoole kust oli kuulda lähenevate mootorsõidukite mürinat. Jõudnud välja teeni olid nad ltn. Marnot’i juhtimisel rünnanud lähenevat autokolonni. Rünnati äkitselt ja täie tulejõuga mootorsõidukeid täis punaarmeelasi ja miilitsamehi, neid üllatati marulise püstolkuulipildujatule ja käsigranaatidega. Peagi oli aga vastane avanud tule autodel olevatest raskekuulipildujatest. Ltn. Oleg Marnot ja seersant Jüri Rosin langesid mõlemad sattudes kuulipilduja tule alla. Meie meeste kiire ja äkiline rünnak oli peatanud Kautla laagrit piirama tulnud kolonni ja lahivõitlus jätkus niikaua kui oli laskemoona, selle lõppedes tõmbuti tagasi. Meie meestest olid ka mõned haavatud, nende hulgas Karl Saage, kes oli õlast läbi lastud, seega tõsiselt haavatud. Luther’il oli õnnestunud teda lahinguplatsilt ära viia ja leidnud talle varjupaiga ühes talus. Teel tagasi laagriplatsi poole, oli ta sattunud tee ääres tulevahetusse ühe miilitsamehega, keda oli tabanud Luther’i püstolkuulipilduja valang nii, et mees oli langenud maanteekraavi igavesele unele.

Oleme nüüd seitsmekesi mahajäetud julgestusüksuses – soome jalaväevormis Eino Kain, Julius Kerman, Oskar Luther, August Nirgi, Mihkel Simmo ja erariides kaks Kautla gruppi kuulunud metsavenda, Tallinnast pärit Lembit Kaing ja Paunküla mees, punase täishabemega Aali. Relvastuseks on Luther’l ja Nirgi’l peale püstoli veel püstolkuulipilduja, teistel püstolid ja mõned käsigranaadid. Laskemoona on napilt. Puhketunnil meie olukorda arutledes leiame, et katsuda teisi kiirelt leida metsases soomaastikus on mõttetu, kuna on möödunud 4-5 tundi sellest kui Kautla laagriplatsilt lahkusid sealolevad ERNA mehed koos metsavendadega ja mis suunas nad liikusid on meile tundmatu. Otsustame kaugeneda endisest soosaare laagriplatsist, sest võimaliku haarangu oht on olemas. Liigume umbes 5-6 km NW ja jääme ööseks samblasängi puhkele. Juulikuu viimase päeva ilm on ilus ja soe.

 

REEDE 1. AUGUST – 1941.

Ärkame varakult vilus ja niiskes hommikuõhus. Alustame liikumist, et kangestunud kehasse veidi soojust sisse saada. Läheneme metsale kõrgete mändidega ja leidnud sobiva paiga tõmban üles raadioantenni sidevõtmiseks Soomega. Mind abistab siinjuures Lembit Kaing, kes on õppinud laevatelegrafistide kursusel ja seega oskab sidepidamist morsetähestikuga. Raadiojaam on seljakotist välja võetud, korda seatud ja kellaaeg sidepidamiseks on käes.

 

SAADETUD TELEGR. kell 06.45:

“Lahing hävituspataljoniga. Oleme viiekesi eraldatud. STAF”

 

VASTUVÕETUD TELEGR. kell 10.10:

“Teatage kokkupõrke aeg, koht ja oma asukoht ja mis teistest teada. Ku.”

 

SAADETUD TELEGR. kell 14.45:

“Eile kell 13.00 kokkupõrge Sae metsavahi läheduses. Meie praegune asukoht 6 km Kautlast NW. Jäime oma postidele, teised tõmbusid tagasi teadmatus suunas. STAF”

 

VASTUVÕETUD TELEGR. kell 18.00:

“Saksa vägede teravik asus eile Rakke-Simuna lähistel. Venelased tõmbuvad tagasi. 16. diviisi staap Rägaveres. Teatage kui olete teised leidnud. Kas Rein ja Henn on teie juures? K.”

Peale päevast sidepidamist võtan maha antenni ja pakin jaama jälle seljakotti. Liigume vähe edasi metsasihil ja siis tagasi lagedamale sooheinamaale, kus meil on parem nähtavus ümbrusele. Kõrges heinas ja pehmes soosamblas leiame sobiva paiga ööbimiseks.

 

L A U P Ä E V 2. AUGUST – 1941.

Hommik on vilu ja meie ise öökülmast “kangete kontidega”. Hommikused soojad päikesekiired on teretulnud – see aitab nii kehasoojust kui ka meeleolu tõsta. Jätame maha öise laagriplatsi ja liigume ringi, et metsast ja rabast midagi söödavat-joodavat leida. Sööme marju – pohli, mustikaid, nii kuidas leiame. See toit looduse toidulaualt aitab ka janu kustutada – meil pole joogivett. Aegajalt tulistavad õhutõrjepatareid mis pole meist kaugel, arvatavasti kusagil Paunküla-Leistu ümbruses, arvavad meie kohalikku maastikku hästi tundvad kaaslased, Kaing ja Aali. Kahurite tuleandmine ja lõhkevad mürsud taevasinas tundub olevat kaunis lähedal. Tunnen jällegi puudust kaardist, teame oma asukohta umbkaudselt, see raskendab meie olukorda ning liikumist. Pealelõunal, leidnud sobiva paiga, panen korda raadiojaama ja võtan ühenduse Soomega.

 

SAADETUD TELEGR. kell 18.56:

“Rein ja Henn pole meie juures. Täpsed andmed teiste äraoleku kohta puuduvad. Oleme ümbritsetud taganevast vaenlasest ja õhutõrje patareidest. STAF”

Meil pole midagi süüa peale metsamarjade, nälg kipub kallale. Teeme otsuse minna kuhugi tallu toitu muretsema. Hilisõhtu hämarikus läheme teele kolmekesi: Kaing, Luther, Simmo. Teejuhiks on Kaing, kes tunneb ümbrust ja teab mis suunas liikuda, et läheneda mõnele talule. Alustame liikumist piki metsarada – ees sammub Kaing. Umbes pooletunnise liikumise järele peatub äkki meie teejuht ja teatab, et teele on välja pandud metsavendade hoiatusmärgid keppide ja murtud okste näol teatud asendis ning kombinatsioonis, millest tema on teadlik. Kaing arvab, et parem on nüüd tagasi pöörduda ja teha uus katse hiljem, nii ka teeme. Tuleme tagasi öölaagriks valitud puhkepaigale ja meil kõigil tuleb uinuda tühja kõhuga. Loodame homse päeva paremale õnnele.

 

P U H A P Ä E V 3. AUGUST – 1941.

Jälle pühapäevane päev, kuid meile siin on kõik päevad ühesugused oma igapäevaste probleemidega, esmajoones joogivesi ja söök. Päeval toome vett ühest rabalaukast – on küll vähe vastumeelt seda pruunivärvilist ja sogast vett juua aga meil pole mingit valikut. Õhtul üritame jälle toitu hankida. Läheme teele kolmekesi – Luther, Kaing ja Simmo. Luther’i relvadeks on püstolkuulipilduja, püstol ja käsigranaadid, Kaing’il on püstol ja minul püstol ning paar käsigranaati.

Meie asukoht on umbes 4-5 km Paunkülast idas, soises metsas. Läheme teele õhtuvidevikus, teejuhiks Kaing, kes tunneb ümbrust ja teab kus paiknevad talud. Umbes pooletunnise käigu järele oleme väljas metsast ja jätkame teekonda heinamaadel piki sirgelt kaevatud kanal-kraavi. Kesköö paiku ületame põldudevahelise külatee ja oleme välja jõudnud Kiruvere järve lõunatippu. Liigume ettevaatlikult ja vaikselt lähemale järvele. Teerada viib meid ülespoole järveranna kõrgendikule. Äkki näeme ööhämarikus meie ees kõrget lipuvarrast, mis asetseb keset tasase pinnaga laagriplatsi meenutavat ala. Liigume ettevaatlikult paremale, järve ranna suunas. Tihe võsa järsul kallakul alla vee poole ja kesköö pimedus peidavad vaevalt nähtava jalgraja. Oleme liikunud mõned meetrid piki kallakut allapoole kui kuuleme äkki paari hobuse norskamist. Jääme otsekohe seisma ja kuulame – tõenäoliselt oleme sattunud mingi puhkava ratsaüksuse peale. Tõmbume vaikselt tagasi tuldud teed lipuvarda poole ja jätkame selle järele liikumist piki kõrget järvekallast läände ja vähehaaval põhjapoole, ümber järve. Kaing juhib meie liikumist, mille sihiks on nüüd minna ümber järve, tagasi selle põldudevahelise külatee suunas kust tulime. Oleme olnud teel ümber järve umbes poolteist tundi ja läheneme külateele, mis kulgeb loodesihis Paunküla talude suunas. Paarsada meetrit enne teed liigume sõnatult ja ettevaatlikult, meist paremale, järve poole, on kallakul tihe võsa. Äkki on õhus tunda tubakasuitsu lõhna. Jääme seisma ja kuulame pingutatud kõrvadega. Ootamatult välgatab tikutuli kesköö pimedas võsastikus, meist 30-40 meetrit eemal. Tikutule valgusel läikisid vormiriietuse nööbid. Oleme sattunud vaenlase öisele vahipostile, kes pole meid märganud. Tõmbume ettevaatlikult tagasi mõnikümmend meetrit ja siis kiiresti külatee suunas, mille ületamise järgi jätkame liikumist piki kraavi rukkipõllus. See varjas meid täielikult ööhämaruses. Kaaludes olukorda otsustasime minna tagasi metsa. Liikuda Paunküla talude suunas oleks liig suure ohuga seotud – ka selles suunas võime sattuda puhkavatele punaväe üksustele. Jätnud meid varjava rukkipõllu selja- taha oleme peagi tagasi kraavi ääres, kust meie siia tulime. Liigume tagasi metsa ja kella 2-3 paiku oleme tagasi laagriplatsil, meid ja sööki ootavate kaaslaste juures. Ka meie oleme näljased, pole midagi parata – tuleb uus hommik ja päev uute võimalustega.

Päeva jooksul on tekkinud suur muudatus ERNA grupi sidepidamisel Soomega. Täna pidas raadioühendust minu endine kaaslane Heimar Rosenfeldt, kes lahkus Kautla laagriplatsilt koos suure grupiga ja kes asuvad nüüd meist kusagil lõunapool, Tartu maantee rajoonis.

MÄRKUS – ALLJÄRGNEVAD TELEGRAMMIDON VÕETUD HILJEM ERNA ARHIIVIST:

 

SAADETUD TELEGR. kell 17.15: (Telegrafist Heimar Rosenfeldt)

“Olen hea tervise juures. Michelil pole koodi. Meil on ainult 33 millega edasi töötame. Rein.”

See telegramm saadeti Soome lahtise tekstina prantsuse keeles: “Bien portant. Michel chiffre absent, nous avons que 33.”

 

VASTUVÕETUD TELEGR. kell 17.15: (Telegrafist H. R.)

“Andke tabelit 33 kasutades koordinaadid. Vajate relvi? Vastake tunni aja pärast. Ku.”

 

SAADETUD TELEGR. kell 18.15: (Telegrafist H. R.)

“Oleme 9875/5930. Teadustage olukord. Võtame ühendust jälle 21.30 Rei. Muda.”

 

VASTUVÕETUD TELEGR. kell 21.30: (Telegrafist H. R.)

“Rinne asetseb joonel Lelle-Vahastu-Kihme-Tammsalu-Viru Jaagupi. Simmo asus eile õhtul 6 km läänepool Kõrvenurgat. Öösel 4. vastu 5. aug. saabuvad hoidikud laskemoona ja ravimitega. Esitage sobiv allaheite paik. 10. armeekorpuse (punaste) staap Rägaverest lõunapool asetsevas metsas. 8. armee staap kadunud. Ku.”

 

E S M A S P A E V 4. AUGUST – 1941.

Oleme maganud öö rabamaastikus kõrge rohu ja samblaga. Ilm on päikesepaisteline ja hea nähtavusega. Aegajalt tulistavad õhutõrje patareid Kiruvere-Paunküla suunast. Tuleandmine tundub meile lähedasena kuna kaugus sinna on linnulennult ainult 4-5 km. Nirgi ja Aali käisid täna Annoka metsavahi juures ja tagasitulles oli neil kaasas vähe toidupoolist. Vahetame oma laagrikoha, liigume lähemale kanalikraavile, kus on natuke paremat vett janu kustutamiseks. Meist lahusoleva Kurg’i-Reinhardt’i grupi juures sidemehena töötav H. Rosenfeldt pidas ka täna raadioühendust Soomega. Telegrammide vahetus järgnevalt:

 

SAADETUD TELEGR. kell 14.45: (Telegrafist H. R.)

“3. aug. 10 rasket ja 29 kerget kahurit Habajast läbi põhjapoole siirdunud. 2. aug. Roosna-Allikul üks 15 cm patarei positsioonile asunud. 3. aug. Ravila vallamaja juures üks 15 cm patarei ülesseatud. Paunkülas kerged patareid positsioonidel. Paunkülast Arduni vaenlase jalavägi. Väiksemad kokkupõrked. Venelased joobunud, on esinenud üksikuid rüüstamisi. 16.00 asume 17,5/55,1. Tuleme jälle. Schwarze kuulaku Reinerit. Muda.”

 

SAADETUD TELEGR. kell 15.55: (Telegrafist H. R.)

“Ardus asub vaenlase kerge patarei. Meie asupaik kolme vaenlase patarei vahel. Langevarju operatsioonid ebasoodsad. Elr.”

 

T E I S I P Ä E V 5. AUGUST – 1941.

Täna on vihmane ilm. Leidnud sobiva paiga metsaserval riputan üles antenni ja proovin saada raadioühendust. Mul ei õnnestu saada kontakti vastasjaamaga, kuna keegi teine töötab minu sidetabeli kellaajal ja minule määratud lainepikkusel. See sidepidaja on arvatavasti Heimar Rosenfeldt, telegrafistina meist lahusoleva grupi juures. Õhtupimeduses märkame, et meie laagripaiga läheduses on liikumist ümbritsevas põõsastikus. Paneme välja valveposti.

 

K O L M A P Ä E V 6. AUGUST – 1941.

Hommikuvalguses näeme meile “kahtlasi” mehi liikumas meist eemal võsastikus.

Otsustame jätta maha laagriplatsi ja liigume tagasi ida suunas, võibolla paar kilomeetrit, raba poole raiesmikku. Hilisõhtu pimeduses lähevad luurele Luther ja Nirgi, muidugi tagamõttega, et kusagilt talust toitu hankida.

 

SAADETUD TELEGR. kell 14.15: (Telegrafist H. R.)

“Teravik jõudnud Saarnakõrvesse. Muda.”

 

N E L J A P Ä E V 7. AUGUST – 1941.

Uus hommik meie laagrile rabamaastikus, Eino Kain ja Julius Kerman on haiglased, kõhud ei ole korras ja nad on väsinud. Pealelõunal tulistavad õhutõrjekahurid ja mürsukilde kukub alla meie läheduses. Õhtul lähen teele koos Aali’ga, et teha luurekäik Annoka metsavahi juurde. Liikudes metsarajal leiame, et meid jälgivad 2-3 meest. Otsustame pöörduda tagasi laagriplatsile läbi tiheda põõsastiku, et meie jälgijaist lahti saada. Oleme tagasi oma kaaslaste juures ja öö tuleb vastu võtta tühja kõhuga.

 

R E E DE 8. AUGUST – 1941.

Öö jooksul on alanud sadu ja päev jätkub külma vihmaga. Kuuleme huikeid lähedasest metsast, mis tundub meile kahtlasena – kas liigub metsas haaranguahelik? Jätame maha laagriplatsi ning liigume päris raba servale põõsastikku. Lakkamatu vihm sunnib meid tegevusse – teeme vihmavarjendi materjalist, mida leidub meie läheduses. Noortest puudest lõigatud teibad saavad toeks ja katuse punume okstest, mida tihendame puulehtede ja samblaga.

Luther ja Kaing lähevad toitu hankima, ehk õnnestub. Ööpimeduses jätkub tugev vihmasadu ja meie onni katusest tilgub pidevalt külma vett. Riided on märjad, külm paneb keha värisema ning magamisest pole juttugi.

 

L A U P Ä E V 9. AUGUST – 1941.

Hommikuvalgus teeb lõpu meie väga ebamugavale ööle. Liikmed on kanged ja värisen külmast vihmast niisutatud riietes. Vihmasadu on lakanud, ilm on udune ja kõik on märg. Teeme üles suure tule, et kehasse soojust saada ning kuivatame oma riideid.

Meil on nüüd kontakt Annoka metsavahiga ja õhtuvidevikus liigume sinna. Ilm on taas vihmane. Jõudnud kohale leiame vihmavarju ja öökorteri ühes sooheinamaal üksikult asetseva heinaküüni lakas. Ronime räästavarjus oleval redelil lakaluugini ja sealt edasi kuivale heinale. Leiame siin eest teisi metsavendi ja minule vana tuttava metsavahi Aare, niisiis “oma mehed”. Saame neilt vähe sööki võileibade ja piima näol, nii et täna meie ei uinu näljastena. Poen magusalt lõhnava kuiva heina sisse, siin on soe ja magamata ööde väsimus suigutab mind peagi kosutavale unele.

 

P Ü H A P Ä E V 10. AUGUST – 1941.

Varahommikul lahkume kuivast ja soojast heinaküünist ning alustame metsavaht Aare juhtimisel teekonda rinde suunas. Ilm on udune ja mets märg, kuid liikumine läheb ilma takistusteta. Peagi oleme läbinud rabamaastiku ning jätkame käiku metsarajal, mis viib meid välja põldude vahelisele teele. Paaritunnise käimise järele oleme jõudnud Ardu küla lähedale ja liigume edasi põlluteel küla suunas. Jõuame välja saksa väeüksuse eelpostini. Meid peatavad siin rohekashallis välivormis ja kiivrites laskevalmis relvadega saksa sõdurid. Oleme rõõmsad, et kohtumine nendega, seega rindejoonest ületulek läks meil nii lihtsalt. Sõdurid annavad meile juhiseid edasiliikumiseks. Jõuame välja Tartu maanteele Ardus. Siin on peetud lahingut – teeääres on põlenud ja purustatud maju ning kraavis lebavad surmasaanud hobused. Saadud juhendite järgi jätkame liikumist külateel Kukepala suunas, kuhu jõuame keskpäeval. Siia on paigutatud ERNA mehed ja taaskohtumise rõõm on suur – rääkimata sellest, et kohtan taas oma raadiojaama kaaslast Heimar Rosenfeldt’i.

Minu tegevusele ERNA dessantgrupi raadiotelegrafistina on tulnud lõpp. Saan kol. Kurg’ilt korralduse tegutsemiseks jalgrattur-virgatsina “ERNA 1” pataljoni staabi juures. Meie üksuse nime vahetus on sündinud seoses rindest läbitulekuga ja moodustamisega rindeüksuseks, millega on liitunud palju vabatahtlikke. Kohtan siin ka oma uusi “ametivendi”, jalgrattur-virgatseid, Prees’i ja Laube’t, gümnaasiumi lõpetanud poisid Paidest.

Võrreldes möödunud öödega märjas ja külmas rabas, on olukord siin hoopis parem. Oleme majutatud ühte teeäärsesse talumajja. Söök on olemas, riided on kuivad ja olen saanud endale ka parema relva, saksa sõjaväe vintpüssi laskemoonaga ja saksa teraskiivri. Minu soome jalaväe sõduripluusi käevarrukale sain punakaskollase tunnuslindi, millele on sisse löödud “Wehrmacht” tempel. Hilisõhtul pannakse mind koos ühe teise mehega öisesse vahiposti.

 

E S M A S P Ä E V 11. AUGUST – 1941.

Täna hommikul liigume edasi Katsina külasse. “ERNA 1” pataljoni staabi majutuspaigaks on kaunis uus ja ruumikas “Peetri” talu elumaja. Meie üksus on võtnud vangi haavatud punaarmeelasi. Kohtan siin ka oma koolivenda, saatusekaaslast telegrafisti Paul Toome’t, kes on haigestunud ja tema viiakse siit haiglasse.

 

T E I S I P Ä E V 12. AUGUST  kuni E S M A S P Ä E V 18. AUGUST – 1941

Nimetatud päevad oleme Katsinas.

Rindeolukorrast tingituna oleme siin paigale jäänud üheks nädalaks. Meie poolt väljasaadetud luureüksused on aktiivses tegevuses ja päeviti on tulevahetusi vaenlasega. Vahetevahel saame kahurituld, kuid meid see eriti ei häiri kuna mürsud langevad eemale meie asukohast. Majutuspaigas on ööbimistubadesse põrandale laotatud õled, mis teeb magamise kaunis mugavaks võrreldes öödega rabas ja metsas. Toit valmistatakse talu köögis ja pikad söögilauad on üles seatud maja suures toas.

Hilissuve ilmad on päikesepaistelised ja soojad. Olenevalt praegusest seismajäänud rindeolukorrast toimub pataljoni tegevus lähedases maastikus – metsa, heinamaade ja põldude rajoonis, kus on ka vaenlase eelpostid ja luureüksused. Pataljoni enamvähem paigaline tegevus teeb ka staabikäskjalgade ülesanded lihtsamaks ja mitte väga aeganõudvaks. Oleme suurema osa päevast oma majutuspaigas või selle otseses läheduses.

Minu endine raadiojaama kaaslane Heimar Rosenfeldt sai eriülesande tegevuseks kusagil mujal ning lahkub meie juurest. “ERNA 1” pataljoni staabi juurde saabub kolmemeheline grupp saksa sidemehi seljaskantava raadiojaamaga.

Ühel ööl on venelaste luuregrupp tulnud piki võsast maastikku kuni meie majutuspaigani enne kui neid märgati. Nüüdsest peale saavad meie öised vahipostid täiendust, et ära hoida üllatusi. Vaenlane on ka paiguti mineerinud ümbrust. Üks meie meestest (Vahtra vend) on astunud miinile ja samuti sai miinivigastuse üks taluperenaine.

 

T E I S I P Ä E V 19. AUGUST – 1941.

Täna on alanud sakslaste pealetung Tallinna suunas, mis paneb ka meid liikuma. Öösel lahkume Katsinast ja läheme teedevahelises maastikus 2-3 km põhjasuunas Ravale. Pealelõunal liigume edasi läbi metsa, põldude ja heinamaade. Ojasoo läheduses otsime vihmavarju ühes suures küünis. Olnud seal umbes tunni-poolteist avab vaenlane kahuritule. Mõned mürsud langevad küüni lähedusse, killud puurivad seinalaudadesse ja katusesse, kui õnneks pääseme täistabamusest. Varsti peale seda kui kahurituli on lakanud, märkab meie vahipost lähenevat vaenlase luurepatrulli kellele avatakse tuli. Vähemalt üks mees nendest langes. Õhtul jätame maha heinaküüni ja jätkame oma liikumist.

Meiega kaasasolevad saksa sidemehed peavad raadiotelegraafi sidet ning teatavad juhtunust ning meie liikumisest.

 

K O L M A P Ä E V 20. AUGUST – 1941.

Täna on edasiliikumine aeglasem, mis oleneb vihmasest ilmast. Õhtul jõuame välja Tagametsale. Oleme läbimärjad kogu päeva kestnud vihmasajust. Looduslikult kaunis paigas, järvekaldal, asuvad talumajad täidetakse õhtupimeduses kiirelt märgade ning väsinud meeste poolt. Vajame puhkepaika ja võimalust riiete kuivatamiseks – põrandad on viimse võimaluseni täidetud magajaist.

 

N E L J A P Ä E V 21. AUGUST – 1941.

Hommikul ärgates on kondid kanged kõval põrandal magamisest. Vihmasadu on lakanud ja läbi hommikuudu on näha päikest. Peagi oleme liikvel Ravila suunas. Ületanud Tartu maantee ja liikudes lahtises maastikus üle kartulipõllu avatakse meile äkki tuli granaadiheitjatest. Oleme sattunud sakslaste tule alla. Viskume pikali kartulipealsete alla ja otsime varju kartulivagudes. Kol. Kurg annab minule ülesandeks võtta ühendus meid tulistava saksa üksusega, et selgitada neile kes meie oleme. Mul on kaasas jalgratas ja jõudnud välja kartulipõllult põldude vahelisele külateele sõidan selles suunas kust meile antakse tuld. Peagi leian ühel teeäärsel põllul saksa üksuse, kes meid tulistab, granaadiheitjad on näha teele. Kiirustan jalgrattal sakslaste juurde ja selgitan neile, et kes meie seal kartulipõllul oleme. Granaadiheitjad vaikisid otsekohe. Pöördun tagasi tuldud teed ja olen varsti oma meeste juures, kes on tulnud põllult teele, mis viib meid Pikasöödi külasse. Tüüpilise ridakülana paiknevad talumajad üksteise kõrval piki teed.

Staabiüksusena on meid umbes 30-40 meest ja majutame end taluhoonetesse. Meie kompaniid on seotud luure ja lahinguülesannetega paralleelselt saksa üksustega liikumisel Ravila mõisa vallutamiseks. Pealelõunal tuleb häire – meie poole, Pikasöödi küla suunas, liigub vaenlase üksus, kaugus võibolla 1 km. Üle lageda põllu on näha hobuseid veokitega. Saame käsu asuda ahelikku piki majaderida kulgevasse teekraavi. Vaenlase lähenemine jätkub, tõenäoliselt liiguvad nemad ühel küladevahelisel põlluteel ja umbes 300-400 m kauguses saame käsu tuleandmiseks, relvadest mis meil on kasutada vintpüssid ja kuulipildujad. Laskmine kestab võibolla minuti, ilma et vaenlane vastaks meie tulistamisele. Üks hobustest supikatlaga, on meie tuleandmisest nii hirmutatud, et jätkab marulist sõitu meie suunas. Vähehaaval õnnestub meie meestel hobune kinni püüda, sõjasaagina.

Umbes pool tundi peale juhtunut avab vaenlane külale kahuritule. Olen koos kaaslastega ühes küünis. Mürsud lõhkevad läheduses ning killud löövad seintesse ja katusesse. Tulistamine ei kesta kaua õhtuvidevik on käes ja seega nähtavus vaatluseks kehv, nii ka vaenlase poolel.

Tänase päeva ennelõunal oli Ravilast põhja poole väljasaadetud luuregrupp sattunud ootamatult vaenlase tugeva kuulipildujatule alla, kusjuures kaotasime langenutena neli meest. Need olid Antau, Blauhut, Nurmsoo ja Sepp.

Hilisõhtul saan käsu koos Keng’i ja Vahtra’ga minna Ravila mõisa, et võtta ühendust sakslastega, kes olevat mõisa vallutanud. Meile antakse teada tänasel päeval, 21. augustil, kehtiv sakslaste tunnussõna – “Hindenburg”. Alustame teekonda ööpimeduses mööda külateed Pikasöödilt põhjapoole, Ravila mõisa suunas, kaugus umbes 2 km. Pooletunnise käimise järele olemegi kohal, näeme mõisapargi kõrgeid puudelatvu, vaadates vastu nõrka taevavalgust. Äkki kostab ööpimeduses hüüe: “Wer da?” Oleme jõudnud saksa vahipostini ja vastame tunnussõnaga “Hindenburg”. Leiame, et kivisild üle vähese veega jõe on õhku lastud ja teispool jõge, sillariismete varjus, on sakslaste kolmemeheline vahipost, lamades laskevalmis kuulipilduja taga suunaga meie poole. Selgitame vahipostile, et tahame nende ülemaga kokku saada. Üks meestest tõuseb ja viib meid lähedalasuvasse vanasse mõisalossi. Jõudnud kohale juhatab vahimees meid ühte suurde saalitaolisse lossiruumi, kus küünlavalgusel istub laua taga üksuse “Hauptmann”, väga sõjamehe välimuse ja teravate näojoontega, umbes 40-e aastane ohvitser. Esineme temale ja teatame, et oleme ERNA vabatahtlike pataljonist ja tuleme Pikasöödilt, et võtta ühendust saksa üksusega Ravila mõisas. Ta kutsub meid tema ees laual oleva kaardi juurde ja laseb endale näidata missugust teed mööda meie tulime. Hauptmann on rahul meie sidevõtmisega ja seega on meie ülesanne täidetud ning läheme tagasi tuldud teed. Öö on pime, kuid nüüd on tee juba tuttav ja tagasi Pikasöödil teeme ettekande oma ülemusele, ülesanne on täidetud ilma äpardusteta. Ööseks leian endale magamiskoha põrandale laotatud õlgedel.

 

R E E D E 22. AUGUST – 1941.

Täna lahkume Pikasöödilt. Ravila vallamaja juures, Tartu maantee ääres, ühineb meiega vabatahtlike kompanii Tartust lipnik Hellat’i juhtimisel. Nemad on siia saabunud bussidel, kus leidub ruumi ka meie staabiüksuse meestele ja sõidame siis koos Kose Uuemõisa. Siin toimub “ERNA 1” pataljoni täiendamine uute vabatahtlikega Tartust. Pataljon koosneb nüüd kolmest kompaniist. Ööseks oleme majutatud mõisahoonetesse. Siin on igale mehele küllaldaselt ruumi omale magamispaiga leidmiseks.

Õhtupimeduses tuuakse meie majutuspaika keegi eraisik, miinile astunud raske jalavigastusega noor mees. Ta on asetatud pikale lauale ühes toas, et anda talle arstiabi niipalju kui meil on siin võimalik. Mees on plahvatusel kaotanud labajala, tal on suured valud ja ootab edasitoimetamist haiglasse.

 

L A U P Ä E V 23. AUGUST – 1941.

Täiendatud pataljonina jätkab “ERNA 1” liikumist Tallinna suunas Tartu ja Raudalu maanteede vahelisel alal. Meie üksusel oli kontakt vaenlasega Ruskvere-Aruvalla teede lähedal, kusjuures vastane löödi taganema.

Jõudnud välja ühte tallu Ruskvere teeristi läheduses saan keskpäeval koos Leo Talgre’ga kapt. Purre’lt ülesande minna luurele põhja suunas Ellaku-Pikavere tee poole. Minu relvadeks on vintpüss, paar käsigranaati ja püstol FN 7,65. Leo’l on püstolkuulipilduja. Oleme tulnud paar kilomeetrit rabale – kaugemalt, loode poolt, on kuulda lahingukära. Äkitselt näeme vene hävituslennukeid madallennul, nende lähenedes viskume pikali kõrgekskasvanud karusamblasse. Lennukid muudavad suunda ja kaovad. Umbes tunnise liikumise järele oleme jõudnud tiheda võsastikuga metsaservale. Siin märkame lähenevat punaväe allohvitseri. Lamame kõrges rohus ja ootame, et ta jõuaks meile lähemale. Punaarmeelane meid ei märka ja tulnud meist paarikümne meetri kaugusele, anname talle käsu “käed üles” (ruuki verhh). Mees tõstab käed ja vaatab imestunult meie poole. Võtan oma püssiga mehe sihiku peale ja Leo, kes oskab hästi vene keelt, annab vangile käsu, et ta kõik oma relvad maha paneks. Leo jutleb meie vangiga ja ilmneb, et ta on pärit Ukrainast ning elukutselt kooliõpetaja. Tundub, et sellel punaarmeelasel pole midagi selle vastu, et meie tema vangi võtsime. Jätkame teekonda endises suunas koos vangiga ja läheneme tihedate põõsastega metsaservale. Ootamatult hüüab meie vang – “krasnõj-armejetsi” (punaarmeelased) – ja nii ongi, näeme 5-6 venelast umbes 100 m kaugusel, kes meid nähes pöörduvad ümber ja jooksevad vastassuunas ning meie neile järele.

Oleme jõudnud tihedasse lehtmetsa kui meie läheduses hakkab lõhkema granaate, olid need siis kas käsi- või püssigranaadid, kuid killud meid ei tabanud. Välja jõudnud metsast oleme maanteel, mis läheb Ellakust Pikavere poole. Näeme punaarmeelasi kiiresti kadumas metsa teispool maanteed.

Mõnikümmend meetrit meist eemal seisab maanteel üks buss suunaga Pikavere poole. Läheneme ettevaatlikult bussile ja leiame, et see on tühi. Sees istuvad ainult kaks erariides meest, kes seletavad meile eesti keeles, et nemad on tulnud Tallinnast. Mehed küsivad meilt, et mida teha, kuhu nad peaks sõitma? Vastame, et sõitke üle Pikavere Kosele, seal on meie mehed. Buss alustab sõitu räägitud suunas ja võib ainult mõelda, et mis buss see õieti oli – küll liinibussi värvidega aga mis ülesandega mehed olid Tallinnast välja sõitnud pole meil aega lähemalt uurida – võimalik, et buss oli toonud siia punaväelasi. Vang on kogu aeg meie läheduses ega ole katsunud ära jooksta. Pöördume tagasi oma luureretkelt ja läheme tuldud teed üle raba Ruskvere suunas, sinna tallu kust meid luurele saadeti. Täitnud ülesande ning olles tervetena tagasi, kaasas punaväe allohvitser sõjavangina, rõõmustab kapt. Purre’t, kes meid teele oli saatnud. Temal on nüüd elav punaarmeelane kellelt võib andmeid saada vastase kohta meie rindelõigus. Leo jätab endale vangilt võetud hea vene 9 mm püstoli, typ “T” ja minule jääb nahast kaarditasku, kuulist läbilastud – võibolla on kuul kunagi tabanud selle kandjat.

Õhtul vallutavad meie üksused Anepalu Tartu maantee ääres. Liikumine jätkub üle Tuhala Nabala suunas. “ERNA 1” pataljoni tegevusalaks on maastik Tartu ja Raudalu maanteede vahel Ülemiste järve poole.

 

P Ü H A P Ä E V 24. AUGUST – 1941.

Liikunud Tuhalast 2-3 km Sõmeru suunas, tuleme keskpäeval Raudsepa tallu, mis asub külatee äärsel kõrgendikul. Talu näib olevat heas korras uuevõitu elumaja ja hoolitsetud kõrvalhoonetega, õuel seisab kõrge lipuvarras.

Vaevalt jõudnud koguneda taluõuele, kui meid võetakse kahuritule alla. Otsime varju raudkividest müüritud ja suuremalt osalt maa sisse kaevatud ruumikas keldris. Koos meie meestega on siin ka talu pere. Mürsud langevad kaunis lähedale ja tulistamine ei taha lõppeda. Meie ülem, kahurväelane kol. Kurg, annab lõpuks käsu maha saagida talu kõrge lipuvarras, mis võib olla vaenlase vaatlusmärgiks. Lipuvarras langetatakse õuemurule ning peale seda vaibubki vähehaaval kahurituli. Jätame maha oma juhusliku “pommivarjendi” ja üksus jätkab liikumist Nabala poole, kuhu jõuame pealelõunal. Olles käskjalana teel staabist 1:e kompanii juurde satun koos käskjalg Laube’ga vaenlase kahuritulest ohustatud alale. Metsaserval otsime varju ühes kraavis, kus lamame kuni tuli on lakanud ja meil on võimalus edasi minna. Oleme Laube’ga teel vastassuundades, nii et mina jätkan oma teed üksinda lahingumüra suunas – antakse kuulipildujavalanguid ning lõhkevad granaadid.

Edasiliikudes metsalähedasel karjateel kohtan August Nirgi’t, kes on saanud haavata ja keda abistan teel meie staabi asukoha poole. Tal on käsivars läbilastud ja talle on antud esmaabi. Käsi ripub kaelas sidemega mis on verest punaseks värvunud. Hiljem selgub, et 1.-e kompanii oli Annukse talu läheduses sattunud vaenlase tugevale vastupanule. Ootamatu raskekuulipilduja- ja tabava laskurite tule tõttu on meil selles lahingus kaotusi. Langesid 1. kompanii ülem ltn. Jaan Kalliver ja reamees Hjalmar Valdus. Peale August Nirgi on haavata saanud Kalju Ustav, Jaan Arvola, Evald Jaanson ja Endel Reier.

 

E S M A S P Ä E V 25. AUGUST – 1941.

Hommikul alustame edasiliikumist Tartu ja Raudalu teede vahelises metsases maastikus Mõisaküla suunas. On päikesepaisteline ilus ja soe augustikuu ennelõuna, kui dessantgrupiga Soomest tulnud Oskar Orgmets saab õnnetuse läbi oma püstolkuulipildujast tulnud lasust raske peahaava, millesse ta hiljem suri 4. septembril. Keskpäeval vallutavad meie üksused Mõisaküla.

Olen teel käskjalana jalgrattal Nabala poolt Mõisakülasse, et võtta kontakti 1.-e kompaniiga. Sõidan Lehtse ja Veneküla vahelisel teel. Teest läänepool, sõidusuunaga arvestades vasakut kätt, on käimas lahingutegevus, kuuldub tulistamist kuulipildujatest ja granaadiheitjatest. Minust sõidab teel mööda üks saksa mootorrattur ja vaevalt 100 m minust mööda, vehib tema äkki käega minu poole ja sõidab ise samaaegselt vasakule poole kraavi, kiviaia varju – nii teen ka mina instinktiivselt. Kraavi põllupoolsel serval on kiviaed ja sinna tuleb otsekohe kuulipildujavalang nii et tolm ja killud lendavad – olen pikali kraavis ning pääsen seekord terve nahaga. See põllukividest laotud aed oli teretulnud kaitseks, sest tee kulgeb piki üht maastikus kõrgemal paiknevat seljandikku, kus teel liikujad olid arvatavasti kuulipilduja sihturile väga hästi nähtavad. Olen kiviaia varjus umbes 10 minutit, kuulipildujatuli oli lakanud, näen et sakslane mootorrattal sõidab edasi ja nii teen minagi oma jalgrattal. Mingit jutuajamist meil kahel polnud, sest vahemaa oli selleks liig suur.

Sõidan edasi jalgrattal Veneküla teeristilt Mõisaküla suunas, tee käib piki põldudevahelist kõrgendikku, põllud kraavidega mõlemal pool. Möödun ühest saksa jalaväe rühmast, kes liigub minust paremal üle põllu, ka Mõisaküla poole. Mehed näevad väsinutena välja, kiivrid peas, käised üles kääritud – ilm on päikesepaisteline ja õhk kuum. Jõudnud Mõisakülasse selgub, et 1. kompanii on siit edasi läinud. Jätkan jalgrattasõitu Kurna mõisa poole, kuhu on umbes paar kilomeetrit. Tulles Kurna mõisa ilmneb, et ltn. Nõmm’e 1. kompanii üks rühm on saanud õnnetult kahurimürsu tabamuse, ajal mil mehed olid kogunenud pargiteele. Surma said Richard Mossin ja Felix Lipp ning haavata Viktor Solboja ja Evald Ojasoo.

Õhtuvidevikus ja vihmasajus liigume Kurna mõisast edasi. Ümbrus on pideva kahuritule all, millest tõenäolikult võtab osa ka Tallinna reidil olev punalaevastiku üksus. Tänaseks ööbimispaigaks saab üks esimese maailmasõjaaegne paksude betoonseinte ja laega ehitatud punker. Öö on vilu ja vähese unega, vihmast märjakssaanud riietega.

 

T E I S I P Ä E V 26. AUGUST – 1941.

Varahommikul läheme teele Kurna mõisast Katku suunas. Ületame Kurna-Lehmja tee ning jätkame liikumist piki magistraalkraavi hõreda metsaga soomaastikus. On ilus päikesepaisteline augustihommik. Lahingukära kuuldub läänesuunast, Raudalu maantee poolt, seal tungivad peale sakslased Ülemiste järve suunas. Möödume ühest vaenlase poolt mahajäetud kaitsepositsioonist, päris magistraalkraavi läheduses. Siin lebavad mõned langenud punaväelased, ühel neist on kõrval pikaraualine tankitõrjepüss.

Keskpäeval jõuame Katkule ning jätkame liikumist piki magistraalkraavi kallast. Tallinna tornid paistavad ja loodepool, Kopli suunas, paistab olevat mingi õhkulaskmine käimas, võibolla laskemoonalaod? Suitsupilv tõuseb kõrgele taevasse ja kujuneb “seenetaoliseks”, millist mina varemalt pole kunagi näinud. Madalamal taevaekraanil tõuseb palju musta suitsu, arvatavasti põlevad õlilaod.

Pealelõunal oleme jõudnud Ülemiste järve äärsele luhale. Vaenlane on avanud kahuritule rasketest relvadest. Öeldakse, et Tallinna reidil olevad sõjalaevad, nende hulgas ka raskeristleja “Kirov”, millel 9 suurtükki kaliibriga 180 mm, on meie ümbruse tule alla võtnud. Rasked mürsud langevad pehmesse soopinda, lõhkemisel väriseb maa ning lendab õhku muld ja killud. Katsume varju leida sooheinamaa kõrges rohus ja mõne suurema mätta taga. Kol. Kurg saab mürsukillust jalahaava, mis on õnneks kergemat laadi ning ta jääb rivisse. Et kahuritule alt välja pääseda, läheme kol. Kurg’i juhtimisel edasi Raudalu metsavahi ja Järveküla vahelisele kõrge rohuga heinamaale. Meist vähe kaugemal, metsaserval, on ühel meie üksusel olnud kokkupõrge vaenlasega. Meil on kaotusi – langesid n.-ltn. Jaak Marnot, allohvitser Jaak Aardla ja reamees Johannes Aaviku.

Õhtul algab vihmasadu. Tuleme rindelõiku, kus leiame eest liivases pinnas valmiskaevatud laskepesad. Jääme siin paigale ööseks. Vihma vastu pole mingit katet ega varju. Minu soome vormi suvepluus on peagi märg ja vihmavett koguneb laskepesasse, mille põhjapeale on laotatud õlgi, et teha istumist ja lamamist mugavamaks, aga vihma vastu pole sellest palju abi. Öö on märg, külm ja pikk, ootame hommikut. Meil pole öösel mingit otsest lahingukontakti vaenlasega ja ka kahurituli on lõppenud.

 

K O L M A P Ä E V 27. AUGUST – 1941.

Varahommikul, peale märga ja külma ööd kaevikus, saan pataljoni staabist käsu minna järele meie voorile Kurna mõisas ja tuua see pataljoni praeguse asukoha juurde Ülemistel. Lähen teele jalgrattal läbi liivase hõreda männimetsa, liikumissuund Kurna poole. Sõidan kitsal jalgrajal, mis viib läbi metsa umbes paralleelselt Raudalu maanteega – peas kiiver ja seljas vintpüss. Sõitnud vaevalt paar kilomeetrit algab jälle kahurituli punalaevastiku raskekaliibrilistest kahuritest (raskeristleja “Kirov”?), nii nagu oli see eile õhtupoolikulgi. Mürsu lendamisel on kuulda häälest õhus, et midagi suuremat ja raskemat on tulemas. Esialgu langevad mürsud minu sõidusihi suunas ettepoole. Peagi olen jõudnud rajooni kuhu mürsud langevad ja see teeb jalgrattasõidu teerajal küsitavaks, aga kuidagimoodi pean selle ala läbima. Raske kahurimürsu lõhkemine paneb maapinna värisema ja jätab liivasse sügava kraatri. Õnneks on tulistamine mõneminutiliste vaheaegadega ja niipea kui mürsk on lõhkenud, jooksen kiiresti lõhkemisel tekkinud liivaauku ning ootan järgmist lõhkemist teeraja läheduses, et siis teha hüpe uuesse kraatrisse. Liigun niiviisi kogu aeg edasi oma sõidusuunas, ehkki kaunis aeglaselt. Pehme liivane maa on minule õnneks, sest sügavale liivasse kaevunud lõhkemine ei anna nii väga palju kilde, mis hajuks maapinna lähedal ning võiks mind tabada. Kahuritule all oleva ala ületamine võtab umbes pool tundi.

Jätkan jalgrattasõitu ja kohtan teel kahte saksa sidemeest, kes veavad telefoniliini traate Ülemiste poole. Jõuan välja ühe väikese maja juurde, paremal pool teerajast, mille läheduses kits köies sööb rohtu. Ukse ees seisab umbes 60:e aastane vanamees ja maja sees on näha samas eas naisterahvast. Nad näevad hirmunutena välja ning on mures kahuritule pärast. Rahustan neid sõnadega, et olen ise selle tulistamisala läbinud ja et kahurikuulid nende majakeseni ei lenda.

Teerada metsas lõpeb 4-5 km sõidu järele, olen jõudnud maanteele, mis viib Raudalu maanteelt Kurna mõisa poole. Olen nüüd heal teel ja jalgrattasõit, 5-6 km Kurna mõisa läheb kiiresti, ilma viperusteta. Olen kella 11 paiku kohal pataljoni voori ning köögi juures. Annan üle pataljoni staabist saadetud käsu voori- ja majandusülemale veltveebel Reitel’ile, et voor liiguks pataljoni uude asupaika Ülemistel. Köögipersonaalis teenivad ka vabatahtlikud naissõdurid Johanna Lauk, Anna Lohk ja Heljo Nurm. Varustus laaditakse autodele ja keskpäeval sõidame Ülemistele, Raudalu metsavahi juurde. Jõudnud tagasi pataljoni staabi juurde saan pealelõunal major Hindpere’lt käsu minna tõlgina ühe saksa pataljoni juurde, mis on positsioonil meie läheduses.

Õhtul algab tihe vihmasadu. Vaenlane on avanud kahuritule ja meie otsime varju kaevikutes. Riided on vihmast märjast, kaevikusse hakkab vett kogunema ning ees on külm öö. Olen varjul ühes kaevikuosas koos Vello Saul’iga, kes ka on tulnud Soomest ERNA dessantgrupis ja on üks vanemaid mehi. Tema on siia saksa pataljoni juurde tulnud kompaniiga, mis ltn. Lossman’i juhtimisel on saksa pataljonile abiks saadetud.

 

N E L J A P Ä E V 28. AUGUST – 1941.

Varajasel hommikutunnil algab liikumine Liiva jaama suunas. Vaenlase vastupanu on viimases vaatuses. Tulevahetused on nagu juhuslikku laadi ning lühiajalised. Liiva kõrtsi lähedal kohtume grupi punaarmeelastega, kes end vangi annavad. Läheme edasi Raudalu teel kuni Järve jaamani. Sealt jätkame liikumist raudtee ja Ülemiste järve vahelises maastikus.

Lähenedes järve põhjakaldal asuva Ülemiste Veevärgile antakse äkki kuulipildujatuld. Meie eesliikuv julgestusüksus puhastab peagi selle paiga. Selgub, et meid tulistati kõrgel järvekaldal paiknevast punkrist, kus mõned punaarmeelased pidasid oma viimase võitluse “Suure Kodumaa” eest.

Vaenlase relvad on vaikinud. Oleme saavutanud oma võitluse eesmärgi. Oleme kohal Tallinnas, Ülemiste järve äärses eeslinnas, Luite ja Veerenni tänavatel.

Aastasajandite jooksul on Tallinn (Rävala, Reval) vallutatud ja vabastatud nii väga mitmel korral.

Seekordsest Tallinna vabastamisest võtsid osa ka “ERNA” võitlejad.

 

 

Stockholm-Hasselby, veebruaris 1996.